Iisaku vaatetorni ja Muraka raba vahel
Iisaku vaatetornil on see häda, et puud kipuvad ümberringi kõrgeks kasvama ja ka maastikureljeef on selline, et ega väga kaugele ilusat vaadet ei näe.
Ida-Virumaa on eestlastele ikka veel nagu üks kauge ja nurgatagune koht. Juba kohanimed on sellised: Jõetaguse, Mäetaguse, Pargitaguse, Tammetaguse, Kotinuka. Seal on maa-alune põlevkivi ja allilma venelased, kole tööstus, tööpuudus ja ränk prostitutsioon. Sündmused Ukrainas pöörasid paljude eestlaste pilgud idapiiri poole – mis meil siin ikkagi toimub? Kas ka Krimm ja Donetsk? Vastne peaminister kiirustas siia rahusõnumit tooma, Narvas käisid riburada paljud välismaised ajakirjanikud, kes otsisid paralleele Ida-Ukrainaga.
Oleme ausad – neid paralleele on, ent üsna vähe. Nii oleks meil kõigil aeg vaadata Ida- Virumaale teise pilguga. Reisiajakirja lugejad võiks seda vaadata kui võimalust seikluseks, kultuuriliseks ja ajalooliseks põnevuseks. Jaa, see kant on natuke teistsugune kui Mulgimaa. Aga Mulgimaa on ju ka teistsugune kui Tallinn või Saaremaa või Vooremaa. Kokku kõik üks Eesti, millest Ida-Virumaa moodustab alla kümne protsendi. Päris palju selleks, et temasse mitte ükskõikselt suhtuda. Ja samas ei ole see tegelikult mingi terviklik piirkond. Siin on tööstuslik närviline põhi ja metsakasvanud rahulik lõuna (kunagine Põhja-Tartumaa), siin on Kohtla-Järve noortepärane ööklubi New York City ja vanameelne-venemeelne rahvasaadik Mihhail Stalnuhhin. Siin on kurvad Sonda ja Viivikonna, aga ka lootusrikkad Toila, Iisaku ja Avinurme.
Pärast pikka mõõnaperioodi on Ida-Virus taas töös suurejoonelisi projekte: Narva Kreenholmi arendus, Aidu karjääri rajatav spordipark, Alexela Energia investeerib lähiaastail 55 miljonit eurot Kiviõli Keemiatööstusesse, 2015 valmib 640 miljonit eurot maksnud Auvere elektrijaama esimene plokk ja Eesti Energia keskendub edaspidi põlevkivist õli ja elektri koostootmisele, Sillamäe sadam jätkab investeerimist, Narva plaanitakse ehitada teatrimaja. Neid ja paljusid teisi asju teevad säravate silmadega inimesed. Kui peaminister arvab, et Eestil pole „suure narratiivi” kandjaid ja seda polegi vaja, siis tulgu veel kord Ida-Virumaale. Siin on praegu 1990. aastate alguse hõngu – tahetakse teha suuri asju.
Olgu lõpuks näitena üks väike, aga oluline asi: Lõuna-Eestis sündinud algatusega „Maale elama!” on ühinenud ka Ida-Viru vallad Iisaku ja Avinurme.
Ida-Virumaa ei vaju mahajäetud kaevanduskäikudesse ega Muraka rappa!
Tiit Pruuli