Ida-Virumaal tegutsev matkaklubi Club 7 Winds koondab matkahuvilisi väga erinevatelt elualadelt ja nende matkatraditsioonid ulatuvad 60ndatesse aastatesse. Klubi juhti Aleksei Sirotkinit usutleb Go Reisiajakiri.
Ida-Virumaa matkaklubi Club 7 Winds juht Aleksei Sirotkin on Tallinnas elav Narva poiss, kes räägib soravas eesti keeles oma matkaelust ja elu matkadest.
„Meie klubi sündis siis, kui suri nõukogude ajast pärit Narva matkaklubi,” jutustab Aleksei. „Me oleme nende matkatraditsioonide järgijad, mis 1960. aastatel Narvas populaarsust kogusid. Ehkki muidugi klubi lihtsalt klubi pärast ei ole vaja pidadagi – olulised on ikka inimesed, kes ühtseid väärtusi kannavad ning kellel on sarnased huvid ja eesmärgid.”
Aleksei ise puutus matkamisega kokku tänu oma emale ja isale, kes tegelesid matkamisega juba siis, kui poissi veel ei olnudki. „Nii kui ma kaasavõtmisealiseks sain, võeti mind kaasa,” kinnitab ta uhkelt.
„Kooli ajal käisime aga noorkotkastega matkamas ja see oli väga vahva, jõudsime Karpaatidesse, Hibiinidele. Ülikooli ajal hakkasime kaaslastega juba iseseisvalt kõige sellega tegelema – me ju olime koos kasvanud, koos matkanud, oli üsna loogiline, et käime samu radu koos edasi.”
Ametlikult on MTÜ-s vaid üheksa inimest, aga sõpruskond, kes justkui tüve ümber kasvanud, on suurem − nii umbes paarkümmend matkakogukonna liiget.
Kes te olete?
Oleme sellised tavalised inimesed: õpetajad, linnaametnikud, autojuhid, arhitektid, tudengid, õpilased ...
Kus te käite?
Oleme algselt Narva klubi ja Ida-Virumaa merepiir on meil Narva-Jõesuust kuni Aserini mitmeid kordi läbi käidud. Väga ilus on Sillamäe − Narva-Jõesuu rada, mis mööda kallast läheb. Oleme teinud matku ka selliselt, et sõitsime bussiga Kohtla- Järvele, sealt jala Ontika pangale, korraldasime väikese alpinismikoolituse ja edasi jalgsi Sillamäele ning sealt juba bussiga tagasi koju Narva.
Osalesime Andrei Vargunini kajakiklubi „Valge jõgi” poolt paar aastat järjest korraldatud Ida-Virumaa triatlonil. Esimene päev jala Narvast Narva-Jõesuusse Sinimäe mereni, kus ööbisime. Sealt edasi Sillamäe–Kohtla-Järve–Ontika. Ontika panga juures istusime jalgrataste selga ja sõitsime Vasknarva. Vasknarvast süstadega jõge pidi Narva. Väga vahva üritus oli. Andrei Vargunin korraldas matku juba siis, kui meie veel koolis käisime, talvel maslenitsa ajal suusamatku Narva lähedal Riigiküla juures. Lõpp-punktis sõime siis pannkooke.
„7 tuult” tähendab veematku, jalgrattamatku, automatku, jalgsimatku, suusamatku, aga ka mägimatku ja kaljuronimislaagreid. Räägime neist ka.
Oleme ise palju mägedes käinud ja õppinud, nüüd õpetame oma tarkusi teistele edasi.
Internetist leidsime Andrei Švõrjovi alpinismikoolituse Karatšajevo-Tšerkessias, Dombais, kus me olime enne mitu aastat järjest käinud. Võtsime temaga ühendust ja sõitsime grupiga sinna. Tahtsime areneda, õppida. Sealsed instruktorid tegelevad päästmisega suvel mägedes ja talvel mäesuusaradadel. Aga annavad soovijatele ka korraliku õpetuse, koolitavad nii instruktoreid kui ka algajaid, teevad kommertsmatku. See oli väga põnev ja käisime seal päris mitu aastat.
Karjalasse Jastrebino järve äärde koguneb suvel väga palju kaljuronimishuvilisi. Sealsed järveäärsed kaljud on ronimiseks lihtsalt suurepärased. Suviti toimub sealsamas isegi kaljuronimisfestival, ka Eestist on seal osavõtjaid olnud. Sellel festivalil ma käinud ei ole, kuna seal lihtsalt on nii vähe ruumi (hea, kui telkimiseks platsi leiad), seevastu sügisel, kui veel on soe ja rahvast enam nii palju ei ole, sõidame meie sinna ja peame maha enda kaljuronimislaagri. See on meil ammune traditsioon. Narva „vanad kalad” võtavad selleks ajaks ekstra puhkuse. Väga tore kamp tuleb kokku.
Viljandimaal Karulas toimuvad meil ka suvised kaljuronimislaagrid, kus inimesi välja õpetame. Sellel aastal koguneme 6.–7. juunil. Selle laagri üks oodatuim traditsioon on triatlon: kõigepealt paarides köitesse seotult tuleb joosta paatideni, siis seotakse paarid lahti ja tuleb aerutada, siis jälle „paarisrakendis” veskini joosta ja ronida. Ekstreemsust nii mõnelegi kuipalju!
Milliseid traditsioone teil veel on?
Kogu meie tegevus ongi õieti üks traditsioon.
Jõulupühi oleme metsas tähistanud juba kümme aastat. See on raudne traditsioon. Esimene püha kodus ja teine metsas kuuse all. Igaüks võtab midagi kaasa ja kohtume kas Tudus, Iisakus (sealse matkaraja keskel on suurepärane onn), Paukjärvel, Sinimägedes või mujal.
Mägimatkadel, kui oleme üle kuru jõudnud, siis teeme jäätist. Ega seda palju süüa ei saa. See koosneb lumest ja kondenspiimast. Imehea.
Mis tehtud, mis plaanis?
Oleme käinud Kaukaasias, Karjalas, Hibiinidel, Alpides, koos Raivo Pomeriga Norras ja Rootsis. Nüüd suvel läheme Fani mägedesse Tadžikistani, järgmisel aastal ehk õnnestub Tianshani minna. Meie raudvara Lev Migdalski on 1960. aastatest alates mitmeid kordi sealkandis käinud, temaga on mitte ainult julge, vaid ka väga huvitav koos käia.
Ausalt öeldes Euroopa mägedes mulle väga ei meeldinudki. Seal on kõik nii linlik – ronid üles, seal juba hotell, kohvik, teenindus. See ei ole päris minu… Mulle meeldib, kui lähed üles ja seal ei kohta kedagi. Heal juhul ehk mõnda endasugust matkajat. Ma tahan ikka loodusega omavahel olla.
Enne rahvusvahelisi või muidu suuremaid matku võtan inimesed kokku. Vaatan, räägin, arutan, aitan otsustada. Päris nii ei ole olnud, et pean kellelegi ära ütlema, küll aga olen pidanud aitama matkajal oma jõuvarusid õigesti hinnata. Mägedesse minekuks on vaja lisaks füüsilisele vastupanuvõimele ka teatud vaimujõudu. Grupijuhina ikka näed, et inimesed on erinevad ja suhtumised on erinevad. Ja ehkki kogemust on küllaga, ei väsi inimesed üllatamast, kuidas nad üht või teist väga tuttavat ja mulle mitmeid kordi ette tulevaid olukordi ikkagi hoopis omamoodi lahendavad. Grupijuhina pead olema tõesti hea psühholoog, majandusmees, tehnik, logistik, topoloog, geograaf, arst ja kes kõik veel – ühes isikus. Ei ma karda inimesi endaga kaasa võtta ja nad igapäevaelust n-ö välja viia – ma olen õppinud hirmu ja kartusega hakkama saama. Probleeme ei ole vaja karta, neid on vaja lahendada. Kartmise asemel on lahenduste otsimisega vaja tegeleda.
Kaugeid ja kättesaamatuid unistusi mul ei ole. Küll ma jõuan Lõuna-Ameerikasse, Tšiilisse ja Kanadasse, kui õige aeg on käes. Minu jaoks ei ole tähtis mitte niivõrd sportlik hasart käia ära seitsmes tipus, vaid mulle meeldib protsess, huvitavad kohad, rajad ja nendeni jõudmise teekond. Muidugi on tore tipus olla ja ma ei ütle iial ära, kui tipp mulle ette tuleb, aga see ei ole eesmärk omaette. Sellest olen ma ka aru saanud.
Kuidas teid leida?
Informatsioon meie tegemistest on meil veebilehel üleval. Nii uudised, oluline info matkade kohta kui ka n-ö memuaarid koos piltidega. Eks kirjutan ise, aga palun ka teisi seda teha. Veebilehe eesmärk on ühtlasi ka matkamist populariseerida ja kui sinna lehele satuvad ka juhuslikud inimesed, ehk tekib neilgi huvi.
Uutele tulijatele soovitan ma õppimise ja kogemuste saamise mõttes lihtsalt vaadata vanu olijaid ja püüda teha nende järgi. Igal matkal saab osaleda „reisijana”, aga oskuste omandamine avabki matkasaladused, seda saab ainult jälgides ja õppides teiste kogemustest.
Ja matkatarkused kuluvad igapäevaelus vägagi marjaks ära. Matk on ju tegelikult igapäevaelu väike mudel – siin pead saama oma eluga hakkama piiratud vahenditega piiratud alal teatud kindlas olukorras ja võib olla inimestega, kes sulle ei pruugigi ülemäära meeldida. Pead leidma kontakti kaaslastega, kes võib olla ülemäära ei meeldigi, pead elu vajadused organiseerima lühikese aja jooksul lihtsamate vahenditega, sest matkal on kogu igapäevaelu vaja elada lihtsustatud kujul.
Vaata lähemalt: www.club7winds.com