Peep Ilmeti apteegipõli Avinurmes

Luuletaja Peep Ilmeti lapsepõlv möödus Avinurmes, kus sai käia nii rannas, vaarikal kui ka vähjal. Looduslähedase elu kõrval mängis suurt rolli ka kohalik apteek.

Luuletaja Peep Ilmeti lapsepõlv möödus Avinurmes, kus sai käia nii rannas, vaarikal kui ka vähjal. Looduslähedase elu kõrval mängis suurt rolli ka kohalik apteek. Olen sündinud Palamuse apteegis 30. viinakuu päeval 1948. aastal. Kui veel täpsemaks minna, siis teise korruse Amme jõe poolses toas. Kuid juba 1950. aastal arreteeriti minu isa Nikolai Gorinov. Nagu sel ajal kombeks, väänati talle 25 + 5. Tuli kolida. Meid asus päästma minu vanatädi Amanda Tasa, kel oli farmatseudi haridus. Ta oli üldse üks maale laskunud päästeingel. Tõsi, kui keegi ta välja vihastas, siis hakkasid kuradid lendama. Gümnaasiumiharidusega ema Aino algul tööd ei saanud. Mees vangis ja puha. Minu kaheksa aastat vanem vend Tiit läks juba Palamusel kooli, aga mina olin pisike nagu „silguniisk” või „kiisapoeg”. Nii Tiit mind määratles. Esimene mälestus on mul aga Torma apteegist, kus me peatusime kuu aega enne Avinurme kolimist. Avinurme jõudes algas minu Avinurme avastamine. Apteegi aed, kirik, haigla, Avijõgi, muidugi kruusaauk, kus sõitsid veel liiva vedavad suslad ja sai käsidrežiiniga sõitu teha. Aga üle tee Raja kauplusest saime endale suured sõbrad, Teet ja Tiiu Aasmaad. Tiit ja Teet kui vanemad ajasid vahel oma asju, aga mina olin Tiiuga kogu aeg ninapidi koos, kuni ta Avinurme kooli lõpetas ja Tallinnasse keskkooli läks. Aga suved olid ju edasi. Tuleb tunnistada, et vanemad poisid tassisid ka meid Tiiuga igale poole kaasa. Tiiu naeris hiljem, et poistega ringi jooksmisest jäi talle külge poiste kõnnak, nii et Tallinnas pidi ta tippima õppima. Avastamist oli palju Meie mängumaa kasvas ajapikku päris suureks. Kõik ümbruskonna metsad said läbi luusitud. Küll marjul, küll seenel käies, aga ka püsse paugutamas. Ja et Avinurmes oli tolle aja kohta päris palju autosid, siis pühapäeval käidi küll Kauksi rannas, küll Venevere kandis vaarikal, küll Roostojal vähjal. Päris looduslähedane elu oli meil. Võiks nagu arvata, et metsade keskel muud polnudki teha kui metsistuda, aga võta näpust. Nii meil kui ka Aasmaadel oli korralik raamatukogu. Eriti meeldis mulle Eesti Entsüklopeedia, mis igaks juhuks oli teiste raamatute taha peidetud. See andis juba päris laia maailmapildi. Aasmaade juures oli klaver ja mängiti bridži. Kui aga isa lõpuks vangist vabanes, valmistas ta ise hiina lauamängu mahjongi. Veel seda, et avinurmikud käisid ka Peterburi turul ja mina sain juba enne kooli Ermitaažis ära käia. Ikkagi hiiglaslik kunstikogu. Vaat millised metslased! Autodest veel seda, et üle küla masin oli apteegi juhataja Ilse mehel Evaldil. See oli Opel Admiral, mille ta oli toonud Moskvast mingi kindrali käest. Trofeeauto ilmselt. Valged rehvid ja puha. Muidugi tuli tööd teha. Kõigil olid aiamaad, peeti loomi ja apteek nõudis kole palju küttepuid. Kõik tuli käsisaega saagida. Nagu ma saepukist pikemaks sain, nii pidin saeotsast kinni võtma ja puude lõhkumine oli loomulik asi. Apteegi jaoks kasvatati ka kummelit ja käidi metsas leesikaid ja islandi samblikut korjamas. Apteegis oligi eriline lõhn, mida mina ise ei pannud tähele ja olin üllatunud, kui mulle öeldi, et sul on apteegi lõhn juures. Kõik need ravimtaimed ja arstirohud ja poonimisvaha. Üle aia haiglas olid aga hoopis teised lõhnad, mis mulle üldse ei meeldinud. Apteegi kohta ka seda, et maa-apteek oli omamoodi esmaabipunkt. Kõigepealt apteeki, aga kõrval olevasse haiglasse mindi juba suure häda korral. Nii õppisin ka mina esmaabi andma ja koolide võistlustel olime Tiit ja hiljem mina kõva käsi. Kui ema veel Avinurmes elas, sai seal rohkem käidud, aga mida edasi, seda harvem. Küll aga olen ma Avinurme kohta raamatuid lugenud ja on tekkinud ülevaatlikum pilt. Avinurme on eriline selle poolest, et algusest peale, kui see kant lõuna poolt asustati, on seal valmistatud lõpptoodangut. Ma mõtlen „riistameistrite” tööd. Ka oli seal talude vaheline tööjaotus ja selle järg on praegu see, et pärast kolhoosi lõppu on enamik kolhoosi hooneid uue otstarbe leidnud. Selliseid hävinguid nagu Võhmas või Püssis pole seal juhtunud. Tõsi, Maapanga nime ei maksa mainida. Eks nad valisid selle panga nime pärast, aga kui see hingusele läks, seisid paljud ehitused hulk aega. Nüüd teevad kõik jälle midagi ja selle tõestuseks on kahel pool teed seisvad puiduait ja elulaadikeskus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga