ENN KÄISS. Mäed ja joad

Paljud eestlased on Ida-Virumaa avastamist alustanud Enn Käissi seltsis. Tegu on ühe legendaarsema kohaliku giidiga. Ta on muidugi tuhandeid kordi sõitnud mööda tavapäraseid turismimarsruute: pankrannik, Kuremäe klooster, Kurtna järvistu, Peipsi kant, tuhamäed, Sinimäe lahingupaigad, Narva ja Narva-Jõesuu. Lisaks on Ennul mõned „kiiksuga” kohad. Näiteks varjatud ja „tagurpidi” joad.

Paljud eestlased on Ida-Virumaa avastamist alustanud Enn Käissi seltsis. Tegu on ühe legendaarsema kohaliku giidiga. Ta on muidugi tuhandeid kordi sõitnud mööda tavapäraseid turismimarsruute: pankrannik, Kuremäe klooster, Kurtna järvistu, Peipsi kant, tuhamäed, Sinimäe lahingupaigad, Narva ja Narva-Jõesuu. Lisaks on Ennul mõned „kiiksuga” kohad. Näiteks varjatud ja „tagurpidi” joad.

Tegu on endise mägironija ja spordiinstruktoriga, kes esimest korda läks mäkke 1965. aastal Kaukaasias. Oli tugev ja lootustandev poiss, kes ronis järgnevatel aastatel 7000 meetri peal. „Kuna ma olen selline ajakirjaniku-tüüpi mees, kes ühegi asjaga pikalt tegeleda ei taha, siis jätsin mägironimise ja -matkamise pooleli. Kui sa ikka oled neli aastat ühes ja samas laagris ja nühid ühtesid ja samu tippe teha, siis minu jaoks läks see igavaks, polnud seda tippsportlase hinge. Algul hakkasin „turistiks” – see on alpinistidel sõimusõna −, hakkasin mägedes ja koobastes matkama, pikapeale on seegi kõrvale jäänud.”

Ennu on mõjutanud lapsepõlve kolm raamatut. Kui ta luges Džomolungma vallutaja Tenzingi elulugu „Lumetiiger”, otsustas ta, et temast peab saama alpinist. Järgmine mõjutaja oli Lennart Meri oma raamatuga „Tulemägede maale” ja kolmandaks Thor Heyerdahli „Kon-Tiki”. Viimane vallutas ta sedavõrd, et noormees otsustas meremeheks hakata, läks Tallinna kalandustehnikumi ja tahtis õppida radistiks. Lisaks sai raamatuist alguse armastus Norramaa vastu. „Istusime ükskord sõpradega lõkke ääres ja ma ütlesin, et ma tahan alpinistiks saada ja Himaalajas ronida, tahan Kamtšatkale reisida ja tahan Norras ära käia. Keegi minust vanem poiss ütles, et alpinistiks võid sa saada. India on meile sõbralik maa, sinna võid ronima ka saada. Keisrite orgu võid ka jõuda. Aga Norra on ju NATO maa! Sinna ei saa sa elu sees!”

Tänane tõde on see, et Enn on olnud arvestatav alpinist, on käinud Kamtšatkal ja Norra on üks tema lemmikmaid, kus ta on giidina reisinud mitmekümneid kordi.

Üks Ennu lemmikteemasid on Ida-Virumaa joad, mille uurimist alustas ta mitukümmend aastat tagasi. „Ida-Viru jugade kohta ütleb mõni halvustavalt, et ah, need on kõik kunstlikult tekitatud kuivenduskraavid, mille jaoks maantee alla truup tehtud ja mis siis kusagil üle pankranniku serva kukuvad,” kurdab Enn. „On ka nii. Aga mõnest rabalapist ongi väljavool vaid praegust kraavi pidi ja enne kraavi võis seal ka vabalt oja olla, mida mõisa ajal süvendati.”

Pankrannik tõuseb 2 millimeetrit aastas. Pankranniku serv on kõrgem kui muu maa. Vihmaveed ei voola seega esmalt mitte mere poole, vaid kogunevad sisemaale, kus on madalam. Nii on tekkinud Hiiesoo, Valaste raba ja teised. Pärast voolab see vesi ojasid kaudu merre.

Enn on hingega asja juures: „Kalle Suuroja sõitis siit mööda, aga tema reaktsioon oli ka selline, et ah, Pakril on meil ka selliseid joakesi palju, mis kevadel paar nädalat tilguvad ja siis on kuivad. Jah, selliseid on meil ka. Aga see joastik, mis asub Valaste ja Toila vahel, on jäänud tähelepanuta. Suvel, kui matkad mere ääres, siis sa tihti pankrannikut ei näegi, sest suur võsa või rannikumets on ees.”

Enn, vana alpinist, on sidunud end erinevates kohtades köiega puu külge kinni, visanud nõlva peale kõhuli ja siis sirutanud statiivi otsas oleva fotoaparaadi välja ning klinti pildistanud. Nii on Enn leidnud ja mõõtnud mitmeid kõrgeid jugasid.

Üks ametlik rada pankranniku servalt mere äärde on Toilas, üks Saka mõisa juures ja üks seal vahepeal. Kaluritel on oma salakohad, kust ettevaatlikult ronitakse, Enn on mitmest kohast laskunud ka köie otsas.

„Alla saab siit igalt pool, aga siis kehtib see mägironijate ütlus, et meeldiv lendamise tunne säilib elu lõpuni,” muigab Enn. „Aga ega ülestuleku kohti palju ei ole. Seega pole seda rannikuosa süstemaatiliselt uuritud.”

Enn tunneb seda kanti hästi ka tänu oma fotograafiaharrastusele. Kui kevaditi puhub külm meretuul veepiisad lendama, moodustuvad imelised jäävormid, mida Enn on oma kaamerasse püüdnud.

Sõidame temaga vanale Piiteri-Tallinna maanteele, mille pankrannikult avanevat ilu on kiitnud juba Balzac. Kõrgem koht on siin Ontika – 56 meetrit, ida pool läheb astang madalamaks. Pankrannik liigub saja aastaga 3–6 meetrit sisemaa poole. Praegu on siin Saka ehk Kivisilla, Valaste ja teised tuntud joad, saja aasta pärast võib-olla hoopis teised. Hetkel on Ennu jaoks olulisim jugade koht Martsa-Toila matkaraja sildist umbes poolteist kilomeetrit lääne pool asuv mittemidagiütlev paigake.

Kõnnime Ennuga Martsa suvilate lähedal maanteelt sadakond meetril sisemaa poole. Ta viib mind karstilehtri servale, näitab, kust suubub lehtrisse metsast tulev oja. „Ja siit läheb see vesi maa alt ranniku poole ning tuleb välja panga seest, kuus meetrit allpool ülemist paeserva.” Jalutame meiegi sinna. „Ega sa siit ülevalt sest asjast mingit muljet ei saa,” seletab Enn. „Vaata parem neid pilte, mis ma teinud olen. Olen pannud sellele asjale praegu nimeks Martsa-kartsi joad. Suvel on ta niru, aga vesi voolab vähemalt viiest kohast. Kõrgus on umbes 19 meetrit. Ametlikult teda veel registreeritud ei ole.”

Ametlikud andmed Ida-Virumaa uhkuse, Valaste joa kõrguse kohta andsid veel selle sajandi algul 25,6 meetrit. „Kui 2003 augustis tuli pooleteise päevaga maha kahe kuu vihmanorm, siis oli siin Niagara. Vesi uhtus joa alla ca 5 meetrit sügavama uhteoru. Eelmisel kevadel mõõtsin juga jälle käepäraste vahenditega. Hetkeseis peaks olema 30,5 meetrit.”

Selliseid andmeid, pilte ja mõõtmisi on Ennul jugade kohta ohtrasti. Enn on fanaatik. Mitte hull fanaatik, vaid mees, kes ajab südamega oma kodukandi asja.

Ta teab palju ja oskab asju põnevalt jutustada. „Legendid” on ta leivanumber. Mõnes legendis seguneb ajalugu ja fantaasia. Ise ütleb, et „on tõene info, on vale jutt ja on giidijutt”.

Üks Ennu legend räägib sellest, kuidas Oru mõisa rajaja, üks Venemaa rikkamaid mehi Grigori Jelissejev olla revolutsiooni ajal peitnud osa oma varandust Oru lossi lähistel asuva väikese kiriku juurde. Ka Konstantin Päts olla enne küüditamist Oru maadele hulga varandust ära peitnud. Vähemalt olla nii oma tütrepojale enne surma kõrva sosistanud Oru pargi aednik. Ja ühel päeval ollagi kohalikud poisikesed leidnud maa-aluse käigu, mille kohta arvatud, et see viib Jelissejevi- Pätsi varanduseni. Poisid said 70–80 meetrit mööda seda käiku edasi roomata. Aga varandust ei leitud. Käigust tulid välja hoopis mustad neegripoisid. Selgunud, et see võlvkäik oli tehtud omal ajal selleks, et kui kirikut, mille Jelissejev oma usklikule naisele ehitas, köeti, ei tahmaks suits ära ruumide kaunistuseks kasutatud kulda ja karda, vaid läheks maa alt kirikust eemale.

Selliseid lugusid tõmbab Enn varrukast nagu mustkunstnik jäneseid või armunud mees meelitusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga