Legend vanast rüütlist
Hermanni linnuses orduajal elanud rüütli kohta on kirja pandud põnev legend.
Rüütel Heinrich von Bärenhaupt elas Narva linnuses koos oma kauni abikaasa ja pojaga. Kord tungisid venelased teiselt poolt jõge Jaanilinna kindlusest Narva. Vaenlased purustasid kõik Hermanni linnuse väravad ja uksed, jõudes lõpuks tuppa, kus rüütel oma perega end varjas. Venelaste väge juhtinud bojaar tahtis kaunist naist vangina kaasa võtta.
Vapper rüütel asus naist ja poega kaitsma, kuid nähes, et ta vaenlasest jagu ei saa, torkas viimase abinõuna oma kalli kaasa surnuks. Siis aga tungis tuppa lossi põlemisest tingitud paks suits, mis aitas rüütlil endal surmasuust pääseda. Heinrichi poeg viidi aga vangina 1492. aastal rajatud Jaanilinna linnusesse.
Oma naise surma eest haudus rüütel venelastele verist kättemaksu. Ta otsustas kaevata Narva jõe alt Jaanilinna kindlusesse tunneli. Kaevetööd võtsid aega 30 aastat. Heinrich ja tema kaks abilist ei tulnud selle aja jooksul kordagi maa alt välja. Kui neil oli süüa või abi vaja, tõmbasid nad nöörist, mis pani maa peal kellad helisema. Raske töö murdis Heinrichi kaks abilist. Lõpuks sai tunnel siiski valmis.
Heinrich otsustas aga enne rünnakut hiilida Jaanilinna linnusesse, et pojaga salaja kohtuda. Ühel ööl see tal ka õnnestus. Poeg oli aga 30 aastaga täielikult venestunud ja võtnud vastu õigeusu. Ka oli poeg armunud bojaari tütresse ja kavatses temaga abielluda.
See, mida vana rüütel jällenägemisel poja suust kuulis, ei rõõmustanud teda. Temas ärkas viha, tugeva kõrvahoobiga jättis ta pojaga hüvasti.
Õige pea asus rüütel koos oma kaaskonnaga mööda maaalust tunnelit Jaanilinna poole teele. Samal ajal olid aga ka venelased rajatud tunneli avastanud ja asunud sealtkaudu Narva liikuma. Venelaste salka juhtis vana rüütli poeg. Kaks vaenuväge kohtusid keset tunnelit Narva jõe all. Tekkinud võitluses tappis poeg oma isa mõõgatorkega. Samal ajal langes aga tunnel sisse ja Narva jõe vood uputasid kõik sõdurid.
Hermanni linnuse valvurid, kes tormisel ööl tunneli sissekäigu juurde sattusid, olevat sealt kuulnud pisitasast oigamist: see on isatapja vaim, kes rahu ei ole leidnud.
Lugu unustatud kloostrist
Kuigi Narva oli juba 13. sajandist katoliku kiriku eelpost idas, ei olnud linnas kloostrit. Alles 1508. aastast on andmeid Tallinna dominiiklaste soovist rajada Narva klooster.
Kulus veel tükk aega, kui 1520. aasta 8. septembril võeti Leipzigis lõpuks vastu otsus rajada Narva püha Anna klooster. Mõned mungad olidki juba asunud sama aasta suvel sinna. Narva kloostri asutas Tartu piiskop Johannes Blankenfeld, keda toetas SaareLääne piiskop Johannes Kywel. Viimane andis 40 päeva patukustutuse kloostri ehitamise toetuseks. Kloostri rajamist toetas igati ka toonane ordumeister Wolter von Plettenberg, kes oli oma nooruspõlve Narvas veetnud.
Ehitusplatsi said mungad Narva raelt, millele keegi Anna Holm lisas veel teisegi. Ehitustööd aga venisid ja 1524. aastal olid need alles algusjärgus. Samal aastal jõudsid aga Narva esimesed luterlikud jutlustad, kelle tegevust toetas ka raad. Kujunenud olukorras püüdsid mungad ehitustegevust kiirendada. Tallinnast saa deti uuele kloostrile suur kell, gra veeritud hõbepitsat, hõbekarikas, kümme hõbesõrmust, kaks hobust ja toitu.
Kloostri avamist see aga enam ei päästnud. 1524. aasta augustis lahkusid mungad Narvast, jättes maha poolelioleva kloostrihoone ja muu vara.
Keskaegsed kloostrimüürid püsisid raekoja platsi ääres Suure ja Rüütli tänava nurgal ümberehitatuna kuni 1944. aastani. Tänapäeval on seal lage ala.
Mehest, kes sai Peeter I käest kõrvakiilu
Krahv Henning Rudolf Horn af Rantzien (1651 – 9. mai 1730 Stockholm) oli Rootsi sõjaväelane, kel tuli Narva komandandina taluda pärast 1704. aasta lahingu kaotust alandust Peeter I poolt.
Horn sündis Pommeris asunud Ranzini, Oldenburgi ja Klotzowi mõisniku Balzer Horni ja Magdalena Sofia von Redeni pojana. 1664. aastal oli ta vabatahtlik kahurväes, 1679. aastal sai Hornist kolonelleitnant ja 1681. aastal Käkisalmi komandant.
1695. aastal sai Horn kindralmajori auastme ning määrati Narva linna komandandiks ja kõigi Ingerimaa kindluste ülemkomandandiks. Pärast võidukat Põhjasõja 1700. aasta Narva lahingut sai aga Horn 1701. aastal vabahärratiitli. Tundus, et ees ootab rahulik vanaduspõli.
Kolm aastat hiljem oli aga tsaar Peeter I oma vägedega Narva all tagasi. Varakevadel 1704 alustas Vene väepealik Pjotr Apraksin Narva ümberpiiramisega, takistades Rootsi laevade pääsu Narva jõele. Mai lõpus algas Narva piiramine. Alguses küllaltki ägedalt alanud piiramine rauges mõneks ajaks pärast vägesid juhtinud Peeter I lahkumist Tartu alla.
Pärast Tartu langemist juulikuus ning sealt saabunud lisavägede kohalejõudmist piiramistegevus Narva all ägenes. Ööl vastu 31. juulit lendas juhuslikust pommitabamusest õhku kogu Narva kindluse arsenal koos püssirohutagavara ja muu sõjamoonaga. Linna pommitati üha intensiivsemalt, langema hakkasid bastionid. Narva komandant Horn ei kavatsenud aga alistuda.
9. augustil algas venelaste ootamatu tormijooks, mis õnnestus, ning linn vallutati. Linn anti Vene vägede rüüstata tingimusel, et kohalikke elanikke ei tohi tappa.
Ainsana keeldus tingimusteta alistumast Narva jõe teisel kaldal Jaanilinna kindluses asuv komandant kolonel Magnus Stiernstra, olles valmis end koos ründajatega õhku laskma. Alles 16. augustil sõlmiti alistumiskokkulepe, mille kohaselt sai Jaanilinna garnison loa lahkuda koos käsirelvadega.
Linna komandandina langes Henning Rudolf Horn venelaste kätte vangi. Legend räägib, et Narva raekojas sai ta Peeter I käest kõrvakiilu. Tsaar süüdistas Horni lahingus elu kaotanute surmas. Peeter väitis, et nähes, et abiväge pole tulemas, pidanuks linna komandant valge lipu heiskama.
Horni abikaasa Helena oli Narva piiramise käigus hukkunud. Pärast linna vallutamist kaevati venelaste poolt ta kirst abikaasa silme all välja, rüvetati surnukeha ja heideti seejärel Narva jõkke.
Horn ise viidi koos lastega Venemaale. Sealt pääses Horn tagasi Rootsi alles 1714. aastal, misjärel ülendati ta aasta hiljem ülemkindralkahurmeistriks. 31. detsembril 1719 anti talle riiginõuniku ja krahvitiitel.
Rootsi saatkonna kaudu anti 1936. aastal Narva linnale üle tema õlimaali portree koopia. Narva linnavalitsuse korraldusel paigutati Horni õlimaal linnamuuseumi. Originaal sellest maalist asub Rootsi kuninga lossis Stockholmis.
Börsihoone taastulemine Tartu ülikooli kolledžina
Narva raekoja platsi vanast hoonestusest taastati pärast Teist maailmasõda vaid 1687. aastal valminud raekoda. Paar aastat tagasi kerkis uues arhitektuurilises võtmes taas ka 1944. aasta pommitamises hävinud börsihoone, seekord Tartu ülikooli Narva kolledži hoonena.
Börsihoone ehitus jäi viimaseks suureks rootsiaegseks ehitusprojektiks Narvas. Ingerimaa kindralkuberner Göran Sperlingi heakiidul asuti 1680. aastate lõpus ehitusmaterjale ja tööjõudu hankima, mis võttis aga tublisti aega, sest mõlemast oli puudus. Börsihoone ehitustöödega alustati alles 1695. aastal. Nii mastaapse hoone rajamisel oli terve Narva linn ehitustegevusest haaratud.
Siis aga tekkis suur takistus. Vahetunud oli kindralkuberner ja uus, Otto Wilhelm von Fersen ei kiitnud ehitust heaks. 6. novembril 1697. aastal saatis Fersen Narva raele erakordselt karmis toonis kirja, milles ta seadis börsihoone vajalikkuse kahtluse alla. Kirja alguses küsis kindralkuberner: „..kellelt teie head härrad ja mehed olete korralduse saanud, et te nii viletsal ajal umbes kolmele järelejäänud kodanikule soovite ehitada uut börsihoonet, millist Tema Kuninglikul Majesteedil kogu oma riigis ei ole...?”
Kirjale järgnes korraldus tööd katkestada ja juba olemasolevad müürid konserveerida. Narva raad otsustas tüli lahendamiseks pöörduda otse Rootsi kuninga poole. Raad tõotas, et hoonet on vaja kaubalaoks, mille juures saab olema ka „väike börs”. Konflikt lahenes aga 1701. aastal, kui uueks kindralkuberneriks sai Otto Wellingk. 1704. aastaks oli varaklassitsistlikus stiilis kolmekorruseline, algselt uhke barokktorniga börsihoone valmis.
Järgmise 240 aasta jooksul kasutati ruumikat börsihoonet esindusvõõrastemajana, teatrina, klubihoonena, raamatukoguna, kinona, äripinnana, motoklubina ja taksojuhtide ooteruumina.
Börsihoone hävis 1944. aasta märtsipommitamises. Esialgu plaaniti hoone taastamist, kuid 1950. aastatel müürid lammutati. Uut hoonestust nõukogude ajal õnneks sinna ei rajatud.
Aastatel 2004–2005 ja 2009–2010 tehti börsihoone kinnistul põhjalikud arheoloogilised kaevamised. Leiti nelja keskaegse hoone, kolme kaevu ja pihtaedade jäänused. Kaevamised aitasid oluliselt kaasa just keskaegse Narva eluolu tundmaõppimisele.
Sõjas hävinud börsihoone asemele otsustati rajada Tartu Ülikooli Narva kolledži uus õppehoone. 2005. aastal avalikustas konkursikomisjon võidutöö, milleks sai projekt nimega Vihm (arhitektid Katrin Koov, Indrek Peil ja Siiri Vallner). Rootsiaegsest hoonest taastati kelder. Õppehoone fassaad on negatiivpilt kunagise börsihoone fassaadist. Nii välditi ajaloolise raehoone fassaadi varjamist. Vana hoonet meeldetuletava fassaadi taha kerkis aga uus, tänapäevane hoone, mis avati pidulikult 2012. aasta lõpus. Narva kunagise peaväljaku taassünd on alanud.
Läänemere barokkpärli häving
Punaarmee esimene suurem õhurünnak Narvale toimus 1942. aasta märtsis, järgmine sama aasta oktoobris. 1943. aastal need jätkusid ja 14. jaanuaril pommitati linna 12 tundi järjest. Kokku toimus Narva linnale aastatel 1942–1944 koguni 23 õhurünnakut.
Korduvate õhurünnakute tõttu Narvale alustas Saksa rindejuhatus 25. jaanuaril 1944 linnaelanike evakueerimist. 1. märtsil, mil linnast oli evakueeritud juba 85% elanikest, oli järjekordne venelaste õhurünnak, mis kiirustas viimaseid linna jäänud elanikke sealt lahkuma − linn jäi peaaegu inimtühjaks.
Veebruaris 1944 jõudsid lahingud Narva jõele. 21. veebruarist 6. märtsini likvideeriti Eesti diviisi 45. ja 46. rügemendi ning Nordlandi diviisi üksuste eduka tegevuse tulemusel venelaste kaks suuremat, Riigiküla ja Vepsküla sillapead. Neid sillapäid Narva jõe vasakkaldal olid Punaarmee üksused püüdnud seni meeleheitlikult enda käes hoida, kuna need olid lähetepunktideks operatsioonidele, mis pidid Narva linna senisest kaitseliinist ära lõikama ja Narva rinde kokkuvarisemisele viima.
Kui nähti, et kõigile pingutustele vaatamata Narva linna kätte ei saada, võttis nõukogude armee kasutusele igivana taktika − kui linn ei alistu, tuleb see hävitada. Kättemaksuks sillapeade hävitamise eest purustasid punased Narva.
1944. aasta 6. märtsi õhtul algas Narvale vaheaegadega 11 tundi kestnud õhurünnak. Umbes 200 nõukogude pommitajat heitsid sel ööl alla ca 3600 süüte- ja lõhkepommi. Rünnakut toetasid Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad, muutes vana piirilinna rusuhunnikuks. Narva kirikute kellad olevat meeletus tulelõõmas tekkinud tuuletõmbe tõttu hakanud helisema ja siis põrmu vajunud.
Järgmise päeva varahommikul oli Narva linn vaid tohutu kohisev tulemeri. Tuli möllas linnas veel kogu järgmise päeva. Ööl vastu 8. märtsi alustasid venelased taas õhurünnakuid ja järgmiseks hommikuks oli Narvast järel vaid suitsev varemetehunnik. Just selles teises pommirünnakus hävisid raekoda ja börsihoone. Paljud hooned sai purustusi järgnevatel kuudel punaarmee suurtükitule poolt.
Linnas olnud 3550 kivihoonest oli pärast sõja lõppu võimalik elamiskõlbulikuks kohendada vaid 198. Hävinud olid kõik ajaloolised hooned.
Hiljem väitis Nõukogude Liit, et Narva ja teiste Eesti linnade purustamine oli sakslaste süü. Narva varemed pildistati. Fotod koondati kahte suurde albumi ja esitati süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.
Pärast sõda võeti küll enamik vanalinna varemeid kaitse alla, kuid 1950. aastate keskel asuti vanu hooneid lõplikult hävitama. Asemele kerkisid nõukogudeaegsed ilmetud kortermajad. Kunagisest kaunist Narva vanalinnast on tänapäeval alles vaid taastatud Hermanni linnus, raekoda, paar maja ning võimsad rootsiaegsed bastionid.
Narva-Jõesuu – Eesti kaunima rannaga kuurort
Esimest korda on tänase Narva-Jõesuu kanti mainitud 1503. aastast pärinevas Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi dokumendis. Aastal 1686 sai paikkond nimeks Hungerburg (’näljalinn’). Legendi järgi andsid kohale sellise nime Saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast mingit sööki.
1886. aastal toimus Narva linnast 14 kilomeetri kaugusel asuvas alevis tulekahju, milles hävines üle 100 eluhoone, kuid seejärel kavandati uus asula korrapärase plaani alusel. Kuurordina algas Narva- Jõesuu tõus pärast Tallinna–Peterburi raudtee avamist 1870. aastal. Narva jõest Merikülani ulatuv 12 kilomeetrit pikk imeilus liivarand meelitas rohkelt suvitajaid Eestist ja Venemaalt.
Pärast Esimest maailmasõda taastas Narva- Jõesuu oma maine kuurordina. 1925. aastal otsustas majaomanike koosolek muuta Narva-Jõesuu alevi linnaks. 29. detsembril 1936 teatas Narva linnapea Jaan Lust, et linnavalitsus kavatseb Narva- Jõesuu ümber nimetada Kuurort Narvaks, nii oleks nimi rahvusvaheliselt tuntum ja rahvusvahelise kõlaga. Narva-Jõesuu jaoskonnavalitsus soovis uueks nimeks Narva Rand. Kokkuvõttes linna nime siiski ei muudetud.
Teises maailmasõjas sai purustusi ka Narva-Jõesuu. Vana kuursaali varemed ootavad tänaseni taastamist. Nõukogude ajal elas Narva-Jõesuu üle uue tõusu. Viimane langus toimus pärast Eesti taasiseseisvumist Venemaalt pärit puhkajate arvu kahanemise tõttu. Praegu on aga vana kuurort saanud kriisist üle ja taastamas oma positsiooni hinnatud suvituspaigana. Narva-Jõesuu ootab!