Ida-Virumaa on Iisakul üles kasvanud Mati Raidma jaoks erilise tähendusega – lapsepõlvemälestuste hulka kuuluvad näiteks öökull Pipi, põnev koolitee ning... tuletõrje.
Ida-Virumaa on minu jaoks sootuks teistsugune kui enamikule eestimaalastest. Iisakust, oma sünnikohast ja lapsepõlvemaast on jäänud mälestustesse vaid positiivne. Olen üks nendest, kes usub, et lapsepõlv paneb paika inimese põhiväärtused ja kujundab tulevaste valikute esimesed alused. Kõigepealt looduse armastusest. Koduümbruse loodus, tuntuks saanud kui Alutaguse suured metsaalad Ida-Virumaa kesk- ja lõunaosas, pakkus endas pea kõike, mida Eesti looduses leida võib. Koos ema ja Alutaguse metsamajandi inimestega matkal käies või lihtsalt poisina metsas hulkudes sai oma silmaga ära nähtud karu ja ilves, põtradest, metssigadest ja muudest metsaasukatest rääkimata. Mõista loodust saab ainult temaga vahetult suheldes. Ja selleks pakuvad Alutaguse metsad hulgaliselt võimalusi.
Alutaguse puhul on tegemist muinaskihelkonna nimega, mis tähendas läänepool elanud Virumaa rahvale Alulinna (muistne linnus Lüganuse vallas) taguseid maid.
Lapsepõlvemälestuste hulka kuulub ka öökull Pipi. Nimelt lendas mõisapargist kord meie koduaeda ehtne kodukakk. Suur lind, kelle jalg oli rängalt viga saanud. Abitu lind leidis omale ajutise elukoha meie jänesepuuris (tagantjärele, mõeldes kakuliste söögilauale, suhteliselt groteskne). Nimeks sai ta Pipi ja pärast paari kuud toitmist ja ravi pääses jälle vabadusse. Peale huvitava kogemuse, kuidas inimene ja metsik lind teineteisega olude sunnil harjuvad, oli loo naljakaks jätkuks Pipi harjumus aeg-ajalt, arvatavasti siis, kui kõht tühi, meie maja hekis huikamas käia, lootuses lihatükikest saada.
Koolitee
Ema käekõrval kooli astuda oli ikka päris pikk maa. Oma kaks kilomeetrit. Algklasside koolimaja oli selline väike ja kodune. Ainult meile. Suuremad õppisid nn päris koolimajas. Meie käisime seal ainult söögivahetunnil söömas. Omaette olla oli päris hea, suuremad ei seganud ega norinud. Tegelikult olimegi viimased sellise privileegi omajad. Keskkoolihoone juurdeehitus andis võimaluse kõik lapsed ühte suurde koolimajja paigutada ning meie väike ja kodune algklassimaja lõpetas sellisel kujul oma eksisteerimise. Saatusel olid aga selle hoonega omad plaanid. Seitsmekümnendate keskel Iisakusse elama asunud legendaarse koduloouurija Daniel Vardja idee luua koduloomuuseum hakkas just kuju võtma. Nii sai vana koolihoone uue sisu ja ülesande.
Tuletõrjetraditsioonidest
Olin tuletõrjujate pere laps. Minu isa Tiit oli kohaliku vabatahtliku tuletõrjekomando eestvedaja. Juba teist põlve, vanaisa Bruno oli kolmekümnendatel aastatel üks Iisaku tuletõrjeseltsi loojatest. Isa oli pühendunud tuletõrjeala fanaatik. Tollane tulekahjudele reageerimine jääb alatiseks meelde. Helistati kõigepealt isale, kes jooksis siis üle põllu depoosse, pani masinale hääled sisse (seda nii käivitamise kui ka sireenide mõttes) ja sõitis välja. Polnud kordagi juhust, et järgneva viie minuti jooksul, kui tuletõrjeauto garaažist asula vahele jõudis, pilgeni meestega ei täitunuks. Selline on tegelikult paljude vabatahtlike tuletõrjekomandode reageerimisloogika tänaseni. Meie, aktiivsete isade laste privileeg oli pärast väljakutselt naasmist tuletõrjeauto depoos jälle läikima lüüa – tuletõrjeauto peab garaažis ja sealt välja sõites olema säravpuhas. Selline on aegade algusest kestnud traditsioon ja kord.
Ja siis tuli mu ellu üks vahva periood. Koju sigines palju ülipõnevaid vanaaegseid tuletõrjega seotud asju. Pumbad, kiivrid, märgid, ajakirjad ja sada muud eset – isa oli otsustanud, et Iisaku kandi tuletõrje ajalugu peab saama väärikalt jäädvustatud minu vanasse algklassiaegsesse koolimajja tekkivas koduloomuuseumis. Teinekord saavadki suured mõtted teoks. Selleks ei pea suures linnas elama.
Väike poiss, kes Iisakust ja ümbruskonna küladest annetatud tuletõrjepumpade vaskosi ning vaskkiivreid läikima lõi, ei osanud tollal isegi aimata, kui oluliseks need asjad ja tuletõrje üldse tema elus kujunevad. Muuseumi tuletõrjetoa tegemisel isal abis olles rullus silme ees lahti ühe eaka ja auväärse eluvaldkonna kultuur ning ajalugu.
Alles palju aastaid hiljem võib tõdeda, et just seal see huvi tollase tuletõrje, tänase päästeteenistuse organisatsiooni ja väärtuste vastu sündis. Tunne, mis vahepeal ilmselt ainult hõõgus, aga siis pärast keskkooli tollases Leningradi Tuletõrje Tehnilisel Koolis ja Moskva Tuletõrjeakadeemias õppimise kaudu juba täielikult minu üle võimust võttis ja aastakümneteks elu kujundas.
Iisaku muuseum on minu jaoks koht, mis hoiab mu lapsepõlvemälestused alati värsked. Soovides jääda iseendaks praeguses keerulises, probleeme ja proovikivisid täis maailmas, on sellise koha olemasolu kõigile meist oluline. Soovitan Iisaku muuseumi külastust teilegi. Ja loomulikult kõiki Alutaguse matkaradu, seiklusparke, turismitalusid, muuseume ning palju muud põnevat, et avastada enda jaoks Ida-Virumaa.