Liina Lukas sattus Ida- Virumaale Rakverest, elukohavahetusega aitas tookord kohaneda mõisa hoones asuv Lüganuse keskkool ning klassijuhataja korraldatud jalgrattamatkad.
Olen pärit hoopis Lääne-Virumaalt Rakverest, kuid mööbliinsenerist isa ametialaste ülesannete tõttu sattusin Ida-Virumaale. Ida-Viru alevist Püssist oli kujunenud moodne puidutööstuspaik ja Kohtla-Järvel asus kiiresti laienev mööblikombinaat. Ema läks lastega järele vastumeelselt: tuli ju vahetada eestikeelne töö- ja elukeskkond venekeelse vastu. Omaette „kõigi mugavustega korter” kaalus viimaks kõhklused üle, kuid nädalavahetusel pendeldasime ikkagi Rakvere-Võsu liinil. Tihti rongiga: Püssi-Kiviõli-Sonda-Kabala-Rakvere. Praegu võtab see lõik rongiga aega 24 minutit, toona poole rohkem.
Nii ei ole mul Ida-Virus perekondlikke meelisväljasõidukohti. Vanaema sünnikodu asus küll ka Ida-Virus Oonurmes, aga sellest kunagisest suurest ja jõukast Kaarel Tralla talust polnud pärast sõda midagi järel ja sinna jõudsime vaid vanaema mälestustes. Surnuaial ja Avinurme kirikus vahel küll käidi, siis juba ka Rannapungerjal ja need on paigad, mis minu perekondlikus mälus on kaunid, puhtad ja külalislahked.
Mõiskool ja klassijuhataja
Ida-Viruga koduneda aitas küllap kool, praegune Lüganuse keskkool, mis asub Stackelbergidele kuulunud Püssi mõisahoones ja on ümbritsetud maalilise mõisapargiga – seal olid meie suusa-, jooksu- ja mängurajad. 1980ndatel sattus meie kooli palju noori ärksaid õpetajaid, kooli vaim oli väga hea. Meie teismeliseaja klassijuhataja õp. Rosenberg, saksa keele õpetaja, rakendas oma vallalise noorusliku energia meie silmaringi avardamisse. Tema korraldatud jalgrattamatkadel tutvusime kodukandiga. Kiviõli tuhamäed ei olnud toona veel ekstreemspordikeskus ja seikluspark nagu praegu: väikesed tuhka täis gondlid sõitsid ühtlaste vahedega nende tippu, keerasid end seal ümber ja tulid teist külge pidi tühjalt tagasi. Seda spektaaklit võis näha kümnete kilomeetrite kauguselt. Purtse linnus oli toona varemetes – see restaureeriti alles hilistel 80ndatel. Siiski tegime väljasõite Purtsesse – isegi saani ja hobusega. Uljaste järv ja Aa rand olid suviste koolivaheaegade väljasõidukohad (muidugi kui ma ei olnud parajasti perega Lahemaal).
Muidu kulges elu Lüganuse kooli, Kiviõli ja Kohtla-Järve muusikakooli vahet. Kiviõli jäätisekohvikut ei jätnud ühelgi võimalusel vahele. Kohtla-Järvel oli üks söögikoht (restoran oleks küll väga palju öeldud), kus tehti sooje juustusaiu. Ja muidugi Valge Hobu trahter Edise mõisas enne Jõhvi linna – ülikuum õhtuste väljasõitude sihtpunkt (pass oli mõistlik koju jätta)! Sõbrannaga võtsime ette šopingureise Slantsõsse ja Sillamäele (seal olid teismoodi asjad). Minu „tormi-jatungi- aja” vastupanukantsiks sai Lüganuse kirik (jah, seesama, kus oli kunagi pastoriks Otto Wilhelm Masing) ja kirikaed. Ja hiljem muidugi eufoorilised jalgrattamatkad, uurimaks, „Kuidas elad, Virumaa?”: 1988. aastal väntas 1500 ratturit marsruudil Tapa-Porkuni- Kantküla-Kunda-Rakvere. Alles nüüd, 25 aastat hiljem olen sattunud neid paiku taas üle vaatama. On äratundmist ja üllatusi. Nõukogude kihi alt on koorunud ajalooline Virumaa, rohkem Eesti nägu kui varem