Ühe teooria järgi seisneb pool giiditöö edukusest tuurile õige alguspunkti leidmises. Kui pea põlise kohtlajärvekana oleksin teejuhiks kaevurilinna Kohtla-Järve kõige ehedamas ja arhetüüpses osas nimega Järve, mida muide alles veerand sajandit tagasi nimetati Sotslinnaks, alustaksin ekskursiooni tingimata platsist, mida keel tõrgub teisiti nimetamast kui Pobeda.
Kõlab vabas Eestis õõvastavalt? Võib kõlada! Kuid ajalugu ei muuda.
Vaadake ornamentikat peaväljaku hoonetel: haamrid, vasarad ja viisnurgad. Turistidele räägiks seal kindlasti ühest oma elu kummastavamast kinoelamusest. Kujutage ette − istute Pobeda nime kandvas kinos, vaatate fi lmi „Metskannikesed” ja... olete äkki ka ise nagu filmi sees. Ma ei räägi siin mingist haledast 3D-st, vaid ikka sürreaalsest fi lmi sisse minekust. Nimelt on Kaljo Kiisa 1980. aastal valminud filmis koht, kus kaevurilinna sattunud metsavend Tõnu (Arvo Kukumägi) põgeneb sellesama Pobeda juurest alleele, mis Pobeda platsist algab. Ajalooliselt on tegemist küll lapsus'ega, sest filmi tegevus toimub 1947. aastal ja tollal ei olnud Pobedat veel olemas. See fakt ei vähendanud tollal laterna magica’t.
Pea sama imelik kogemus oli mul samas kinos veidi aega hiljem, kui vaatasime koos Tallinna tädipojaga seal Tšehhi filmi, mille finaalis üks Praha libakelner jookseb ees ja teda ajavad taga kogu linna „päris” ametivennad. Kuna mul oli vahetult enne filmi ühe vene poisiga ütlemist, teadsin juba seansi ajal, et hästi see ei lõpe. Kohtla- Järvel muutus tollal eestlastevenelaste suhe aina masendavamaks, seda eestlaste seisukohast. Ja mu tädipoeg Riho jäi ammuli suuga vaatama, kui talle pärast filmi kiiresti poetasin, et kohtume, ja plagama panin − peaaegu kogu kinosaalitäis vene kaake kannul.
Kogu Pobeda väljak − praegu kannab see Virula nime − on paras sürr. Kunagise uhke platsi eliithooneis on kohad leidnud sellised kauplused nagu... Hugo Boss? Versace? Siiski mitte. Ruumides, kus nõukaajal asus pidulik kingitustepood ning võis kallihinnalist Tšehhi kristalli osta, asub nüüd sekkar nimega „XXL”. Ja kohe kõrval Lombardi-nimeline soliidne asutus, kuhu võite näiteks oma ämma kullast proteesid igavesele hoiule anda.
Tegelikult on Pobeda kino kuulsusrikkas ajaloos veel üks unustamatu peatükk. Nagu paljudes paikades, hakati ka Kohtla- Järvel kino sulgema. Pobedasse – hea küll, Virula keskusesse − saabusid laterna magica asemele lihaletid. Linnavalitsusega oli kokkulepe, et kaupmees oli kohustatud vahel ka filmi näitama. Nii võis Pobedas avaneda pilt, kus lihalettide kohal rippuval ekraanil meeliskles Sylvia Kristel („Emmanuelle”) ja lihakirves raius Pierre Bachelet' muusika taktis...
Ei ole Rolling Stones
Kui Kohtla-Järvel olid 2009. aastal filmi „Kutsar koputab kolm korda” võtted, kohtusin seal Peeter Volkonskiga, kes oli viimati kaevurilinnas Vanalinnastuudio ühe etendusega 1980ndatel.
„Kohtla-Järve tundus ka siis üsna räämas ja räpane, koristamata ja porine. See viis mõtte sellele, kuidas töökeskkond mõjutab elukeskkonda. Kaevuritöö on must ja nii muutub ka kaevuri elukeskkond paratamatult selliseks. Siin pole rahvusega midagi pistmist. Võtame Narva − väga puhas linn, tekstiil, energeetika, seal oli ka sõjatehase osakond, kus tehti valgetes kitlites mingit peent tööd. /.../
Nüüd Kohtla-Järvet nähes olin väga ebameeldivalt üllatunud. Saan aru, et Rolling Stones on 30–40 aastat teinud sama asja. Nemad võivad, nad on Rolling Stones. Kui nad midagi muud teeksid, siis see poleks enam Rolling Stones. Aga üks linn peaks ikkagi muutuma, muidu on ta täielik tiik. Kui kohalikele ütlesin, et teil pole midagi muutunud, nad imestasid ja ütlesid, et on küll, ning rääkisid mulle hoonetest, mis on lammutatud, ja mahavõetud paplitest.
Juurde on ehitatud ainult kaks Maxima poodi, üks Konsum ja üks Selver. Mitte midagi pole tehtud!” rääkis mulle vürst tollal.
Kas vürstil on õigus? Nii ja naa. Sõber, kes juhib Ida-Viru üht silmapaistvamat suurettevõtet, on kalkuleerinud, et kaevurilinna (väga pikaaegsed!) juhid „oskavad” umbes 40-miljonilise eelarve juures varastada või laristada 5–8 miljonit aastas. Sõber on tippjuht, kelle hinnangud pole nagu meeste jutt Leo-nimelises õllekas (selline asutus oli kaevurilinnas).
Samas on tänu eurorahadele 2011. aasta lõpuks üpris kenaks muudetud eelmainitud Pobeda/Virula väljak ja sealt algav allee, mis lõpeb Viktor Kingissepa nimelise kultuurimaja juures. Asfaldi asemel uhkeldab kiviparkett ja linnasüda näeb, vähemalt varasemaga võrreldes, suisa euroopalik välja. Nii-öelda feng shui on paranenud. Allee ise möödub kahe kaine kaevuri skulptuurist (rahvasuust pärit nimetus kahele dolomiidist hiigelmehele, kes nagu toetaksid teineteist; ametlik nimi on taiesel „Au tööle!”). Selle jalamilt lehvitasid kommarid oktoobri- ja maipühadel möödamarssivale tänulikule töörahvale.
Hall maja
„Kahe kaine” vastas asub nn hall maja, kus pesitseb 1970. aastate lõpust linnavalitsus. See koht on põnev selle poolest, et samas paigas asus varem Jossif Stalini hiigelskulptuur. Neli kuud pärast Stalini surma, juulis 1953, arutas Eesti kompartei keskkomitee büroo Kohtla-Järve linnakomitee truualamlikku palvet nimetada linn lahkunud juhi mälestuseks ümber Stalinilinnaks. Arhiividokumentide järgi olevat Stalini nime ihkavad hääled Kohtla-Järvelt varemgi kostnud, aga linn olevat olnud siis liiga räpane, et teda sellise nimega austada.
ENSV kompartei keskkomitee sekretär Johannes Käbin ei olnud ettepanekuga nõus, kuid ilma Moskvaga konsulteerimata ta lõplikku otsust langetada ei julgenud. Küll lükkas Käbin tagasi nimekuju. „Ettepandud nimi ei kõlba, eesti transkriptsiooniga see ei sobi. Võib nimetada linna lihtsalt Stalin. On vaja informeerida NLKP Keskkomiteed sellest, et linna parteiorganisatsioon tõstatas ümbernimetamise küsimuse. Tuleb nõu küsida.” Ilmselt ei olnud Moskva nüüdki asjast huvitatud ja Kohtla-Järvele jäi tema nimi alles.
Halli maja esist väljakut ümbritsevad uhked, kõrgete lagedega ja tubadega pseudoklassitsistlikud hooned. Selle asja nimi on tegelikult stalinistlik arhitektuur. Kohtla-Järvel võite seda nautida peaaegu sama eduliselt kui Sillamäel. Annab vaid tunda, et mingil ajal pidi linna arhitektuurijärelevalve eest vastutav isik olema keegi süüdimatu seltsimees, sest paljudes kohtades on näiteks mingid vennad maja fassaadi rikkunud sinna raiutud ustega, mis mõjuvad kui sadulad sea seljas.
Kulgedes Pobeda platsilt läbi pargi, mida ehivad isegi purskkaevud, jõuate lõpuks 1952. aasta oktoobris valminud Viktor Kingissepa nimelise kultuurimajani. Arvestades kultuurimaja vormi ja sisu, tõrgub keel seda teisiti nimetamast. Sooritasin selle hoone krüptidesse 2009. aasta alguses suisa ekspeditsiooni, et uurida, kas kõik Leninid ja punaarmeelased metsas on ikka korralikult põranda all. Olid! Sõna otseses mõttes. Lapsepõlvest mäletasin neid palee seinu ehtimas... Peaks tagasi panema.
Tänavu kohtusin legendaarse Rootsi saksofonisti Håkan Lewiniga, kes minu hämmastuseks mäletas täiesti selgelt 1992. aastal Kohtla-Järvel antud kontserti. Kuidas on see võimalik, arvestades, et tema kontol peaks neid olema tuhandeid?
Håkan nimetas põhjusena, miks talle Kohtla-Järve kontsert eriliselt meelde jäi, ...stalinistlikku kunsti! „Mulle oli see pehmelt öeldes kummaline − suures palees olid seintel hiigelsuured maalid, kus ühel kujutati Stalinit kirjutuslaua taga ja sealsamas kõrval oleval Stalinit väikese tüdrukuga süles. Neid „teoseid” vaadates sain aru, et olen tõesti kodust kaugel, see oli tõeliselt eriline,” rääkis Håkan. Tegelikult ajas Håkan ilmselt segamini Lenini ja Stalini, sest viimast kujutavad kunstiteosed hävitati vist juba Hruštšovi valitsemisaja alguses. Aga on siis neil kahel erilist vahet?!
Moodsaim kool
Kas Kohtla-Järve ongi mingi punane auk, kuhu Stalin oma suure asja pani? Kindlasti mitte! Kohtla-Järve oli algselt ikka täiesti eestilik paik. Näiteks sai asula Pätsu-aja lõpu poole Eesti ühe moodsama koolihoone. Riiklik Põlevkivitööstus kuulutas 1937. aastal välja konkursi sellele projekti leidmiseks. Konkursi võitis arhitekt Anton Soans, kes lisaks koolile projekteeris ka lähedal Pavandus asuva õigeusu kiriku hoone. See kirik tegutseb siiani, aga sinna on otsa keevitatud sibul, mida algses projektis ei olnud.
Kool valmis peamiselt 1938. aastal. Tema ehituskuludeks kujunes 450 000 krooni. Ehitust finantseeris AS Eesti Põlevkivitööstus. Kooli üldpindalaks sai 4538 ruutmeetrit ja see oli planeeritud enam kui 500 õpilasele. Kooli kõrvaltiivas asus täismõõtmeline viiesajakohaline võimlaaula koos näitelava ja rõduga. Kooli taha oli rajatud ujumisbassein, millega piirnes igati ajakohane spordiplats. Kooli põrandad olid kaetud ehtsa tammeparketiga ja kõik klassiruumid olid radiofitseeritud! Kooli kaunistamiseks omandati kunstiteoseid ning lisaks basseinile ja vabaõhuklassidele rajati kooli juurde ka ilu- ja õppeaed.
Peagi saabus okupatsioon ja siis sõda. Kooli majahoidja, kes oli nimelt mu vanaisa Johannes Telling, pidi koolimaja suisa kahel korral tulehävingust päästma. Ivanid pistsid kooli lahkumiskingitusena põlema 1941 ja vennad fritsud kordasid sama trikki 1944. Teadupärast on sakslased kõiges põhjalikumad ja efektiivsemad...
Vahetult pärast sõda alustasid koolis tegevust sellised hilisemad suurkujud nagu Heino Kaljuste ja Valdo Pant. Sõjajärgsel ajal pedagoogilist kaadrit nappis ja nii leidsid mehed sõdurisinelis end klassi ees. Kaljuste lõpetas ise paralleelselt nooremaid õpetades kooli. Seda koolimaja viiksin külalised kindlasti uudistama. Aastaid mittesihtotstarbeliselt kasutatud kool on taas oma algset ülesannet täitma hakkamas. Nimelt on linnavalitsus ja haridusministeerium otsustanud, et sinna tuleb riigigümnaasium. Isegi Ene Hion, keda saab nimetada Valdo Pandi pärandi väärtustajaks, on aktiivset lobitööd teinud, et see teoks saaks.
Sidi, suka!
Kindlasti väärib külalistele tutvustamist 1920. aastate alguses arhitekt Eugen Habermanni planeerituna valminud Siidisuka elamurajoon Kohtla-Järve vanalinnaosas. Tegu oli esimese kindla planeeringuga ehitatud aedlinna-tüüpi elamugrupiga Eesti linnaehituses üldse. Siidisuka elamud on projekteeritud oma kümnendi traditsionalismi vaimus, mis kasvas välja Saksa heimat-kunstist ja rõhutab kohalikke materjale.
Seinamaterjalina kasutatav paekivi oli osaliselt kaetud krohviga, luues taotluslikult krobelise ja raskepärase maalilise pinna. Akende ruudujaotus oli tihe, keskajale omase raskepärasuse ja suletusega. Igas Siidisuka majas, mis ehitati areneva põlevkivitööstuse ametnike jaoks, paiknes kaks korterit, mis mõlemad kulgesid läbi kahe korruse. Arusaadavalt on Siidisuka majad tänapäevalgi ihaldusväärse olemisega. Okupandile võis elamurajooni nimi omal ajal palju nalja teha...
Tulles tagasi tuurile õige alguspunkti leidmise juurde, peab kindlasti mainima üht nn Sotslinna sümbolit, mille kohta ka enamik kohalikke ei tea, millega on tegu. Nimelt on linnaosa idapiiril veetorn, mis on taotluslikult omal ajal ehitatud kaevurilambikujulisena. Kohtla-Järvele tüüpiliselt on torn aga räämas ja seda maamärki ei kiputa eksponeerima.
Varem asus Kohtla-Järvel ka Põlevkivimuuseum, aga nüüdseks on see Kukrusele kolitud. Õige kah! Sõna kukersiit on tuletatud Kukruse mõisa saksakeelse nime Kuckers järgi. Nime andis kivimile baltisaksa geoloog Friedrich Schmidt. Võib öelda, et kukersiit on kohaliku põlevkivi nimi. Kukruse mõisas asub polaarmuuseum, aga see on omaette teema. Kui nakatute Kaevurilinnas erilisse kaevamispisikusse, peate ette võtma tee Kohtla-Nõmmele, kus asub populaarne kaevanduspark-muuseum.
Kohtla-Järvel viibides võiksite endalt küsida, kas põlevkivi kaevandamine on maakonna õnn või õnnetus. Omal ajal kohale veetud võõramaamehed pole paljuski siiani aru saanud, et ei viibita enam emakesel Venemaal, N. Liidust rääkimata. Ka Kohtla-Järve Järve linnaosas on paiku, kus asfalt on ohtlikult lõhenenud ja maapinnas avaneb auk kuhugi põhjatumasse sügavusse. Ei ole ikka nii, et loodusele tuleb peksa anda ja kogu maakera asfalteerida, nagu ühes Andrei Platonovi novellis keegi tehnokraat soovitab.
Ja veel. Suurimas pimeduses võib sündida suurim valgus − Eesti popmuusikaajaloos on fakt, et kohalik esimene indie-ansambel Röövel Ööbik sündis just Kohtla-Järvel. Punk on lahe!