Turismimässaja Marko Kaldur

Marko Kaldur on mässaja. Talle ei meeldi mustanahalised, homopropagandistid ja möödalaskmised Ida-Virumaal. Kui Marko kuulis, et olen ta kodukandis liikumas, kirjutas ta mulle Facebookis kirja, kus nimetas mitmeid kohti ja küsis, kas olen seal käinud. Enamikus ma polnud. Seepeale sai Marko kurjaks, et olen taas näide inimesest, kes langeb Ida-Virumaa turismipromojate lõksu ja külastan kohti, mida tema nimetab „ilusaks, ülesvuntsituks, kenaks, läikivaks, säravaks ja steriilseks”.

Marko Kaldur on mässaja. Talle ei meeldi mustanahalised, homopropagandistid ja möödalaskmised Ida-Virumaal. Kui Marko kuulis, et olen ta kodukandis liikumas, kirjutas ta mulle Facebookis kirja, kus nimetas mitmeid kohti ja küsis, kas olen seal käinud. Enamikus ma polnud. Seepeale sai Marko kurjaks, et olen taas näide inimesest, kes langeb Ida-Virumaa turismipromojate lõksu ja külastan kohti, mida tema nimetab „ilusaks, ülesvuntsituks, kenaks, läikivaks, säravaks ja steriilseks”.

Saime Markoga Jõhvis kokku ja ta selgitas pikemalt. Mina olen oma giiditöös keskendunud teise või kolmanda ringi turistidele – neile, kes Ida-Virus esimese korra ära käinud, ilusa ära vaadanud ja kes ei taha neid kauneid kirikuid, mõisaid ja kloostreid enam näha. Selliste jaoks on siin meeletult palju paiku, mida kahjuks need esimese ringi kohti tutvustavad turismitöötajad häbenevad ja keelduvad tutvustamast. Kui keegi neist avalikult räägib, siis see inimene satub kohe põlu alla, seega arvatavasti ka mina. Viin inimesed vaatamisväärsusteni, mida vähem teatakse ja mis on põnevad. Näiteks joad. Avalikult teatakse Valaste juga ja võib olla Saka mõisa juures Kivisilla juga. Aga ametlikult kõrguselt kolmas juga jääb Saka ja Valaste vahele, see on Karjaoru juga. Värskelt on avastatud Toilamõisa juga, mida teavad vähesed. Saka kanjoni juures on üks juga, värskelt avastatud. Siis tulevad sellised paigad, mis on seotud tööstuspärandiga. Viiakse Kohtla kaevandusmuuseumisse ja veel paari taolisse kohta, okei. Aga samas võib täiesti vabalt mõnes kohas ronida maa alla kaevanduskäikudesse, mis on kunagi suletud, aga nüüdseks kas lahti murtud või sissepääs on lihtsalt laiali vajunud. Sillamäe uraanikaevanduses saab ka hea tahtmise juures sisse ronida. Põnevad kohad on kaevanduste tuulutusšahtid. Aur tuleb maa seest välja – hingeõhk ja lõhkamisgaasid. Talvel efektsed vaadata, kui jääpüramiidid neile ümber tekivad. Suvisel ajal tulevad aga aurupahvakud sellise tugeva jõuga maa alt välja, et kui sinna plastpudel peale visata, siis see lendab puulatvadest kõrgemale. Pärast tuleb pudel muidugi metsa alt üles otsida! Edasi kõik kummituslinnad: Viivikonna, Sirgala, Oru. Seal võib tunde ringi kolada. Põnevad on lagunenud kaevandushooned. Militaarhuviliste jaoks on olemas Sirgala ja kõik need Narva jõe äärsed alad, mis 1944. aastal olid lahingute all. Põnevaid lahingupaiku on Kuningaküla ja Permisküla saare juures. Pooliku turismiturundamise ja viidamajanduse lihtne näide on Sinimägedes. Teada on, et Sinimägedel on vaatetorn, memoriaal, osa rahvast teab, et on ka muuseum. Aga seda, et vaatetorni mäe all on punkrid, juba ei teata. Need on küll tähistatud ja matkarada läheb mööda, aga enamik inimesi sinna ei satu. Kukruse mõisas on hea väljapanek, kõik ilusti vuntsitud. Aga mõisa peatrepist 200 meetrit maantee poole on koht maa sees, kust saab maa-alusesse käiku. Arvatavasti on tegu kunagiste kuivendustunnelitega. Samas räägitakse legende, et see on osa Narvat ja Tallinna ja kõiki Põhja-Eesti mõisaid ühendanud tunnelite võrgustikust. Marko, kas need matkad ei ole ohtlikud teie klientide elule ja tervisele? See on tüüp-läänelik küsimus. Kui olime väikesed lapsed, siis ronisime puude otsas, kukkusime alla, kriimustasime põlvesid, murdsime luid, saime sinikaid, kes jäi hambast ilma, kes sai sinise silma… Kui hakkamegi elama sellise steriilsuse järgi, mida lääne ühiskond meilt nõuab, siis me ei näe midagi. Siis jäävadki täpselt Kohtla kaevandusmuuseum, mis minu silmis muutub üsna varsti plasti ja pleksiklaasiga kaetud muuseumiks, kus ei näe midagi ega saa midagi puutuda. Väga hea näide on Piusa koopad, kus sissepääsu ees on suur klaas ja koopaid saab vaadata läbi klaasi. Ajuvaba! Me ei lähe kohtadesse, kus on selgelt tajutav risk, me ei roni majadesse, mille puhul on näha, et lagi võib iga hetk pähe kukkuda. Ma jälgin seda, et keegi seltskonnast ei hakkaks oma elu või tervist ohtu panema. See, et seal on ohtlik või võib ohtlik olla, ei ole argument. Nii arvavad argpüksid. Enamus, kes on teisel või kolmandal ringil, tulevad teadlikult vaatama kohti, mis ei ole mainstream. Nad on mujal Eestis ja maailmas käinud taolistes kohtades, kus võib oht eksisteerida. Nad on piisavalt targad, et ei topi oma pead ahju. Tegelikult on Virumaal palju rohkem põnevat, ekstreemset, šokeerivat, mis tuleb lihtsalt üles leida. Ontlikud ja läänelikult arad turismiinimesed lihtsalt ei julge neid kohti tutvustada ning keskenduvad vaid turvalistele ja äraleierdatud, esmakülalistele mõeldud paikadele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga