Ida-Virumaa on lastega seiklemiseks igati sobiv paik − lapsi köitvaid ja lõbusaid seiklusi tõotavaid kohti jagub siin küllaga.
1. Ronime kõigepealt pangast alla. Selline on laste otsus, kui peatume Saka mõisa juures, kuhu muide on rajatud esinduslik võõrastemaja koos sisebasseini ja muuga. Lapsi võluvad esmalt küll väheldased kiiged mõisapargis ja seejärel avar vaade merele samast endise piirivalvetorni juurest. Aga ronime siis ikkagi alla. Mere ääres avaneb ühel käel vesi ning teisel võimas pank – siit veel veidi ida pool Ontikal saavutab ta ju suurima kõrguse Eestis, 56 meetrit. See on võimsaim rahvuskivimonument. Pank pole aga üksnes paene, allkihtides leidub rohkesti ka sinisavi, mis lapsi plätserdama kutsub.
2. Teise trepistiku kaudu taas üles pangalaele jõudnud, rõivad savised, jätkame teed mööda iidset Viru rannamaanteed, mis kulgeb üsna panga serva lähedal. Kas Ontika mõisa juures või panga absoluutses tipus kinni peame, ei tea, küllap ikka, aga kindlasti peatume ja püüame heita pilgu Eesti kõrgeimale joale Valastel. Ega juga end kergesti vaadelda lase, kuid lapsed on osavad ja allanirisev vesi nägemata ei jää. Mida varem kevadel siia sattuda, seda parem – enne sulailmu on siin imelist jääkunsti, hiljem pahisevat suurvett. Suvel jällegi on allalibisemiseoht väiksem.
3. Looduse ilu poolest eriti lummavad paigad jäävad aga veel kümmekond kilomeetrit ida poole. Seal ei saa muidugi niisama mööda lõbusat seiklust tõotavast Toila spaa-hotellist, kuid lastele võib rahustuseks öelda, et veeparginduse mõttes on Eestis ägedamaid kohti. Siis Toila alevik kõrgel mere kaldal: „Peadpööritavalt järsk on kaldanõlv, / hahk terasmeri raskelt ennast surub / maad ligi, kus on töö ja rahupõlv“ (Igor Severjanin), kuid erilist tähelepanu ja ringijooksmislusti pakub Toilas mõistagi Oru park. Selle põhiaktsent asub teispool kaunilt looklevat Pühajõge, seal märkame esinduslikke valgeid balustraade ning samast lähtuvaid pargiteesid, mis uhkete karuväravateni viivad. Kogu õhkkond nõretab – heas mõttes – kaugest esimesest Eesti ajast, kui Päts oli president ja... Ainus, mis siit puudu, on Vabariigi Presidendi suveresidentsi peahoone ehk Oru loss ise. Kena tiiru saame teha veel iidses Pühajõe külas, kus muu hulgas uudistame 1990. aastal taastatud külakirikut.
4. Aga Eesti kõrgeim juga ning võimsaim pank pole Jõhvi kihelkonna ainsad omapärad. Ainulaadne maastik tabab meid Kurtnas. See on Eesti kõige järvetihedam piirkond, kus 30 ruutkilomeetrisel alal paikneb 40 järve. Järverohkust on niisama ehk raske hoomata – kuigi tõepoolest iga metsase kingu taga võib oodata uut veesilma –, sellepärast eelistame autoaknast põrnitsemisele ja jalgsikõnnile siin jalgrattaid. Kurtna järvistu on surutud mitme inimmõjulise tegevusvälja vahele: Ahtme linna(osa) ja ahtmelased oma tegevusega ühelt poolt, Oru turbaväljad teiselt poolt, põlevkivikaevandused maa alt, samuti liivakivikarjäärid, joogiveehaare jne. Ometi särab kogu piirkond nagu Eesti maastiku tõeline pärl endistviisi edasi.
5. Suurim siinne järv on Konsu järv (136 hektarit, suurim sügavus 10 meetrit), mille kaevas Kalevipoeg, nii et pea auras otsas. Väljakaevatud mulla viskas ta suurde hunnikusse. Nii tekkis peale järve ka Kuremägi, mille Kalevipoeg määras enesele puhkamisepaigaks. Kord vägilase magades ilmusid seal korraga vaenlased, kes tal magamise ajal jalad põlvini ära raiusid. Nende poolte jalgadega, põlvekondi otste peal, on Kalevipoeg veel Kivinõmme läinud. Seal ta suri ja seal on ta haud, kuhu ta maeti koos kolme tündri kullaga.
6. Kuremäest endast sai aga maarahva pühakoht ja hiis. Siin nähtud kord imelist ilmutust ning samast leitud imettegev jumalaema ikoon, mis näitas kätte koha, kuhu hiljem rajati õigeusu nunnaklooster: Pühtitsa klooster on kahtlemata üks hoopis eripärane nähtus terves Eestis, mis tingimata ka koos lastega külastamist väärib, kindlasti tasub teha ringkäik ka kloostri müüride vahel. Ühest küljest on see 19. sajandil venestuse laineharjal asutatud ideoloogiline asutus, mis on kiriklikult Moskva patriarhi otsealluvuses ning kuhu voorib hulgakaupa õigeusklikke palverändureid. Teisalt võib kloostrikülastusest saada tõelise elamuse religioosse eluga tutvumisel, tasub nuusutada sealset rahurikast õhku, imetleda nunnade hiigelsuuri puuriitasid ning imestada toimiva naturaalmajanduse üle. Kõrgelt mäelaelt avaneb pealegi imeline vaade üle hiiglaslike Alutaguse laante.
7. Ent sellega Jõhvi kihelkonna rekordid ei lõpe. Jõhvi-Tartu maantee veerel, seal, kus tee keerab Mäetagusele, seisab üks pikemaid ajaloolisi kõrtsihooneid Eestis (täpsemalt on ta oma 72 meetriga pikkuselt teine) – Koltsina kõrts. Ja kuigi seal ligi 260-aastases hoone juures enam hobustele puhkust anda pole põhjust ning ega rändureile süüagi pakuta, tasub üks ülesvõte tähelepanuväärsest ehitisest ometi teha ning lastele mõne sõnaga vana maanteekultuuri – kõrtside ja postijaamade ülesandeid – tutvustada.
8. Ja olemegi Mäetagusel. Siin asub imekenasti korda tehtud mõisakompleks, mille keskel troonib peahoone. Kõrvalhooneis asub õdus, kõikide mugavustega spaa-hotell. Pargis leiduvas jääkeldris paikneb topiserikas nn jäägrimuuseum, mis samuti lapsi kõnetab.
9. Ent see kõik pole veel midagi selle kõrval, kui jõuame lõpuks Kohtla-Nõmme kaevandusparki, mille moto „Eesti sügavaim elamus” räägib iseenda eest. Siin saavad lapsed kindla peale elamuse maaalusest elust, ülevaate kaevuri tööst ning Eesti maapõue põhivara, põlevkivi kaevandamisest. Külastajatele antakse kiivrid, kaitsevarustus, lambid jne, ning kel vähegi kaevuriverd, võib siit eluteele kaasa võtta kindla plaani. Külastajate juhtideks maa-alustes käikudes on mõnusad, elupõlised kaevurid, kes teavad kõike sellest raskest tööst. Igal juhul on see igale lapsele hariv ja põnev elamus kogu eluks.
10. Jõhvi-retke tasuks jätta lõpetama veel kaks hariduslikku maiuspala. Kõigepealt võiks proovida veidi autoga orienteeruda EL-i raha toel ehitatud Jõhvi-Kukruse suurristmikul ning püüda leida teeots Kukruse mõisa juurde. Sest sealt pole ju pärit mitte üksnes tuntud Tollide aadlisuguvõsa, vaid ka põlevkivi teaduslik nimetus rahvusvahelises mineraloogias – kukersiit. Samas kaevandati juba 1916. aastal ka esimesed põlevkivilabidatäied ning õuel leidub ka kitsas kunstkoobastik. Mõisa keldris saavad lapsed tunda päris polaarelu. Ning muidugi ei tohi lastele näitamata jätta Kohtla- Järvet. Sest kõigile, kes seda linna ainult nime järgi teavad, valmistab linn kindlasti elamuse – võõrtööliste massilise sissetoomisega suureks paisutatud asum ei ole miski õudne Eesti venelaste geto, vaid üsna mõnus ja elamisväärne paik.
Ja ongi aeg tiir lõpetada, kuigi Jõhvi endasse, linna, maa- ja kihelkonnakeskusesse me veel ju ei jõudnudki. Õhtul lähme siis ja kuulame ühe kontserdi sealses kontserdimajas.