Arheoloog Aivar Kriiska esitleb nelja retrospektiivi võimalustelinn Narvast, kus ajalooline minevik on pea kogu ulatuses koondunud maa alla.
Aprill 2014 AD
Sõidan läbi hommikuse linna. Narva näeb jube välja, tänavad on kaetud kleepuva poriga ja veelgi hullem, kui on kuiv, siis tolmab nagu kõrbes. Mustus on tardunud ka majadele ja autodele, kõik on kuidagi hall. Lõppeks ometi see totaalne torude vahetus. Ehk ei peaks selliseid asju tegema korraga kogu linnas. Või peaks? Elad selle üle ja siis on tükk aega rahu. Edasi ei jõua ega tahagi ma seda mõtet mõelda, keeran Puškini tänavalt alla jõe äärde Joaorgu.
Seal on kerkimas uusehitus ja minu ülesanne on uurida maakütte paigaldusala, et uue tuhinas ei teisaldataks midagi vana ja väärtuslikku. Narvas on muinsuskaitseseaduse järgmine elu ja surma küsimus, sest siinne minevik on paraku pea kogu ulatuses maa all ja sõjajärgsete karpelamute kõrval on säilinud vaid üksikuid vanemaid ehitisi. Olnu viis suur sõda ja 1950. aastate valeotsused. Hiljutised kaubanduskeskused on aga sootuks imelikud, nagu ühekordsed topsid – ühekordne arhitektuur, käid ostad vajaliku ära ja viskad siis kaupluse prügikasti. Ei, ma ei igatse taga barokset Narvat või õieti ei jaga ideed, et vana Narva tuleks taastada. Tuhaplokkidest ja betoonist „vana linna” asemel ihalen ma hoopis uut, mis arvestab ja integreerib vana. Narva on selleks võimalustelinn, et uurida vana ja ehitada uut.
Tuleks see uus maja Joaorus ometi ilus. Sest Joaorg on oaas. Põhjast piirab seda roheala linna pärl – Hermanni linnus, mille tähtsust, et mitte öelda vajalikkust, rõhutab piirijõel peegelduv Ivangorodi kindlus. Kaguotsas turritab paekõrgendik ja sealt õhkub veelgi vanema mineviku hõngu – seal on kõike, rauaaega, pronksiaega, kiviaega. Minevik on Joaorus füüsiliselt tajutav.
Mai 1390 AD
Kivimurdmise ragin ja paeplaatidega koormatud vankrite krigin täidab Joaorgu. See levib jõge mööda allavoolu ja häirib linnakodanikku. Hea, et linnus eraldab paemurrust linna. Ja veel see pori, mis vankriratastest lõhutud teed katab ja kui on kuiv, siis tolmab. Aga olgu parem nii, elad selle üle ja siis on tükk aega rahu.
Narva elu on muutumas, linnale ehitatakse kaitsemüüri. Linnakodanik aga teab, et seda on väga vaja, sest vaid 23 aasta eest põletasid venelased maha kõik, mis tuld võttis. Toona jäi vaid linnus, mille rajamist veidi enam kui saja aasta eest taanlaste poolt ei mäleta aga enam keegi elavatest. Nagu ka seda, et kaupmeeste tugipunkti ja laopaiga edule aitas kaasa kuningas Erik ise, andes 1294. aastal hansakaupmeestele privileegi Narvas peatumiseks. Neidki on vähe järel, kellel meeles 1345. aasta, kui kuningas Waldemar IV andis Narvale linnaõiguse. Nüüd on uus aeg – Saksa ordu ostis Eestimaa hertsogkonna tükkis Narva linnaga Taani kuningalt ära. Linn ei löönud sellest veel õitsele, kuid ega see kahjuks ka olnud, peaasi, et ordu oma nina kaupmeeste asjadesse ei topi.
Vanu dokumente läheb aga ikka vaja, et kinnitada omandiõigust nii ehituskruntidele kui ka kaitsemüüri rajamiseks ning linnamaaks võõrandatud põllu- ja aialappidele. Põltsamaalt Narva elu korraldama tulnud foogti Hinrik van Oldendorpi algatusel on linna bürgermeistrid, raad ja kogukond lubanud maadevahetust – igaüks, kelle põllumaad jäävad müüri sisse, saab selle asemel mõne muu tüki linnamaast. Omand on omand ja kes veel teab seda paremini kui linnakodanikust kaupmees.
Kui linnamüür kerkib osaliselt vanadele põldudele ja aedadesse, siis kõige magusamas paigas linna keskel on peatänavate ääres juba kitsas. Väikestele kruntidele on kerkinud uued majad, mitmed neist kivist. Nii peab linnakodanik ehitama nüüd oma maja – moodsa diele haus’i, nagu Tallinnas – nurgaga kaevurakmetele ja ühe seina tihedalt vastu naabrimehe seina. Müürsepp aga pistab samal ajal kivide vahele lubimörti salamisi hõberaha (üks teadis küll rääkida, et ta selle hoopis kaotas), aimamata, et 2006. Issanda aastal rõõmustab see väike Tallinnas löödud lübische piiritult arheolooge, võimaldades dateerida väljakaevatud kivihoone ehitusaja ja mõista, et 1390. aastatel hakkas Narvast saama üks päris linna moodi linn.
September 1000 eKr
Nad tulid mitme paadiga lõunakaarest ja peatusid joa juures. Edasi pidi minema jalgsi. Teised jäid laadima nisupampe paatidest, tema seadis aga sammud küla poole. Mitme talu vilja on sedavõrd palju, et tuleb tuua härjavankrid.
Tee jõe kaldal on natuke porine, kuid põllumees ei lase end sellest segada. Hea, et ei tolma. Juga kohiseb veel saateks, kui hakkab paistma kolmest küljest jõega ümbritsetud kõrgel kaldaserval paiknev küla. See ei olnud aga tavaline küla, siinsete meeste võim ja vägi ulatus oma maadest kaugemale ja sugulus sidus neid nii Lõuna-Skandinaavia kui ka Volhovi jõe pealikutega. Siia jõudis mere tagant ja mujaltki pronks. Osa metalli oli juba valmis tööriistadena või ehetena, osa sai oma vormi seppade kätetööna alles siinsamas külas.
Igal sügisel pärast viljalõikust tulid siin kokku ümberkaudsete ja kaugemategi talude peremehed, et arutata ühiselt asja, kuulata maad ja vahetada endale mõni kirves või muu pronksriist. Siin maksti makse, sõlmiti sõprust ja abieluliite või mindi hoopis tülli ja vihati mitmeid põlvi. Põllumees vahetas oma vilja kummalise kujuga pronksist nooleotsa vastu. Ilus asi teine.
Kuid kodus ootavad juba tööd. Põllumees raadab põldu, võtab maha puid, juurib ja põletab. Põld on põld ja kes veel teab seda paremini kui põllumees. Uus põllulapp vajab aga ka maisest vägevamat kaitset. Ta palvetab ning paneb põlluserva maasse joatagusest külast saadud pronksist nooleotsa (üks teadis küll rääkida, et ta selle hoopis kaotas), aimamata, et 2011. aastal leitakse see Permisküla luiteliivast juhulikult metallidetektoriga ja arheoloogidel avaneb võimalus uurida kaugeid pronksiaegseid kommunikatsioonivõrgustikke, mis on kandnud korduvate vahetuste läbi selle pronksist nooleotsa Mustast merest põhjas asuvatelt stepi või metsastepi aladelt Läänemere äärde.
Oktoober 4500 eKr
Kalamees sõuab aeglaselt mööda laguuni ja siseneb jõesängi. Vastuvoolu on raskevõitu liikuda, kuid veidi aja pärast kostavad juba kõrvu tuttavad kiledad kolksatused. Keegi teeb või parandab kivikirvest. Seejärel on näha taeva poole tõusvat suitsuvinet ning tunda suitsulõhna, siis hakkavad paistma hüttide kontuurid ja kodukallas joa lähedases orus. Kui ta oleks näinud tulevikku, võiks ta kirjeldada oma reisi lõpuosa nii – möödusin bastionidest, tulin silla alt läbi, sõitsin veel natuke Hermanni ja Ivangorodi linnuste vahel ning randusin veidi enne hüdroelektrijaama. Aga piirijõgi ei olnud siis piir ja vaid viie kilomeetri kaugusel Joaorust algas maasäärte ja saartega merest piiratud suur laguun, mis täitis kogu muistse klindilahe praeguste Narva ja Lauga jõgede suudmealal.
Loodus on muutliku meelega, mõtleb kalamees. Vanades juttudes räägitakse veel, et kunagi oli meri olnud palju kaugemal ja siis hakanud järsku tõusma ning ujutanud üle ümbruskonna metsad. Jõgigi kerkinud üle kallaste ja uputanud vana elupaiga. Seletusi, mis vee tõusma pani, ringleb aga mitmeid, kuid enamasti kõneldakse inimeste hoolimatusest või keelatud armastusest. Aga oli mis oli, elasime selle üle ja ehk on nüüd tükk aega rahu. Laguun ja selle kaldad annavad praegu rikkalikult toitu mitmelegi kogukonnale. Kalaveed on kalaveed ja kes veel teab seda paremini kui kalamees.
Ta tõmbab tammise ruhe sügisestest vihmadest porisele rannale. See ei sega teda. Ta hüüab ja kõik, kellel käed vabad, tulevad appi kandma kalu – saak on täna rikkalik. Elevil koerad jooksevad sagivate inimeste vahel. Ees on viimane talv siin, järgmisel kevadel jätavad nad küla Joaorus maha ja rajavad uue kitsale maasäärele laguunis. Kiviaja inimeste asustusjäljed avastati juhuslikult Joaorust 1953. aastal. Kohalik kooliõpetaja kirjutas leidudest arheoloogidele ja aasta pärast algasid väljakaevamised, mis muutsid paljus meie teadmisi kiviaja inimeste eluolust ning andsid koos teiste Narva jõe äärsete muististega nime tervele kiviaja alaperioodile Ida-Baltikumis.