Reisid paralleelmaailmades

Katri Raik „MINU NARVA” PETRONE PRINT Sigrid Rausing „KÕIK ON SUUREPÄRANE“ IMELINE AJALUGU Kaks ühepaksust raamatut, kuid kahekordne hinnavahe. ka muus pole palju ühist: erinevad ajastud, erinevad kogemused, erinevad kohad. Narva kui idapiiri hägususe ja samas kindluse kehastus ning Noarootsi kui läändekuulumise ja rannarootsluse ainus säilinud relikt. ometi oli Narva just rootslaste dominum Maris Baltici tähtsuselt teine linn… Nüüd on ainsaks rootsi mälestuseks ses linnas raekoda, lagunev bastion ja Katri Raik. Ning temagi kujutleb end pigem Katariina II rollis, mitte Karl XII-na. Samas Sigrid Rausing on puhas rootslane, kelle vanaisa Ruben on leiutanud ja patenteerinud tetrapaki. Perekonnas on nn vana raha piisavalt, hariduselt on Sigrid sotsiaalse antropoloogia magister, kes tuli aastal 1993–1994 Eestisse, et vaadelda kadunud rannarootslaste kogukonna riismeid. samal ajal olin mina eesti Vabariigi valitsuse eriesindaja Narvas. Kahjuks Sigridiga meie teed ei ristunud, mis on loomulik. Katriga olid mu teed ristunud ja paralleelselt kulgenud Tartu Ülikoolis juba aastal 1985. Mis oli ka loomulik. Mitte kuidagi ei saa me üle ega ümber minevikust. Ei Rootsi ajast, mille kauneima arhitektuurse kehastuse, Narva linna punavägi II maailmasõjas puruks pommitas. Ka Lääne- ja Loode-Eesti lahkunud elanikkonnast, rannarootslastest jäetud tühik on korvamatu. Aga Katri on juba 15 aastat kehastanud Eesti Vabariiki idapiiril, Tartu Ülikooli Narva kolledži kaudu. Ja sellest ta raamat kõneleb. Rahvuslikult meelestet eestlasele, kes kuskil Läänemaa sooserval rusikat taskus hoiab ja nuga ihub, on Katri raamat ilmselgelt liiga pehme, liigselt venelaste poole kaldu, lausa lömitav kohati. Mis tähendab Anne Veski muusika ja kunsti ühendav mõju? Olukorras, mil mõned tegelased meid ikka ja jälle Georgi lintidega provotseerida püüavad. Katri ei allu provokatsioonidele ja kehtestab kõigutamatu rahuga eurooplust. Kompromissikunstile kohaselt ka teiselt poolelt parimat üle võttes. Näiteid leiab peatükist „Narva keel”, mis kubiseb piirialale omaselt teise keele sõnadest. Samas häbeneks õige rahvuslane ka Sigrid Rausingu poolt 90ndate Noarootsist antud kirjeldusi, kus tubli endine kolhoosnik ei suuda kuidagi ajastu nõuetega kaasa joosta, rehmab käega ja pigem joob niipalju kui sissetulek võimaldab. „Iga päev ütlen endale, et homme ma ei joo. Aga iga päev ma joon,” lausub Toivo. Ja Sigrid Rausing dokumenteerib selle pealtnäha halastamatult, kuid leebe mõistapüüdmise looritatusega. Katri Raik kirjutab lakooniliselt: „Muidugi ei pea Narvas värvikate kõrtsilugudega rinda pistma.” Aga ma tean, et ilma nendeta ka ei saa. Ma olin selles linnas 1993. aasta „autonoomiareferendumi” aegu ja tunnen seda subkultuuri. Vaen ei saa usaldusega asenduda, kui pole tsipakest alkoholi pinge leevendajana, nii kinnitavad ameerika kultuurantropoloogid. Mina pidin seda tegema kõigest kuus kuud, Katri on seda teinud pea 15 AASTAT! Kas tõesti keegi kindralstaabis ei märka, et sõdur on väsinud? Muidugi on kindrali jaoks oluline, et sõdur hoiaks rindelõiku, kuid ka sõduril on õigus puhkusele. Väsinud sõduri hukkumise tõenäosus on kordades suurem kui puhanud sõduril. Otsustagem ükskord ära, et Narvas on tarvis Eesti Vabariigi kohalolekut palju enam kui eriesindaja Tarand või prorektor Raik. Vaja on kolida sinna nii Sisekaitseakadeemia kui ka Kunstiakadeemia. Suureneks kohalolek, kultuuriline läbikäimine, julgeolek ning linnas tärkaks sovetiaegsele kihistusele taas mingi mõtestatud elu! Kuid mis saab Sigrid Rausingu Noarootsist? Katri Raigi ja minu ülikoolikaaslane Ivar Rüütli proovis valda vallavanema ja koolmeistrina arendada. Isegi Narva noori toodi keelekümblusse, loodusesse, lausume laias laastus – euroopalikesse oludesse. Aga temagi lõpuks väsis ja suured plaanid jäid soiku. Kolis Tallinna. Kool on küll üleeestilise kuulsusega, saab natuke tugegi Euroopa Liidust ja Rootsist… aga rahvaarv poolsaarel ei kasva. Mõlemad raamatud on reisiraamatud. Keskmine eestlane ei satu naljalt ei Noarootsi ega Narva. Ilus oleks, kui nende tekstide lugemise järel võetaks ette neid paiku vähemalt korra väisata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga