Narva kindlus, mille moodustavad Hermanni ja Ivangorodi linnus koos Narva linna ümbritsevate bastionidega, jutustab kaitsesüsteemide rohkem kui 700 aasta pikkusest arenguloost.
Eriliseks teeb selle jutustuse see, et Narva kindluse puhul on areng kiviheitemasinate ajast tulirelvade ajastusse ehitiste kaudu etapi kaupa jälgitav: Hermanni linnus heiterelvade ajastust, Ivangorodi linnus ja Narva linnuse edelatorn tulirelvade ajastu algusest, Kristervall ja looderondeel edasiarenenud tulirelvade ajastust ja Narva uued bastionid tulirelvade ainuvalitsemise ajast. Asjatundlikum silm leiab maastikust üles ka 20. sajandil Narva ümbrusesse rajatud Laidoneri liini kindlustused, enamasti küll nende jäänused. Maailmas pole just väga palju kohti, kus kõik need näited oleks nii väikesele maaalale kokku kogutud ja vaid paarikolmetunnise jalutuskäiguga haaratavad.
Esimeste bastionide rajamine
Narva linn sai müüri ümber ja muutus seega kindlustatud linnaks 14. sajandi lõpul ehk orduajal. Ordu kaotas oma ülemvõimu Eesti aladel ja koos sellega ka Narva linna 16. sajandi keskel venelastele, nemad paarkümmend aastat hiljem omakorda rootslastele. Balthasar Russow kirjeldab oma kroonikas värvikalt, kuidas rootslased 1581. aasta septembris oma ennenägematult „suurte ja paksude” suurtükkidega Narva alla saabusid, kahe päevaga 5,5 meetri paksusesse linnamüüri suure augu tulistasid ning sealtkaudu tormijooksuga linna ära võtsid.
See kirjeldus annab tunnistust, et ordu ajal rajatud Narva linnamüür oli tulirelvade ajaks lootusetult vananenud. Seda mõistsid ka Narva uued peremehed ning Rootsi kuninga Johann III käsul hakati kohe tegema plaane Eesti alade linnade täiendavaks kindlustamiseks. 17. sajandi kahekümnendatel aastatel alustasid rootslased Narvas esimeste nn uusitaalia tüüpi bastionide ehitamist linnamüüri nurkadesse keskaegsete tornide asemele ja Eestipoolsesse külge jääva linnamüüri kesklõiku. Tänaseni on sellest perioodist säilinud Kristlasvalliks nimetatud paekivimüüridega tugevdatud bastion linnuse ees paikneva pargi kagunurgas. Narva vanalinna territooriumil aga kõrgub Kuningamäeks kutsutud küngas, mis peidab endas Kuningavallinimelist bastioni, aga võibolla ka selle sisse jäänud keskaegse torni jäänuseid.
Narva muutub uute bastionide vääriliseks
Paraku ei suutnud bastionid Narva kindlustuste kaitsevõimet oluliselt tõsta. Rajatud keskaegse linnamüüri täiendusena, oli tegemist pigem hädapärase kohandamise ja lappimisega, mitte tulirelvadeajastu nõudmistele vastava kaitsesüsteemi rajamisega. Arvukad 17. sajandil koostatud Narva kindlustuste moderniseerimise projektid tunnistavad, et seda mõistsid ka tollased valitsejad. Paraku eeldas moodsa kaitsesüsteemi rajamine niisugust hiigelinvesteeringut, milleks vajaliku valmisoleku „küpsemine” võttis aastakümneid aega.
Sajandi teisel poolel toimunud arengud aitasid kallutada otsust Narva uue kindlustusvööndi rajamise suunas. Tänu Rootsi riigi uuele idasuunalisele kaubanduspoliitikale tõusis seni unarusse jäetud Narva tähtsamate Rootsi kaubandussadamate hulka ja nautis enneolematut õitsengut ja ehitusbuumi. Narva keskaegne territoorium jäi kitsaks ja nii hakati plaanima kindlustatud ala laiendamist ning seega ka täiesti uue kindlustusvööndi rajamist. Teisalt mõisteti õukonnas hästi, et Vene riigi huvi Eesti ja Läti alade vastu polnud kuhugi kadunud ning idast lähtuval Baltimaade vallutusretkel oleks Narva hõivamine otsustava tähtsusega.
Mängu astub Dahlberg
1681.–1682. aastal inspekteeris Läänemere provintside kindluseid Rootsi väljapaistev sõjaja riigitegelane Erik Dahlberg. Oma aruandes hindab ta selleks ajaks täpselt sada aastat kestnud Rootsi riigi arendustööd Narva kindlustustel ebarahuldavateks ja olemasolevaid uuendusplaane halbadeks või liiga kalliteks.
1681. aastal esitas Dahlberg kuningas Karl XIle Narva linnakindlustuste moderniseerimiseks kolm ideelahendust, neist ühe oli ta koostanud ise. Selline, tänases mõttes korruptsioonihõnguline käitumine oli tollal täiesti aktsepteeritud. Nagu ka see, et valiti Dahlbergi kava, mis oli ülejäänutest tõepoolest selgelt tagasihoidlikum ja realistlikum. Kui kuningas selle paar aastat hiljem ametlikult kinnitas, olid ehitustööd Narvas juba alanud.
Võimsaim Põhja-Euroopas
Tegemist oli täiesti uue kaitsesüsteemiga, senisele keskaegsele linnamüürile rajanevad kindlustused jäid Dahlbergi poolt kavandatud kaitsevööndi sisse ja kaotasid funktsiooni. Vana vööndiga samale joonele jäi vaid idapoolne külg – jõe tõttu paratamatult, põhja ja lääne suunal aga suurendati hoonestusala. Töödega alustati 1682. aastal tagasihoidlikult, kuid Euroopa poliitilise pinevuse kasvades jätkusid need aastaaastalt tõusvas tempos kuni Narva ja Ivangorodi vallutamiseni venelaste poolt 1704. aastal. Ehkki ehitustöödega jäädi sõjale jalgu, jõuti suur osa Dahlbergi kavandatud hiigeltööst siiski valmis. Kokku maksis Narva uute bastionide ehitamine ligi 900 000 riigitaalrit − seda on rohkem kui Rootsi riigi kulutused samal ajal toimunud teiste Eesti linnade kindlustamisele kokku. Tänu sellele kolossaalsele investeeringule sai Narva endale ühe võimsaima kaitsesüsteemi tollases Põhja- Euroopas.
Suurem osa tänaseni alles
Narva bastionid on Dahlbergi süsteemile omaselt kõrgete ja võimsate esiseintega ehk fassidega. Nii fassidesse kui ka külgseintesse ehk flankidesse rajati laskeavadega võlvitud käigud ehk kasematid, neist suur osa on tänaseni säilinud. Victoria ja Honori bastioni kasematid ehitati kahekorruselised, alumine korrus oli mõeldud kahurite, ülemine musketäride jaoks. Kuna tollal kasutatav püssirohi suitses niimoodi, et lahinguväljal toimuvat polnud praktiliselt näha, siis on kasemattides iga laskeava kohal ventilatsiooniava, mis pidi suitsu ära tõmbama.
Seitsmest Dahlbergi kavandatud bastionist on tänaseni säilinud kuus: jõepoolses küljes Wrangel (tegelikult vahetult enne Dahlbergi projekti algust rajatud bastion, mille Dahlberg kavatses ümber ehitada bastioniks Pax (’rahu’), kuid see jäi alanud sõja tõttu tegemata), Victoria (’võit’) ja Honor (’au’), põhjapool Gloria (’hiilgus’), linna lääneküljel Fortuna (’õnn’) ning Triumph, lisaks linnuse kagunurka ehitatud poolbastion Spes (’lootus’). Fama (’kuulsus’) on ainuke Dahlbergi rajatud Narva bastion, mis pole tänaseni säilinud – see lammutati 19. sajandil linna lääne suunas avades.
Militaarobjektist puhkealaks
19. sajandi keskpaigas kustutati Narva kindluslinnade nimekirjast ja bastionidevöönd anti üle linnale. Nagu paljudes Eesti ja Euroopa linnades, rajati ka Narvas bastionidele linnapark, mis muutus kohaliku elanikkonna hulgas populaarseks jalutamise ja puhkusepaigaks. See on suurem muutus, kui me praegu oma paljude rohealadega linnades arvata oskame – ajaloolised müüride vahele kängitsetud linnad olid läbinisti kivist, kaitstud maa oli lihtsalt nii piiratud ressurss, et puude ja roheluse jaoks ruumi ei jätkunud.
20. sajandi sõdadest pääsesid bastionid – erinevalt Narva ajaloolisest vanalinnast – suuremate purustusteta. Bastionide lagunemine on viimase sajandi jooksul toimunud aeglaselt, kuid järjepidevalt, sest ühel linnal lihtsalt pole kasutada selliseid ressursse, nagu on impeeriumidel. Kuid just praegu on olukord muutumas: käib bastionide restaureerimise esimene etapp, mille käigus tehakse korda Victoria bastion, selle kasemattidesse luuakse bastionide ajalugu tutvustav ekspositsioon. Bastionide esisele kaldapealsele on rajamisel puhketsoon, bastionide pealne park on uuenduskuuri juba läbinud.