Õigeusu kirikud ja tubakirikud Ida-Virumaal

Etnoloog Jaanus Plaat annab ülevaate õigeusu sakraalehitistest ja nn tubakirikutest Narvas, Narva-Jõesuus ning mujal Ida-Virumaal, samuti saame teada õigeusu kirikute rajamise ajaloost ida pool Narva jõge asuvasse Ivangorodi (Jaanilinna).

Etnoloog Jaanus Plaat annab ülevaate õigeusu sakraalehitistest ja nn tubakirikutest Narvas, Narva-Jõesuus ning mujal Ida-Virumaal, samuti saame teada õigeusu kirikute rajamise ajaloost ida pool Narva jõge asuvasse Ivangorodi (Jaanilinna).

Narva on piirilinnana õigeusu ja roomakatoliikliku/protestantliku kultuuriruumi vahel sajandeid vahendanud õigeusu mõju Venemaalt praeguse Eesti territooriumile. Põhjasõja (1700–1721) järel läks Eestimaa luterliku Rootsi kuningriigi käest õigeuskliku Vene tsaaririigi võimu alla. Enne seda olid Narva elanike kokkupuuted õigeusuga olnud ühelt poolt rahumeelsed kui ka seotud Vene vägede vallutusretkedega. Vene elanikkonnal on Ida-Virumaal pikk ajalugu, samuti levis õigeusk selles Eesti piirkonnas varakult. Etnograaf Aliise Moora on pakkunud, et Novgorodi ja Pihkva preestrid võisid Alutaguse piirkonna vene-vadja elanikke õigeusku ristida juba 13. sajandil. Narva jõgi hakkas selgema piirina välja kujunema alates 13.–14. sajandist ning hiljemalt 16. sajandiks oli Narva jõgi saanud piirijõeks õigeusu ja roomakatoliku maailma vahel. Samas elas õigeusklikke venelasi (ja ehk ka osalt õigeusku läinud vadjalasi) ka läänepool jõge. 1492. aastal rajasid venelased ida pool jõge Ivangorodi kindluse, kuhu novgorodlased ehitasid ka õigeusu kirik(ud). Jumalaema Uinumise kirik võis ühe hinnangu kohaselt olla kindlusesse rajatud juba 15. sajandi lõpul, teiste hinnangute kohaselt 16. sajandil. Ilmselt hiljemalt 16. sajandil on kerkinud ka teisi õigeusu pühakodasid (kabeleid) Eesti-Vene piirialadel ja Virumaal (peamiselt praegusel Ida-Virumaal). 16. sajandisse ulatub ka pärimus Jumalaema ilmumisest Kuremäel ja ilmumiskohast leitud Jumalaema Uinumise imettegevast ikoonist. Ühe levinud versiooni järgi olla ilmselt 16. sajandi teisel poolel kohalikud vene talumehed rajanud samasse kohta Pühal mäel (sai nimeks Pühtitsa) väikese puukabeli. Hiljem rajati sellele mäele kirik ja 19. sajandi lõpul Pühtitsa õigeusu nunnaklooster. Seega on õigeusk Ida-Virumaale ja Narva teatud määral levinud juba enne Vene vägede vallutust Liivi sõja (1558–1583) ajal. Liivi sõja ajal rajati Narva ja Ivangorodi kaks kirikut Vene tsaari Ivan IV käsul pärast Narva vallutamist venelaste poolt 1558. aastal. Üks kirik rajati Ivangorodi (Jaanilinna) kindlusesse ja teine Narva linna. Kuna Narva ja Ivangorodi puhul võib teatud ajalooperioodidel rääkida ka kui kaksiklinnast, mis on lahutatud Narva jõega, siis mainime Ivangorodi kirikuid idapool Narva jõge ka siinses kirjatükis. Need kaks varast õigeusu kirikut tegutsesid kuni rootslaste vallutuseni 1581. aastal. Lisaks Vene vägede teenimisele olid need kirikud ilmselt mõeldud ka kohalikule venekeelsele elanikkonnale ja vene kaupmeestele. Olgu mainitud, et 1558. aastal ehitasid venelased õigeusu kiriku ka Vasknarva, kus võis samuti eelnevalt olemas olla õigeusklik venelaste kogukond. Õigeusklikud ja ehk ka mõned õigeusu kabelid jäid Ida-Virumaale teatud määral ka Liivi sõja järel, kuid vene õigeusu mõju vähenes järsult. Pärast venelaste kaotust Liivi sõjas ja 1582.–1583. aasta vaherahusid Poola ja Rootsiga jagati Eesti ala Poola ja Rootsi vahel. Enamik venelasi lahkus ja Eestisse rajatud kirikud kas hävitati või lagunesid. Õigeusu levik Põhjasõja ajal Pärast 1700. aastal alanud Põhjasõda hakkas õigeusk koos Vene vägede vallutusega Eestis taas laiemalt levima. Ometi jäi Venemaa poolt vallutatud Eesti alal domineerivaks kirikuks luterlik kirik, mille õigused ja privileegid kinnitas Uusikaupunki rahuleping 1721. aastal. Samas oli garanteeritud ka õigeusu vaba ja takistamatu levitamine Baltimaades. Põhjasõja puhkedes hakati koos Vene vägede tulekuga rajama Eestisse ka õigeusu pühamuid. Algselt võtsid pealetungivad venelased enda kasutusse luterlikke (endisi katoliiklikke) kirikuid ja kujundasid need ümber õigeusu pühamuteks, sh Narvas. 1704–1708 toimusid Narvas õigeusu teenistused enne rootsi kogudusele kuulunud Toomkirikus, mis muudeti Aleksander Nevski õigeusu kirikuks (see kirik anti 1733 linna saksa kogudusele ja hävis pommitamise tõttu 1944). Tsaar Peeter I on Narvas isiklikult osa võtnud kuni 1704. aasta vallutuseni saksa kogudusele kuulunud Jaani (Johannese) kiriku pühitsemisest Issanda Muutmise õigeusu kirikuks 1708. aastal. Narva teadaolevalt vanimat kivikirikut on esimest korda mainitud 1442. aastal. Eelnevalt katoliikliku ja luterliku ning aastatel 1708–1944 õigeusu kirikuna tegutsenud pühakoda sai 1944. aasta pommitamises rängalt kannatada ja selle varemed likvideeriti lõplikult 1950. aastatel. Peagi asuti tsaarivõimu toel ehitama uusi kirikuid ka teistes Eesti linnades. Narva ja Ivangorodi ehitati 18. sajandil neli uut õigeusu kirikut, neist koguni kolm Ivangorodi. Kolm neist olid algselt polgu- ja üks garnisonikirik. Lisaks varem mainitud Narva Issanda Muutmise kogudusele rajati ka uusi kogudusi. Kõik need kirikud on peamiselt Teise maailmasõja tõttu hävinud (18. sajandil ja 19. sajandi algul mujale Eestisse ehitatud õigeusu kirikutest on praeguseni säilinud Tallinna, Pärnu, Paldiski, Kuressaare ja Võru õigeusu kirikud, kui mitte arvestada praegu Venemaa koosseisu kuuluva Petserimaa kirikuid). 1840ndate kirikuvahetusliikumine Pärast 1840. aastate kirikuvahetusliikumist (luterlikust kirikust õigeusu kirikusse) Lõuna-Eestis ja 1880. aastatel Põhja-Eestis suundus õigeusku massiliselt ka eestlasi. Kokku oli Eesti maakihelkondades õigeusklikke (st peamiselt eestlasi) 1897. aastal 113 671 (14% maaelanikkonnast, ilma Setomaata). Ülejäänud õigeusklikud elasid Eesti linnades (28,6% kõigist Eesti õigeusklikest) ja olid enamikus venelased. Õigeusklike osatähtsus oli suurim Narvas (44,6%), järgnesid Kuressaare (31%), Pärnu (21,9%), Valga (22%), Tallinn (18,3%), Paldiski (11,8%), Tartu (11,7%) jt. Eesti linnade keskmine õigeusklike osakaal oli 1897. aastal 18,7%. Uute õigeusu kirikute ehitus usku vahetanud eestlastele läks lahti pärast 1840. aastate kirikuvahetusliikumist ning oli Vene õigeusu kiriku ja riigi toel eriti hoogne ajavahemikul alates 1870. aastatest kuni 20. sajandi alguseni. Riia piiskopkonna Eesti alal ehitati 1887–1910 kokku 55 uut õigeusu kirikut ja rajati Pühtitsa klooster. Lisaks tüüpprojektidele ehitati tollal peamiselt linnadesse ka unikaalseid kirikuid. Nende seast väärib erilist esiletõstmist Narva Kristuse Ülestõusmise kirik (nn Kreenholmi kirik, pühitsetud 1896, arhitekt Narva Kreenholmi manufaktuuri arhitekt Paul Alisch), mis on Eestis ainulaadne näide vene sakraalse ehituskunsti bütsantslikust voolust. Püha Vladimiri kirik Sakraalse historitsismi näitena võib veel esile tõsta Narva-Jõesuu Püha Vladimiri kirikut (arhitekt A. Ivanov), mis valmis 1893. aastal ja õhati 1944. aastal taganevate Saksa vägede poolt. Seda uhket kirikut on Narva-Jõesuus asutud 21. sajandil taastama. Kogutakse annetusi Vladimiri kiriku ehituseks ja 2012. aastast tegutseb kogudus nn tubakirikus, mis asub Narva meteoroloogiajaama hoones. Meteoroloogiajaama maja on ehitatud endise Vladimiri kiriku platsile, kuhu ongi plaan kirik taastada. Lisaks on alates 1948. aastast toimunud Narva-Jõesuus teenistused ümarpalkidest Püha Vladimiri kirikus, mis on 1947.–1948. aastal Merekülast vankritel ja saanidel koguduse liikmete (enamasti naiste) poolt osade kaupa uude kohta veetud kirikuhoone. Eesti Vabariigi aeg Väiksemas mahus jätkus Eestis uute õigeusu kirikute ehitus ka Eesti Vabariigi ajal 1920.–1930. aastatel. Ida-Virumaal valmis originaalne Kohtla-Järve õigeusu kirik (pühitsetud 1938, arhitekt A. Soans). Eestis tegutsenud venelaste kogudused kuulusid sel ajal Narva piiskopkonda, mida juhtis Narva piiskop. Teine maailmasõda ja eriti Narva pommitamine 1944. aastal mõjus hävitavalt linna arhitektuurile. Teise maailmasõja lõppedes oli Kristuse Ülestõusmise kirik ainus terveksjäänud kirik Narvas ja siia koguti ka purustatud Narva kirikute inventari. 1958. aastal nimetati Ülestõusmise kirik peakirikuks (katedraaliks). Koguduse liikmeskonna moodustasid nõukogude ajal peamiselt Venemaalt sisserännanud inimesed. Põhjalikult renoveeriti 1890–1896 Narva Kreenholmi Manufaktuuri töölistele ehitatud katedraal (kiriku ehituseks eraldas Kreenholmi manufaktuur üle 500 000 rubla ja kõik ehitustööd toimusid manufaktuuri kuludega) 1996. aastaks, kiriku pühitsemise 100 aasta juubeliks. Samal aastal pühitseti remonditud kirikuhoone alumine pühakoda Sarovi vaga Serafimi auks (nn alumist kirikut hoone keldrikorrusel on kasutatud enamasti talvekirikuna). Kirik mahutab kuni 2000 inimest ja seal on tänapäeval väga tegus kogudus. Nõukogude ajal Narva uusi õigeusu kirikuid ei ehitatud ja järgmine õigeusu kirik ehitati linna alles aastatel 1998–2003. Enne Jumalaema Narva Ikooni kiriku (projekti autor Ivangorodi arhitekt P. Grigorjev) täismahus valmimist pühitseti 2001. aastal hoone alumine pühakoda Kroonlinna püha Joanni auks. Algselt kahekorruselise kivikirikuna planeeritud hoone teine korrus ehitati tahutud palkidest. 2003. aastal pühitsetud ülemisele pühakojale nime andnud Jumalaema Narva ikooni lugu on lühidalt järgmine. Vene kroonikad kirjutavad, et 1558. aastal, kui Ivan IV väed Narva vallutasid, hävis suur osa linnast tules, ent ühe põlenud maja asemelt leiti Jumalaema ja Püha Imetegija Nikolai ikoon, mis oli jäänud tulest puutumata. Jumalaema Narva ikooni hoiti pikka aega Ivangorodi Jumalaema Uinumise kirikus ja see jäi kadunuks 1944. aasta sõjasündmustes. Õigeusu kogudused ja tubakirikud tänapäeval Veel enne selle uue kiriku valmimist hakkas tegutsema Narva Methodiuse ja Kirillose koguduse tubakirik. Narva kesklinna mitmekorruselise kivimaja esimesele korrusele rajatud kirik asub praegu Tartu Ülikooli Narva Kolledži ühiselamus. 1991. aastal ehitati kirikuks ümber tolleaegse Narva Kõrgkooli ühiselamu kaks laoruumi. Kiriku üldpind on 82,5 ruutmeetrit. Altar pühitseti 9. sajandil tegutsenud misjonäride (nn slaavlaste apostlite) Methodiuse ja Kirillose (Kirilli) auks. Kuni 2010. aastani tegutseti Narva Kristuse Ülestõusmise peakiriku abikirikuna. 2010. aastal otsustas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) sinod avada iseseisva Apostlisarnaste Methodiuse ja Kirillose koguduse, millele hakati Narva piiskopi Lazari (Laatsaruse) initsiatiivil ning annetuste ja Narva linna toel uut kirikut rajama. 2013. aasta pandi nurgakivi Eesti arhitekti Nikolai Volkovi projekti järgi valmivale kirikule. Kuni valmimiseni peavad koguduse liikmed rahvarohkeid teenistusi ühiselamu hoones. Lisaks mainitud kolmele kogudusele tegutseb Narvas aastal 2014 veel kaks kogudust. Lisaks Methodiose ja Kirillose koguduse tubakirikule tegutsevad Narvas veel kaks nn tubakirikut hoopis teiseks otstarbeks rajatud hoonetes. Need on Narva ja Peipsiääre piiskopkonna valitsuse hoonesse 2012. aastal ehitatud Pühade Suurmärtrite Dmitri ja Aleksandri kirik ning 2013. aastal Narva hooldekodu ühte tuppa valminud Püha Suurmärter Panteleimoni haiglakirik. Kõigis neis kirikutes peavad regulaarselt jumalateenistusi koguduste oma vaimulikud. Kõik Narva ja Ida-Virumaa õigeusu kogudused kuuluvad MPEÕK Narva ja Peipsiääre piiskopkonda, mis loodi 2011. aastal Vene Õigeusu Kiriku Pühima sinodi otsusega MPEÕK koosseisus. Piiskopkonda kuuluvad Narva ja Ida-Virumaa kogudused ning Jõgeva- ja Tartumaale jäävad Mustvee ja Nina kogudused). Piiskopkonda juhib Narva piiskop Lazar (Gurkin), kes on ühtlasi piiskopkonna katedraalikiriku, Kristuse Ülestõusmise peakiriku koguduse eestseisja. Lisaks tegutseb Narvas alates 1991. aastast Narva Õigeusu Humanitaarkool. Narva oma rohkete õigeusklike kogudustega on kahtlemata suurimaid õigeusu keskusi Eestis, järjest hoogustub ka õigeusu koguduste tegevus Narva-Jõesuus ja mujal Ida- Virumaal. Muu Eestiga võrreldes on Ida-Virumaal tänu õigeusu levikule oluliselt rohkem mingisse kristlikku kogudusse kuuluvaid inimesi. Ida- Virumaa õigeusu koguduste tegevus kahel viimasel aastakümnel on andnud olulise panuse paljudele eestlastele ilmselt üllatavasse tõsiasja, et 2011. aasta rahvaloenduse andmeil on Eestis mingit usku omaks pidavate 15-aastaste ja vanemate inimeste seas kõige enam õigeusklikke (16%). Neile järgnevad luterlased (10%), keda veel 2000. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis veidi rohkem kui õigeusklikke. Ida-Virumaal oli 2011. aastal Eesti maakondadest ülekaalukalt kõige rohkem mingit usku tunnistavaid täiskasvanud inimesi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga