HAABJAGA PIIRIJÕEL

Tavaliselt lähevad paadimatkajad sinna, kus on ägedaid kärestikke ja kiire vool kannab paadi kerge vaevaga edasi. Kui väike omuti kärestik Permisküla ja Gorodenka vahel välja arvata, siis mingit kihutamist Narva jõel ei toimu. selle vaikse kulgemise tegi Tartu haabjaprofessori Jaan Keerdo juhtimisel kaasa ka Tiit Pruuli.

Tavaliselt lähevad paadimatkajad sinna, kus on ägedaid kärestikke ja kiire vool kannab paadi kerge vaevaga edasi. Kui väike omuti kärestik Permisküla ja Gorodenka vahel välja arvata, siis mingit kihutamist Narva jõel ei toimu. selle vaikse kulgemise tegi Tartu haabjaprofessori Jaan Keerdo juhtimisel kaasa ka Tiit Pruuli. Üheski Eesti jões ei voola nii palju vett kui Narva jões, vooluhulk on kuni 400 m³/s. Võiks öelda, et Narva jõgi on meie Amazonas. Jah, see kõlab naljakalt. Ent oluline jõgi on ta meile vaieldamatult. Peipsi järvest Soome lahte voolav piirijõgi on 72,5 kilomeetrit pikk, kuni 650 meetrit lai ja kuni 6 meetrit sügav. Narva jõe paadimatk jagatakse üldjuhul kaheks osaks. Esiteks sõidetakse ühe või kahe päevaga Vasknarvast Narva veehoidla alla. Sõit on ühe päevaga täitsa tehtav, aga siis jääb kaldal kolamiseks vähem aega. Targad paadimatkajad jätavad igava Narva veehoidla vahele ja alustavad järgmisel hommikul sõitu teisel pool Narvat ja lõpetavad Narva-Jõesuus. Nii tegime meiegi: esimene pikk päev Vasknarva kordonist Mustajõe kordonini ja teisel päeval Narva silla tagant Narva-Jõesuusse. Aprillikuine varahommik on Vasknarva kordoni taga tuulisevõitu, ikka üsna jahe. Kokku on kogunenud kolme haabja jagu matkahuvilisi Narvast ja Tallinnast, kelle andmed piirivalvurite poolt arvutisse kantakse. Jaan teeb meile lühikese poliitilise (kus asub ajutine kontrolljoon) ja ohutustehnilise (päästevestid ei asu mitte eesoleva istme all, vaid igaühe seljas) instruktaaži ja võtab siis seljakotist pudeli ja pitsi. Üksnes see liigutus tõstab kohe tuju. Jaan räägib, et see jook on kokku segatud Jäägeri Merca retsepti järgi. Merca jooke ma tean, tuleb lõbus reis, plaksutan mõttes käsi. Esimene tilk läheb vetejumalale. Jaan kallab siis pisikese pitsi täis, lonksab poole ise ära ja annab teise poole mulle. Tuline jutt käib läbi ihu, kui kange leotis söögitorust alla tuhiseb. Iga meeskond saab kamba peale ühe pitsi! Loodan, et peagi antakse lisa. Eriline paadimatk erilises kohas Meie kapten Jaan Keerdo tegi haabjatega tutvust 1998. aastal, kui Aivar Ruukel korraldas Soomaal haabjalaagri, kus veel vanad elusolevad meistrid noori mehi õpetasid. Seal tekkis Jaanil asja vastu sügavam huvi. Ruukli juures kirjutas ta külalisteraamatusse: „Ükskord hakkavad haabjad sõitma ka Emajõel.” Läks mõni aasta mööda ja Jaani enda tehtud haabjad hakkasidki mööda Emajõge sõitma. Ja mitte ainult seal. Kui palju Jaan neid aluseid teinud on, ei tea ta enam isegi täpselt, ilmselt paarikümne paadi juures on ta käsi mängus olnud. Hetkel on tal kodus kuus enda tehtud haabjat. Aga ka Narva muuseumis võib üht Jaani tehtud paati näha. Narvast Narva-Jõesuusse on Jaan oma haabjatega sõitnud päris mitmel suvel, aga kogu Narva jõge läbib ta teist korda. Nii nagu enamik maailma piirialasid, pole ka Ida-Viru olnud kunagi etniliselt väga ühtne piirkond. Eestlased, vadjalased, vepslased (kes ilmselt ka Narva jõele nime andnud, narvan tähendab künnist, kärestikku, lävepakku) ja venelased on siin pikka aega ninapidi koos olnud, pärast sõda palju ingerlasi, Ida-Virus on ka tugev juudi kogukond. Soo ja väheviljakas pinnas pole eestlasest asukat meiepoolsele jõekaldale meelitanud. Jõgigi muutus Narovast Narvaks alles 1927. Narva jõe läänekaldal asuvad Kuningaküla, Permisküla, Gorodenka pole kunagi olnud päris eesti külad, nimedki eestistati samuti alles eelmise vabariigi ajal. Peipsi põhjakallas Rannapungerjast Vasknarvani näeb praegu endiselt välja nagu nõukaaegne keskpärane kuurort, kus ametiühingu tuusikutega puhkamas käidi, sekka mõni pool-uusrikka uhkeldav suvemaja. Vasknarva Vasknarva ajalooline toponüüm on venekeelne Sõrenets (Sirenets), mis on esimest korda fikseeritud juba 1416. aastal. Sakslastele oli ta Neuschloss (alamsaksa Nyslot), Rootsi dokumentidest leiame nime Wasch Narven. Vasknarvas on lisaks pikale külatänavale vaadata kahte asja: kloostrit ja ordulinnuse varemeid. 1349 olevat Liivi ordu ordumeister ehitanud Vasknarva ühe kindluse, mille pihkvalased samal aastal hävitasid. Millalgi ehitati ilmselt samale kohale uus linnus. Päris kindlad teated ordulinnuse kohta on olemas aastast 1422, sest siis on üles loetletud suurtükid, raudrüüd, nooled, püssirohi ja muu, mis Vasknarva linnuses venelaste vastu valmis oli pandud. Kindlustus pidi kontrollima Narva jõe veeteed. Tollastes ürikutes on kirjas nii retked, mis Vasknarvast Venemaale korraldati, kui ka linnuse piiramised venelaste poolt. Kui kevadel 1558 algas Narva vallutamisega Liivi sõda, siis võtsid venelased kiiresti ära hulga Eestimaal asuvaid ordulinnuseid, teiste seas alistus ka Vasknarva. 1581 vallutas Vasknarva venelastelt rootslastele Pontus de la Gardie. Ent ilmselt sai linnus kannatada, sest hilisemates dokumentides, ka Põhjasõja-aegsetes, seda enam ei mainita. Tänaseks on alles jäänud vaid mõned müürijupid, arheoloogid kinnitavad, et tegelikult peaks seda asja siin veel palju põhjalikumalt uurima. Me võiks oma matkal rohkem uurida ka struugasid ehk pisikesi käike ja sopistusi, mis lähevad Struuga luhta, aga on veel liiga varajane hommik suurteks seiklusteks. Jaan pole pudelit rohkem kotist välja võtnud. Võib-olla seepärast, et külm hakkab järele andma, ka mõlaga ei pea eriti palju vehkima, sest vool on täitsa nitšekas. Kuni Karoli piirivalvetornini kannatab esimese hooga paadis istuda. Seal sirutame jalgu. Permisküla Teise peatuse teeme Permiskülas (Verhovski). Tegelikult oleks tahtnud külastada ka kahe ja poole kilomeetri pikkust Permisküla saart, mil on märkimisväärne episood meie sõjandusajaloos, aga selleks polnud meil kahjuks luba ja Euroopa Liit on paigutanud oma piirile nii kavalad piilumisriistad, et illegaalidena oleks meid kindlasti avastatud. 1944. aasta talvest kuni sügiseni vaatasid Narva jõel tõtt N. Liidu ja Saksa armeed. Viimase kooseisus ka palju mehi, kes olid järginud Uluotsa kutset kodumaad kommunismi eest kaitsta. Permisküla saarel sõdis punaarmee vastu eestlaste 6. piirikaitserügement. 11. augustil vallutasid venelased saare, kust pääses põgenema vaid kolm eestlast. Kaevikud Narva jõe läänekaldail on paljudes kohtades veel praegugi nähtavad. Permiskülas on praegu talvel üheksa peret, enamasti pensionärid. Ühel vene mehel on eestlannast naine, teised elanikud kõik venelased. Lähim pood on Jaamal, kuhu on seitse kilomeetrit. Mehed räägivad juttu, mida võib kuulda iga maailma mere, jõe või järve kaldal: kala oli vanasti rohkem. Nüüd on vaid mõned forellid ja tuurad, kes on Narva soojuselektrijaama juures asuvast kalakasvatusest plehku pannud. See viib jutu suurte kalade peale. Kivimäe talu peremees räägib loo sellest, kuidas kunagi püütud siit tohutu suur tuur – oma 90 kilo raske – mis viidud tsaarile Peterburi. Sama lugu ringleb muide rahvasuus veel mitmes versioonis, küll olla hiigeltuur viidud Oru lossi Konstantin Pätsile, küll Stockholmi Rootsi kuningale. Uurin, et kust Kivimäe talu oma nime sai. Peremees räägib vene keeli, eesti sõnu vahele visates, et ta isa sõdinud esimese ilmasõja ajal Alpides, kus kivised mäed, sealt ka nimi talule. Kuningaküla Järgmiseks peatuseks lükkame haabjad randa Kuningakülas – Venemaa pool põletatakse kulu, Eesti poolel tuleb raadiost vene muusika, tehakse ka aiatöid. Meie tähelepanu köidab ühes hoovis motikas, millel sini-must-valge lipp esimese porilaua peal. On nädalavahetus ja rahvast küla vahel palju liikumas, talvel elab siin paarkümmend hinge. Küla lähedal on XI–XII sajandi vadjapärased kääpad. Kirjalikud märked külast algavad 1583. XVIII sajandi keskel elas Kuningakülas koguni 166 inimest. Selle põhjuseks oli Kuningaküla lähedal Narva jõe ääres paiknev Eesti üks vanemaid klaasikodasid, mis varustas pudelite ja aknaklaasiga Peterburi. Ettevõtte juurde rajati nähtavasti linnatüüpi asula, mis andis nime hilisemale Gorodenkale (’linnake’). Klaasikoda lõpetas töö 1768. aastal ja puhujad siirdusid Kesk-Eesti klaasivabrikutesse. Punamäe Veel veidi edasisõitu ja jõuame Punamäe kordonisse, mis asub Gorodenka küla juures. Seal juba teatakse, et sihuke seltskond on mööda jõge liikumas. Kuna Jaan pole pudelit rohkem märsist välja võtnud ja vasak jalg on paadipõhjas istumisest juba üsna ära surnud, küsin kordoninaistelt, kas võiks nende juurde pikemalt peatuma jääda. Naised lagistavad naerda ja lubavad, et jäägu me aga julgesti kohale, õhtul saab sauna ka. Aga kui ülemustelt küsime luba täpsemat kaarti vaadata, et kust on sissepööre Poruni jõkke, siis teatatakse kindlal häälel, et komandoruumi või mis iganes selle kaarditoa nimi on, meid ei lasta. Viie minuti pärast tulevad piirivalvurid siiski ise meie juurde õue, hea kaart näpus, imestavad, et meil GPS-i kaasas ei ole, ja näitavad, kus Poruni suue täpselt on. Siin kordonis töötab Igor Sedunov, kelle juhitud klubi Poisk (’otsing’) on juba pikka aega tegelenud sõjaajaloo uurimisega, põhisuunaks siis, nagu nimigi ütleb, sõjaaegsete esemete otsimine. Olen ise Alutaguse metsades kohanud metalliotsijatega mehi, kes on näidanud äsjaleitud miinipildurimärki, rihmapannalt ja muid vidinaid. Suur osa klubi leitud asjadest oli pikka aega väljas Punamäel, aga nüüd on palju eksponaate viidud ära Sinimägede juures olevasse muuseumisse. Mehed kinnitavad, et siinsetes soodes ja Narva jões on veel küll ja küll sõjaaegset materjali. Kordoni teisel korrusel näidatakse meile ühte tankitõrjepüssi, 1910. aasta Maksimit ja selle vankrit, lennuki pardakahurit. Otsingu mehed pole mingid mustad arheoloogid, vaid väljaõppe ja paberitega tõsised ajaloohuvilised. Kordonis on muuseumitoa nurgas ka suur ja uhke Omuti Vabatahtliku Tuletõrje Kogu lipp aastast 1914. See oli seisnud aastaid kellegi kapis ida pool jõge Omutis ehk Otrjadnojes, nüüd kinkis omanik selle eestlastele. Ega Gorodenkast enam palju maad autoga edasi sõita ei saaks, mõni kilomeeter ja siis on tõkkepuud ees kinni, algab Krivasoo ja siis Narva karjäär. Küll aga algab siit Poruni matkarada, üks haruldasemaid paiku Eestis. Pärast kordonit sõidame veel kilomeetrikese ja siis otsustame Punamäe kõrgetel kallastel rahulikult istuda ja lõunat süüa. Uurin Jaanilt, et kas Narva jõel on haabjaga kuidagi teistmoodi sõita kui mõnel teisel Eesti jõel. „No teise kaldasse ei tohi ju loksuda. Muidu teeme ikka mõnikord nii, et viskame end haabjapõhja pikali, puhkame ja vaatame taevast. Siin seda luksust endale lubada ei saa. Teiseks tulevad siin paratamatult meelde sõjad, Põhjasõjast kuni Teise maailmasõjani välja – kaevikud, lahingupaigad, kindlused, ristid, kalmistukohad.” Teen Jaaniga veel ühest ja teisest asjast juttu, aga kotisuud ta ei ava ja pudelit rohkem välja ei võta. Jalutan pärast pausi vett viskama, kõikjal on näha kaevikuid. Looduskaitseala ja Stalkermaastik Puhatu looduskaitseala koosseisu kuuluv Poruni jõgi on midagi hämmastavat. Kui viitsid laiast suudmealast veidi vastuvoolu tõmmata, siis jõuad kiiresti mingisse haldjariiki. Jõe ürgorus on laialehine mets. Nagu ürgmets, puud pole veel lehes, see lisab pildile veelgi ürgsust juurde, oleksime nagu „Sõrmuse isandate” Keskmaal. Jaan ütleb, et ta ei ole elus näinud korraga pea kohal kuut kotkast. „See on võimas,” ütleb ta vähemalt neli korda. Poruni jõe kaldail ei ole prügiseid lõkkekohti, mahajäetud taarat ja muud seesugust. Aga on selgesti näha vanad kaitsekraavid ja punkrikohad. Peagi pärast Porkunit algab Stalkeri-maailm – kõrgepingeliinid, betoonikamakad, kõrged korstnad. Jõgi läheb laiemaks, vool aeglustub veelgi. Viimaseks selle päeva vaatamisväärsuseks on suvilarajoon enne Mustajõed. Siingi on imetlemist ja imestamist, mida kõik inimkätega teha võib. Lõpetame matka esimese päeva veidi enne päikeseloojangut Mustajõe kordoni juures. Olen vaatamata väsimusele olemisega nii rahul, et kui Jaan teeb liigutuse, nagu hakkaks kotist pudelit võtma, lähen bussi taha kotte sättima, ehkki need on ammu ära sätitud. Kohe ei tahagi seda kanget napsi. Narvast Narva-Jõesuusse Teisel päeval algas sõit Narva sõudebaasi juurest, Ro-Ro kõrtsi kõrvalt. Jaan teeb sellise triki, et jookseb paatidega mööda kallast kaasa ja pildistab kaldal olevat ilu ja koledust. Viimasesse kategooriasse läheb kõikvõimalik risu ja rämps ning keeluajal kala püüdvad kalamehed. „No muidugi, siin on ju kuulus Narva silmude elupaik,” arvan ma. Aga selgub, et silmud saabuvad jõkke alles juuli lõpus. Harrastuspüügiks silmulube üldse välja ei anta. Narva jõel tohib igal aasta olla 15 000 silmutorbikut. Eelmisel aastal avastasid kalakaitseinspektorid siin ligi 2000 ebaseaduslikku torbikut. Ilmekas ülevaade torbikutega püügist on kirja pandud XX sajandi algusest: „Torbikutega püük toimub kogu püügiala ulatuses Narva puusillast mereni. Varemalt valmistati need kuusekoorest, nüüd aga kasetohust ja männi õhukestest lauakestest ning ka papist, mis on värnitsaga immutatud vastupidavuse suurendamiseks. Neid valmistavad kalurid ise. Torbikud seotakse nende külles olevate „kandmete” abil ühisele „seljanöörile” 50–60 tükki, jalg vahet üksteisest. Mõlemal pool seljanööri otsas on ankur ehk „mõrraparts”, s.o kivi. Paepõhjaga jõel „torbik” ehk „toru” ei saa teisi ankruid tarvitada. Peale ankru on aga ühes seljanööri otsas „kupunöör” nii pikk, et selle otsa seotud „kupp” ehk vaias ulatub vee peale ujuma ja tähistab püüniste asukohta ja algust. Iga peremees tarvitab kupuvaia eraldamiseks eri kupumärki ehk „kleimat”. Nii näiteks kalur Joh. Nõmm ja tema vennad tähistavad omad püünised märgiga H I, H II, H III − kolm venda, täht H on venekeeles, mis eesti keeles on N(õmm). Neid lõigatakse noaga väiksemalegi püünise puuosale. Enamikus värvivad igaüks eri värviga „kupu” otsa ühe jala pikkuselt või keskelt jne. Püüdma minnakse kahe-mehe paadiga, milles üks „rait” (60 tk. torbikuid ühel seljanööril). Üks kalur, „sõudja”, sõuab paadiga risti üle jõe, kuid arvestades Narva jõe „käredat” voolu, paat kaldub kiirelt voolu suunda, mispärast peab teine kalur, „viskaja”, kiirelt torbikuid jõkke tõstma või viskama.” Tänapäevased torbikud on tehtud mustast plastlehest või mingitest jäätmetest. Üldiselt plastist, augud sees ja traadiga kokku õmmeldud. Ei näe eriti kaubanduslikud välja. Aga ega silmukala ju ise ka mingi iludus ole. See teise päeva sõit on just paras harjutus algajatele haabjasõitjatele. Haabjaentusiast Tanel Mazur: „See on selline kolm kuni kuus tundi sõitu, sporti ei pea tegema. Haabjas naljalt ümber ei lähe ja on tegelikult ikka üks mõnusamaid paate üldse − liigub tasa ja on suhteliselt lihtne juhtida.“ Eno-Martin Lotman oligi haabjas esimest korda: „Esimene tund oli Eesti poole peal näha järjest madalduvat katusterida, Vene poole peal mõned suured suvilad. Esimese peatuse tegime millalgi teise tunni alguses, teise tegime ühe suvilakooperatiivi õue peal, kus seisis monument „Stalnuhhininimeline fallos”. Suvila peremees oli oma aia ja aiamaja kõik ehitanud šampanjapudelitest, sest ta olevat kunagi olnud restoranipidaja. Jõe ääres oli päris palju näha koprapesi. Vaatamisväärsustest nägime veel kuulsat Euroopa poole suunatud toruga tanki, kolme kuulsat tääki, mis pandud suure isamaasõja 30. aastapäeva tähistuseks, ja veel mingit sõjasangaritele püstitatud mälestusmärki. Jõe vool oli suhteliselt aeglane, nii et tööd pidi ikka kõvasti tegema.” Eno-Martini tüdruksõber Helena: „Vene poole peal olid jah, alguses väga uhked ja lollakalt luksuslikud suvilad, ehe kitš, natuke nagu meie Lollidemaal. Aga hiljem oli tihe kuusemets ja rannal üks vene õigeusu kirik. Jõime ühe eesti pere juures õunamahla. Peremees ütles, et vene piirivalve sõidab alati mingite kiljuvate blondiinidega ringi, aga eesti piirivalve on väga korralik. ” Reisist kokkuvõtet tehes ütleb Jaan, et talle meeldib selline rahulik sõit, mille käigus on võimalik käia kaldal piibujuttu ajamas – mitu kassi teil on, kuidas kalaga lood, kas ilm on selline, et ristluud valutavad. „See Narva jõe kallas on selline koht, kus keegi ei aja sind minema ega ässita sulle koera kallale, tore kant,” nendib Jaan. Pühendasime selle paadiretke Narva joa mälestusele, mille tegevus lõppes 1957. aastal, kui pärast hüdroelektrijaama rajamist Venemaa poolele jäi Narva jõe säng joa kohalt kuivaks ja tekkis Narva meri. Paadimatkajad loodavad, et ühel päeval kaob see igav ja tüütu veehoidla ning julgeimatest julgeimad saavad Narva kosest alla kihutada.     Kuidas Narva jõel paadimatka korraldada? Ida prefektuuri piirivalvebüroo piiriturvalisuse talituse juht Üllar Kustala: Narva jõe puhul on tegemist piiriveekoguga, mis tähendab seda, et paadimatk tuleb kindlasti kooskõlastada politsei- ja piirivalveametiga, esitades kirjaliku taotluse hiljemalt kümme tööpäeva enne paadimatka. Taotluses peaks märkima, millal ja kust-kuhu on matk planeeritud. Lisaks tuleks taotluses välja tuua ka see, kui palju inimesi paadimatkal osaleb, mis ujuvvahendit kasutatakse, samuti vastutava isiku kontaktid. Matka läbiviimisel tuleks juhinduda järgmistest reeglitest: 1. Keelatud on ligineda ajutisele kontrolljoonele lähemale kui 25 meetrit. Riigipiir veekogudel on mõtteline joon, mis on tähistatud poide või muude tähistega. 2. Narva jões asuvatele saartele minek ja seal viibimine on lubatud ainult juhul, kui see on kooskõlastatud politseiga. 3. Narva jõel on ajavahemikus pool tundi pärast päikese loojumist kuni pool tundi enne päikese tõusu viibimine keelatud. 4. Kõigil matkast osavõtjail peavad kaasas olema isikutunnistused. 5. Väljumine piiriveekogule ja lahkumine piiriveekogult tuleb registreerida lähimas kordonis. 6. Riigipiiri seaduse ja piirirežiimi eeskirja täitmise ning matkast osavõtjate ohutuse eest vastutab matka korraldaja. Lisaks peaks endale selgeks tegema piiriveekogul kehtivad eeskirjad. Ujumine Narva jões ja Narva veehoidlas on lubatud ainult selleks ettenähtud kohtades, päevasel ajal ning kaldast tohib eemalduda kuni vastava märgistuseni. Öisel ajal (pool tundi pärast päikese loojumist, kuni pool tundi enne päikese tõusu) Narva jõel ja Narva veehoidlal viibimine on keelatud. Enda ja teiste paadimatkas osalejate ohutuse huvides tuleks veenduda, et ujuvvahendi varustus vastab nõuetele ja navigatsiooniseade on heas tehnilises seisundis. Kindlasti tuleks kasutada päästevesti. Lisainfo: https://www.politsei.ee/et/nouanded/ liiklemine-merel-ja-piiriveekogudel/liikleminepiiriveekogudel/   Silmud meeste moodi Indrek Kõverik ja Tanel Mazur õpetavad, kuidas suuremas koguses silmu röstida. Vaja läheb: • 2 meest • 100 kilo elusat silmu • 5 kilo jämedat soola • neli õlut • 1 liiter viina • 1 segumasin • 1 survepesur • 1 segukast, terve • 1 segukast, aukudega • 4 metallnuustikut • 1 suur rull paberkäterätti • 6 meetrit mangaale • 24 kahepoolset grillresti • 5 kotti grillsütt Võta 100 kilo värsket silmu ja üks segumasin. Pane silmud segumasinasse, lisa 5 kilo jämedat soola ja pane käima. Joo aeglaselt kaks pudelit õlut. Nüüd peaks tund aega täis olema. Vala kaunis roosa mannavaht, mis segumasinasse tekkinud, kanalisatsiooni. Nüüd vala silmud segukasti, millele augud sisse pekstud. Haara survepesur ja töötle silmusid veerand tundi, vahepeal segades. Nüüd pane silmud ilma aukudeta segukasti, võta kaks metallnuustikut ja suru käed sügavalt silmudesse. Liiguta energiliselt kümme minutit. Viska nuustikud ära ja võta uued. Liiguta veel kümme minutit. Nüüd tõmba iga silm eraldi paberrätikuga puhtaks ja lao restidele. 100 kilo röstimiseks on paras kaks meest, umbes 6 meetrit mangaale, 5 kotti sütt, 24 kinnikäivat grillresti ja liiter viina. Üks paneb silmusid restidele ja reste sütele, samas jookseb rivi teise otsa ja korjab valmis silmud restilt. Ja jälle tagasi. Teine mees liigutab reste edasi, pöörab neid ja tegeleb tulega. Umbes kaheksa tundi pärast protsessi algust on silmud valmis ja viin otsas. Seljariided tuleb ära põletada, sest lõhnast vabaks neid enam ei saa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga