Katja Koort: Minu viimane töörahva paraad

Tallinna Ülikooli hiina uuringute lektor Katja Koort meenutab lapsepõlve Kohtla-Järvel.

Tallinna Ülikooli hiina uuringute lektor Katja Koort meenutab lapsepõlve Kohtla-Järvel.

Kõige eredamad mälestused minu hallibeežisegusest Kohtla-Järve lapsepõlvest on ilmselt suurejoonelised paraadid. Need toimusid kaks korda aastas: 7. novembril ja 1. mail ehk Nõukogude Liidu tähtsaimate pühade, oktoobrirevolutsiooni aastapäeva ja töörahvapüha puhul. Nendel päevadel ärkas muidu unine ja vaikne linnake ellu: inimesed tulid tänavatele, koondusid kolonnidesse ja liikusid mööda peatänavat, lehvitades punalippe ja skaneerides loosungeid, mis kõik algasid hüüdega „Elagu!” ja lõppesid reipa kollektiivse hurraaga. Laste suureks rõõmuks jagati õhupalle ja muud träni. Siis olid veel punased nelgid, vali muusika, palju tuttavaid inimesi, kes surusid mu isa kätt ja ütlesid „Häid pühi!”. Mõned küsisid veel: „Kas see on Katjake? Juba nii suureks kasvanud!” See viimane oli eriti meeldiv ja tegi väga uhkeks. Paraadi järel lubati töötajad ja nende lapsed muidu kinnisele põlevkivitehase territooriumile. Seal käia oli äärmiselt põnev. Praegu ma ütleks, et see nägi välja nagu misanstseen mõnest 60ndate futuristlikust fi lmist, kuid tol ajal, kui ma ei olnud ühtegi sellist fi lmi näinud, mõtlesin lihtsalt, et tehas oli lahe. Kuigi mõjus oma hiigelsuurte mustade hoonete ja kõrgete korstendega ka natuke kõhedust tekitavalt, sellise omamoodi industriaalse Mordorina. Hiljem teismeeas vaibus punaste riigipühade vaimustus järsku ära. Rivis marssimine ja kooris „Hurraa!” karjumine tundus nüüd kuidagi piinlik ja mõjus sama ahistavalt nagu kaela ümber tilpnev pioneerikalts. Viimane paraad 1. mail 1991 toimus Eesti arvatavasti viimane töölisrahva paraad. Vaevalt Tallinnas ja Tartus midagi enam aset leidiski, kuid Kohtla-Järvel marsiti veel küll. Eks see võis olla nende inimeste viimane meeleheitlik katse muutused ära hoida. Koolis igal juhul öeldi, et paraadil osalemine on kohustuslik ja sellest kõrvalehiilimist kindlasti märgatakse, nii et ärgu me parem üritagu. Mulle tundus ebaõiglane, et soomlastel on samal päeval vappu koos kostüümide ja peoga, aga meil on punalipud ja rivistumine. Oli perstroika aeg ja õhus oli tunda vabaduse hõngu, seega ässitasin klassiõdesid Lenat ja Svetat tegutsema. Käisime Lena vanemate riidekapi kallal, kus leidus ka igasugu aksessuaare ja parukaid, ning kehastusime ümber meie emade ja isade noorusaja keigariteks. Minust kui kõige kõhnemast sai selle väikese seltskonna ainus meesliige ja et see igal juhul selge oleks, tegime mulle parukakarvadest peened husaarivuntsid. Nii läksimegi soomlaste eeskujul linna peale möllama. Eks see oli eeskätt me edevuse väljund, millel ei olnud suurt ideoloogilist tagapõhja. Mõtlesime, et saame korraks tähelepanu keskpunkti, kuid ei kujutanud ette, et meie ilmumine tekitab väikeses tööstuslinnas täielikku furoori. Tänaval vahtisid inimesed suud lahti, näitasid näpuga ja kommenteerisid kõva häälega me väljanägemist. Üks naine ütles: „Eto naverno inostrantsõ!” Teine vastas: „Da, ja takije sapogi v žurnale Burda videla.” Meie klass marssis mööda − kõik vaatasid, kuid keegi ei tundnud ära. Miilits tuli uurima, kes ja mis, aga õnneks oli patrullis meie kunagine eesti keele õpetaja. Kergitasime kärbsesilmi meenutavaid päikeseprille ja ütlesime ilusti eesti keeles: „Tere!” Pedagoogilise kogemusega miilits näitas näpuga oimukohta ja lasi meil minna. Käisime veel jäätisekohvikus, kus ma ühe väikese poisi hämmastuseks vuntsid eest ära võtsin ja siis jälle tagasi panin, ja fotosalongis, kus sündis see kentsakas must-valge pildijäädvustus, ja läksime siis laiali, olles oma aktsiooniga täitsa rahul. Eks pärast olid koolis pikad koosolekud, kus pidime aru andma, mis oli meie „kostümeeritud etenduse” tegelik eesmärk ja mille või kelle vastu oli see suunatud. Millegipärast keegi ei tahtnud uskuda, et ei olnud mingit muud eesmärki kui lõbusalt aega veeta. Sellepärast mõtlen nüüd, et väikelinna, (siiski veel) nõukaaja ja vene kogukonna kohta oli see ikka täielik hardcore. See juhtus Nõukogude Liidu üldise agoonia taustal ja minu jaoks juhatas omamoodi sisse peatse totalitaarsüsteemi lagunemise, mis tol hetkel oli juba kõigest mõne kuu kaugusel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga