Sirje Olesk: Mida ma mäletan Jõhvist?

Kirjandusteadlase Sirje oleski lapsepõlv möödus Jõhvi äärelinnas Proletariaadi tänaval.

Kirjandusteadlase Sirje oleski lapsepõlv möödus Jõhvi äärelinnas Proletariaadi tänaval.

Eesti aja saabudes nimetati Proletariaadi tänav ümber Pae tänavaks. See oli linna tagaservas lühike porine tänavajupp, mis lõppes kaevanduse raudteega, raudtee taga oli kaevandus number kaks, tuhamäed ja veidi kaugemal vana surnuaed. tuhamäe ja raudtee vahel olid kaevandustööliste aiamaalapid, ka meie perel oli seal vahepeal kartulimaa. lapsepõlve mängudeks oli see tegelikult tore ümbrus, sest ruumi oli laialt. olin veel päris pisike, kui kaevandatud aheraine süttis, st tuhamägi põles. Suits oli must, leegid käisid mäest välja ja kustutamine võttis aega. Hais oli jube, aga vaatemäng ise takkajärele mõeldes muljetavaldav. See oli talvel, kestis nädalaid või isegi paar kuud, kuni tuli maha saadi, kuid tossu jätkus kauemaks.

Lapsepõlvekodu juurde käis sireen, igal hommikul ja õhtul kell seitse kostis kornaspassaateli vile (hiljem sain aru, et see oli gornõi spasaatel, mäepäästejaam). Kui vanemana lugesin Maksim Gorki „Ema” alguses neist vabrikuviledest, tuli tuttav ette. Sireen kuulus mu ellu Jõhvist lahkumiseni ja lõpetati ilmselt koos kaevanduse sulgemisega.

Jõhvi kesklinn oli lapse meelest üsna kaugel ja väga palju ma sinna ei sattunud. Ma ei käinud lasteaias ja kuni koolini piirdusid mu igapäevased mängumaad paari kvartaliga selles äärelinnas, kuhu olid 1940.–1950. aastatel kerkinud eramajad aiamaadega. Meil näiteks oli mu varases lapsepõlves lehm ja hiljem pikka aega laudas siga. Naabril olid lambad, kusagil kanad jne. Niisugune väikelinna ja küla vahepealne idüll. Mul oli vanem ja noorem õde, ümberringi palju naabrilapsi, sest linna äärsesse kvartalisse olid noored pered krundid saanud ja majad ehitanud. Kvartali sees oli meie mängumaa, „rohelismuru”, kus mängiti peamiselt palli.

Mäletan aega, kui meie tänaval olid majad vaid ühel pool ja kevaditi valgus suurvesi laialt üle Proletariaadi uulitsa, mõnikord see oligi vaid üks suur veteväli. Siis aga ehitati tänava vastaspoolele kahes reas kahepereelamud, enamasti kolisid sinna vene pered, aga oli ka eesti lapsi. Ühel talvepäeval kohtasime nende majade uusi elanikke, kahte poissi, kes olid tulnud kuskilt „sealt”. „Sealt” tähendas Siberist ja palju sellest ei räägitud. Ma ei mäleta, et nendel poistel oleks eesti keelega raskusi olnud. Hiljem täiskasvanuna meenutasid nad, et Siberi ajal oli isa tõmmanud rihmaga üle turja, kui kodus venekeelne sõna välja lipsas. Natuke arusaamatu see kõik oli, aga palju ma selle üle pead ei murdnud. Kohalike venelastega me väga läbi ei käinud, pigem pidasime järgmistel suvedel vanema Siberist tulnud poisi juhtimisel nendega kivisõdu, aga seegi oli pigem niisugune mäng, mitte tõeliselt vihane võitlus.

Linnast käisime läbi siis, kui oli vaja bussi peale minna, et toila sõita. autosid siis ju peredel polnud, meie kandis mitte kellelgi. Mu isa oli toila poiss, seal käisime päris tihti, aga ikka suvel – merel, pargis etendustel ja muidugi laulupeol. Jõhvi linnas olid siis peamiselt puumajad, ühel neist silt, et seal oli elanud kirjanik Bornhöhe.

Viis „päris” maja

Kui järele mõelda, siis oli minu lapsepõlve Jõhvis vaid viis „tõelist” maja, kui kirik ka nende hulka arvata. Kirikust käisime mööda, sisse ei astunud. ometi olime meie, lapsed, kõik ristitud, ma isegi mäletan oma noorema õe ristseid ja õpetaja otto tallinnat meil kodus. lisaks kirikule oli Jõhvis kaks suurt pruuni ja võimsat maja, niisuguses Stalini baroki stiilis. Üks kuulus kokku lenini kujuga ja seal olid koha leidnud linna täitevkomitee ja parteikomitee jms. teine oli raudteejaama juures, seal oli Eesti Põlevkivi peakontor. Kesklinna oli umbes samal ajal ehitatud uhke restoran, mida kõik kutsusid Koreaks, kuigi selle ametlik nimi oli vist Kaevur. Ümbernimetamine sündis, kuna restorani avamise ajal käis Korea sõda ja avamisel oli olnud suur kaklus. Korea oli peatänava ääres, kino vastas ja oluline maamärk – elati „Korea taga”, linna esimene kohvik tehti „Korea kõrvale” jne. Ja viimane „maja” oli raudteejaam, meie kodule üsna lähedal, siis sageli kasutatav. See oli tolleaegne tüüpprojekt, päris suur, kõrgete saalidega ja minu meelest ilus. teistesse majadesse ma lapsena sisse ei pääsenud.

Kooli läksin 1961. aastal olukorras, mis meenutab praegust koolireformi: sel ajal olid vanemad ja nooremad lapsed erinevates koolimajades, mis asusid üksteisest üsna kaugel. algklasside maja oli linna ääres ja üsna tagasihoidlik, vanemad õpilased olid palju ilusamas vanas hoones. Selle omaaegse Jõhvi Gümnaasiumi oli 1942. aastal lõpetanud minu isa. uus koolimaja ehitati 1960. aastatel, siis juba uude mikrorajooni ja see nimetati 1960. aastate keskel adolf Kesleri nimeliseks Kohtla- Järve keskkooliks, mille mina kolmkümmend aastat hiljem lõpetasin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga