Head ööbimiskohad on Ida-Virus samasugune defitsiit nagu nõukogude ajal suitsuvorst ja praegu Narva silmud. Neid on, aga mitte igal pool − tuleb teada, kust mida leida võib.
Paljud üritustekorraldajad kurdavad, et suuremate võistluste või festivalide tegemine maakonnas jääb tihti piisa arvu voodikohtade puudumise taha. Aga ometi – siin on kohti, mis pole lihtsalt hädapärased magamisasemed, vaid palju enamat – hingega ja iseloomuga võõrastemajad.
Saka mõisast on kümne aastaga saanud maakonna üks paremaid paiku, sest omanik Tõnis Kaasik on pannud siia hinge, iseloomu ja armastuse. Saka öömajavõimalused on nagu demokraatlik läbilõige ühiskonnast – on kämpinguruumid, automatkajate platsid, mõistlikud paaritoad ja veidi kallivõitu sviidid mõisa peahoones. Mõisa ümber on nii tenniseväljakud kui ka hästi tähistatud matkarajad. Härrastemajas on stiili, mida kannab Inglismaalt ostetud klassitsistlik mööbel aastaist 1880–1920. Kui mitmes Eesti mõisas on kokku kuhjatud arusaamatut eklektikat, siis Saka peamaja hoiab head joont. Hea joone eest küsitakse mõistagi ka head raha. Aga Riigivanema või Mõisahärra sviidid on seda raha ka väärt.
Mitmel korral olen lastega peatunud Mäetaguse mõisahotellis, mille juures asuvas supelmajas on 25-meetrine bassein, mõned väiksemad mulistamisvannid, soome ja aurusaunad. Restoranis toidetakse hästi, hotellist on mugav minna Selisoo matkarajale, mis on ka väiksematele lastele läbimiseks igati jõukohane ja huvitav. Hotell asub tall-tõllakuuris, mõisa peahoones on vallavalitsus ning ruumid erinevateks tseremooniateks ja seminarideks. Kaks huvitavat koosolemisetuba on ka hiljuti renoveeritud jäägrimajas.
Narvas on mitu täitsa normaalset hotelli (Inger, Central, King), aga ma soovitaksin hoopis Viru Keemia Grupile kuuluvat soodsat kuue toaga külalistemaja, mis asub ajaloolisest linnasüdamest küll veidi eemal. Rahulik, kodune asjaajamine. Boonuseks on auto parkimise võimalus VKG Elektrivõrkude hoovil, turvatud värava taga.
Täpselt Avinurme kiriku kõrval on väga kodune hostel, mille kaks tuba näevad välja, nagu oleksid vanaemal külas. Peretoa mööbel on stiilne − satute 1930. aastatesse ja ümara laua taga puust kummuti kõrval võib kogu seltskonnale väga koduselt pannkooke pakkuda. Toidutegemiseks on kõik võimalused olemas. Maja ise oli kunagi haigla ja veel hiljuti perearstikeskus, seotust meditsiiniga meenutab üks puust hambaravitool. Sauna ja mullivanni majas ei ole, küll aga on võimalus jalutada Avinurme küla vahel kitsarööpmelise rongini ja sügiseti käia tünnilaadal. Kevadel, kui vett rohkem, saab mööda Avi jõge süstamatkale minna.
Kaks isemoodi ööbimiskohta väärivad Ida-Virumaal veel kindlasti külastamist. Need on Ontika mõisa B&B ning Meretare villa Toilas. Mõlemal paigal on värvikad soomlannadest perenaised, kes annavad oma aura ka majadele. Ontika lõõskava tuule käes peavad mõisa Soome mäesuusakuulsus Kalle Palander ja tema abikaasa Riina-Maija. Natuke häirivad seintele riputatud odavad naljamaksiimid, aga toadki on kujundatud veidi biidermeierlikus stiilis, nii et kõik see kokku kõlksub enam-vähem tervikuks. Nii hubast respat ja hommikusöögisaali kohtab vähestes peentes hotellides.
Meretare perenaine Jaana Nurro on teinud vanast kaupmees Jelissejevile kuulunud majast omaette müsteeriumi, mis on hea alternatiiv kiviviske kaugusel asuvale Toila spaale. Ööbimisele annab erilise võlu, kui juhtud õhtustama või hommikust sööma koos Jaanaga.
Muidugi on Ida-Virus ka tuntud ja häid kombinaat-spaasid (Toila, Narva-Jõesuu), aga üldiselt tasub siin fantaasial lennata lasta. On odavaid hosteleid (Maidla mõis), talumajutusi (Orava talu Sillamäe külje all, Matsu talu Tudulinna lähistel), kämpinguid (Toila, Valaste), palverändurid saavad näiteks öömaja Kuremäe kloostris ja Alutaguse metsad on täis imelisi telkimispaiku.