GO Reisiajakiri 97 - Oktoober 2022

Olev Remsu – reisikirjanduse elav klassik

JUHTKIRI

Maakera on hädas

Üle poole aasta on Euroopas käinud sõda. See on karm ja jäle olukord, mille on põhjustanud hullumeelne diktaator ning tema haiged kompleksid ja ambitsioonid.

Aga see pole kaugeltki maailma ainus mure. Nii nagu me ei tohi enne Ukraina võitu unustada sõda, ei tohi me unustada ka muid põhimõttelisi ja maailma muutvaid probleeme.

Jaapanis anti sel sügisel ühe kõigi aegade rängima taifuuni Nanmadoli tõttu evakueerimiskorraldus üheksale miljonile inimesele.

2021. aasta suvel Arktikas purjetades kuulsime ja kogesime mitmel pool Gröönimaal ja Teravmägedel, kui suured muutused on looduses viimasel ajal toimunud. Toonane juulikuu oli sellest ajast alates, kui 142 aastat tagasi temperatuure mõõtma hakati, maailma ajaloo kuumim. 2021. aasta tervikuna mahtus ka mõõdetud perioodi kümne kuumima aasta hulka. Orkaan Elsa, mis 2021. aastal Atlandil tuuseldas, oli läbi ajaloo üks kõige varem alanud torme Atlandi orkaanide hooajal.

Ruhnu Karu pidi sel aastal muutma oma suviseid sõidukavasid Euroopa jõgedel, sest jõed on veest tühjad, Euroopa kärssas ja kuumas terve tänavuse suve.

Aga mitte ainult Euroopa. Jamali poolsaarel elavad neenetsid saaks viimastel suvedel teha midagi sellist, mida nad tegelikult teha ei oska – päevitada ja ujuda.

On katastroofilisi loodusnähtusi, mis on ilmunud ja ilmuvad ikka, näiteks üleujutused Bangladeshis, kus on üle 700 jõe, mis võivad teatud tingimuste kokku langedes põhjustada suuri katastroofe. Tänavu tuli selles maailma vaeseimas riigis aidata 7 miljonit üleujutuste tõttu kannatanud inimest. El Niñot tuntakse sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. Aga aastatel 2014–2017 kaasnesid sellega erakordsed veetemperatuurid Lõuna-Ameerika ranniku ja kuupäevaraja vahel. See omakorda põhjustas tavalisest rohkem orkaane Vaiksel ookeanil, erakordset põuda Austraalias ja Venezuelas ning üleujutusi Vaikse ookeani saartel. Traditsiooniliste hädade kõrvale ilmub järjest rohkem ja rohkem ekstreemsusi.

Reisides pead pidevalt ekstreemsusteks valmis olema. Järjest enam paraku ka kliima-ekstreemsusteks. Samas peaks reisivad inimesed, kes kõike seda sõna otseses mõttes oma nahal tajuvad, olema ka ühed kliimamuutuste mõtestamise eestkõnelejad.

Tiit Pruuli

Selles numbris