Rohkem kui USA ehk elust New Mexico osariigis jooksja silme läbi

Heleene Tambetiga juhtus eelmise aasta augustis see, mis üha enamate eesti noorsportlastega – pärast kuut kuud paberimajandust, tõlkebüroo, panga ja postkontori vahet jooksmist pakkis ta kotid ning suundus õppima ja elama Ameerika Ühendriikidesse – New Mexicosse. Valiku tegemise põhjus oli lihtne – mäed.

Heleene Tambetiga juhtus eelmise aasta augustis see, mis üha enamate eesti noorsportlastega – pärast kuut kuud paberimajandust, tõlkebüroo, panga ja postkontori vahet jooksmist pakkis ta kotid ning suundus õppima ja elama Ameerika Ühendriikidesse – New Mexicosse. Valiku tegemise põhjus oli lihtne – mäed. Mäed on minu kirg ja minu nõrkus. Minu kodulinn Albuquerque New Mexico tähtsaima keskusena USA mõistes suurlinna mõõtu välja ei anna. Kõigest 600 000 inimest, kolme rajaga lennujaam ja mitte ühtegi mõjukat tööstusharu teevad selle keskmise ameeriklase jaoks tundmatuks paigaks, mingiks külaks „seal Mehhiko piiri ääres”. Tõsi ta on, ostumõnusid, suurlinnatulesid või ööelu taga ajaval turistil pole siia jalga tõsta mõtet. Popkultuuri seisukohalt saavad kohalikud endale rinnale kloppida vaid faktiga, et nii Breaking Badi kui ka High School Musicali kired möllavad Albuquerque’s, see-eest New Mexico kultuuriline mitmekesisus on aga vägagi eesrindlik. Latiinode osakaal elanikkonnast on siin kogu USA suurim, põlisameeriklaste protsent jääb alla ainult Alaskale. Kohalikud elanikud räägivad, et hispaania keelt oskamata on tööd peaaegu et võimatu leida. Veel arvudest rääkides on osariik keskmise sissetuleku poolest USAs45. kohal, samas on selle pindala üks suuremaid ja rahvaarv väiksemaid. See peaks New Mexico kohta ütlema juba piisavalt – suur, tühi, mitte eriti kõrgelt arenenud, kuid väga mitmekesise populatsiooniga. Kõiksugu arengutaseme näitajate asemel paistab New Mexico hoopis rohkem silma oma looduse ja maastikega. Keskmiselt teadliku ameeriklase jaoks oleme lihtsalt üks kõrbeosariik, tegelikkus on aga palju enamat. Siinsete piiride vahele mahub kõike, alates tuhandetest ruutkilomeetritest tühjast liivast kuni lopsaka okaspuumetsaga lumiste mäetippudeni. Albuquerque linnana on idast piiratud Sandia mäestikuga (sandia, muide, tähendab hispaania keeles arbuusi − vihje mäestiku päikeseloojanguaegsele punakale toonile, mida saab nautida kogu linnas igal õhtul), läänest (kustunud) vulkaanidega, põhjas asub Jemez Pueblo mäestik ja lõunasse jäävad tühjad kõrbemaastikud. Läbi linna voolab USA suurimate jõgede hulka loetav Rio Grande. Kui mina sinna aga esimest korda ujumisriietega kohale jõudsin, leidsin eest vaid mudase sängi – jõgi ise oli ära kuivanud. Sandia mäed hakkavad kõrgusse tõusma juba linnas sees, nii et iga huviline võib koti selga võtta, liinibussiga õigesse linnaossa kohale sõita ja alustada matka, millesarnase jaoks enamikus USA linnades tuleks ette võtta tundidepikkune väljasõit. Üles tippu viib ka Sandia Peak Tramway – maailma pikim õhus liikuv trammiliin, kust vaade avanevat 28 000 ruutkilomeetrile New Mexicole ja mis on siinne lemmikatraktsioon turistide seas. Ise pole ma nendesse kõrgustesse õhu kaudu veel jõudnud, küll aga haakisin ennast sappa meie ülikooli murdmaasuusatiimile ja käisin hinnangut andmas kohalikule suusakeskusele – see asub teisel pool mäge, sugugi mitte kaugel, aga muutus ümberringi oli drastiline. All linnas jooksid tüdrukud tol jaanuaripäeval spordirinnahoidja väel, kuid maantee tegi nii muljetavaldava tõusu, et 20 sõiduminutiga jõudsime me soojast kõrbest päris ehtsa suusarajani. Kõrgust 3200 meetrit ja vaated tohututele pruunidele kõnnumaadele – ei ütleks, et suusaelamus trammisõidule alla jääb! Sandia jalam on hea koht mõistmaks, et jooksmine (nagu ka kepikõnd, koera jalutamine ja mägirattasõit) on Albuquerque’s populaarsed – tegemist on siiski mitmekordse USA tervislikema linna tiitli omanikuga. Lisaks kõiksugustele kohalikele hobiklubidele torkavad sageli silma Hiina ja Jaapani tiimid (asi võib muidugi ka selles olla, et neid jagub lihtsalt igale poole). Üksikutel kivimürakatel võib näha kaljuronijaid ja sageli on käimas mõni väiksemastaabiline jooksuvõistlus. Rajal on tunne, nagu meie, kõik jooksjad, oleksime üks suur pere. Pärast järjekordset teretamist ja heade soovide vahetamist mööduvate jooksjatega ühel minu esimestest pühapäevadest Sandia radadel küsisin oma briti tiimikaaslase käest „Do people in England...”, ja enne kui jõudsin lausega poole pealegi, ütles tema „kindlasti mitte”- ilmeline pearaputus selgesõnaliselt ära, et ei, suhtumine ja suhtlemine on vähemalt jooksurajal siin midagi muud kui Euroopas. Mis veel võistlemisse puutub, siis kohalikele maratonisõpradele on tähtsaim päev kindlasti oktoobris, kui toimub Duke City Marathon, mis jääb mastaabilt meie Tallinna maratonile küll tunduvalt alla. Balloon Fiesta − õhupalliuputus Seevastu teine siinne oktoobrikuine hittsündmus Balloon Fiesta reklaamib end kui maailma enim pildistatud üritus. Nädalane festival tähendab, et igal varahommikul on taevas linna kohal täis kuumaõhupalle ning tõeline kulminatsioon toimub laupäeval, kui alates kella viiest on õhus üle 600 õhupalli ning inimesi on selle vaatepildi tunnistamiseks kohale sõitnud kõikjalt üle maailma. Turiste meelitab kindlasti kohale ka Albuquerque’st läbi kulgev ajalooline Route 66, mis meie jaoks on nüüd peatänava rollis ja kokkuleppeliselt ehitud vaid neoonvärvides säravate retrosiltidega. Kohalikus kontekstis on see küllaltki silmatorkav, sest enamik linnast on päris tõesti nagu uuemat sorti Mehhiko – majad on madalad, lamekatusega ja savipruunid. Seintel võib vahel näha maalitud mustreid, savile annavad sageli kontrasti türkiissinised uksed, aknaraamid ja katuseräästad – türkiis on siin ajalooliselt väga austatud – ja ükski aed ei ole just ülemäära hoolitsetud. Pigem nagu lapike liiva ja mõni väänkasv. Ehk siis päris keskmiselt ameerikaliku linnaga just tegu ei ole. Soodsad jooksutingimused Jõudes lõpuks jooksmiseni, on kõiki tegureid arvesse võttes küllaltki objektiivne hinnang, et Albuquerque on üks parimaid kohti, mida Ameerika Ühendriikidest võib selle spordiala jaoks leida. Tuntust on sel küll veel vähe ja jooksu-Mekast, nagu Flagstaff Arizonas või Boulder Colorados, on asi kaugel. Samas on tee siia juba korduvalt leidnud nii Paula Radcliffe kui ka Mo Farah, Eesti distantsimeestest ei saa üle ega ümber Pavel Loskutovist. Põhjuseid ei ole raske leida. Esiteks kliima. Ideaalset kliimat USA-s väljaspool Californiat ei leidu – ikka on kas ülearu palav suvi või külm talv, liigselt sademeid või tappev niiskus. New Mexicos pidavat päike paistma 311 päeva aastas – minu enda kogemuse põhjal tundub see number veelgi suurem –, tänu kõrgusele merepinnast ei tähenda see aga sugugi talumatut kuumust. Isegi augustis pole treeninguga põhjust alustada varem kui kell 7, mis lõunaosariikide kohta on lausa hilja – nii mõnedki koolid Arizonas ja Texases teevad algust kell 4.30. Talvel tuleb mõnel üksikul korral lumi maha, aga on ka sama kiiresti läinud. Hommikud võivad tähendada talvejaki selgatõmbamist, kuid päike teeb oma töö ja pärastlõunal on lühikene käis või säär küllaltki tavaline jooksuriietus. Teine ja ehk kõige tähtsam eelis on Albuquerque’ kõrgus merepinnast. Enamik linnast asub 5200 jala (1600 meetri) kõrgusel, aga Sandia mägede poolses küljes, kus asub mitmed ja mitmed kilomeetrid jooksuradu, on kõrgus juba üle 6200 jala (1900 meetrit). Võrdluseks võib tuua jooksuparadiis Iteni Keenias (kus treenimine oli veel eelmisel aastal mu suurim unistus) – seal on kõrgusmeetreid 2400. Vahe pole sugugi drastiline! Kolmandaks on siin lihtsalt väga palju kohti, kus joosta. Minu tiim kasutab radu viies eri paigas. Miinusena asuvad need kõik 10–15 minuti autosõidu kaugusel, aga ega USA-s nagunii ei teata, et ühest punktist teise on võimalik liikuda ka jala (ameeriklaste protsent, kes läheb tööle jala või rattaga, olevat muide 0,3). Rajad on kõik pehme kattega ja enamik neist asub Rio Grande kallastel, minu jaoks vaieldamatult ilusaim ja nauditavaim on aga eelmainitud Sandia jalami radadevõrk. Lisaks suuremale kõrgusele tähendab seal jooksmine pidevat tõusu-langust, maastik on lage, kaetud vaid kaktuste ja kivirahnudega ning ühele küljele jääb alati mäemassiiv ja teisele peopesavaade kogu linnale. Kui hommikune udu treeningu keskel kaljunukkide ümbert taandub ja esimesed päikesekiired idast, teiselt poolt Sandiat nähtavale tulevad, kipub mu hing ikka ja alati jälle kinni jääma. Sandia suusakeskus ei ole sugugi üksik oaas. Juba 80 miili põhja pool, Santa Fe’s (tõeline väike turistilinnake vähem matkaja rohkem kirikute-poodide-restoranidesõpradele) asub järgmine suusakuurort, osariigi põhjapiiri ääres on aga lausa talispordi-Meka. Mina olen sealsetes suusakeskustes veetnud kaks nädalavahetust – augustis Sipapus matkates ja jaanuaris Red Riveril suusatades. Tol esimesel korral seedisin alles oma keset kõrbe ja Mehhiko arhitektuuri maandumise šokki, kui järsku oleks justkui Alpidesse jõudnud. Kuusemetsaga kaetud mäetipud, kivised ojad nõlvadelt alla vulisemas, rohelistel karjamaadel mäletsevad lehmakarjad – nagu Milka reklaamist. Jooksmine oli piinavalt raske, kõrgusemeetrid tegid oma töö. Et kontrastile veel kontrasti lisada, tegime tookord pühapäevase trenni suusakeskusest mitte kaugel asuva Rio Grande kanjoni serval, mis sügava halli kuristiku äärel laiuva otsatu tühjuse näol oli jälle täiesti uus maailm. Kaugeimas punktis parklast, 8. kilomeetri lõpus, võisime bussi endiselt oma vaateväljas näha. Võrratud vaated Ma armastan New Mexicos ringi sõita. Autoaknast avanevad vaated on üsna nagu must ja valge koer minu harjumuspärase Viljandi-Tartu maanteega – avarus, tühjus, vahelduva eduga konkureerivad punakad ja kollakad toonid, kaktused ja madal põõsastik. Alati võib kindel olla, et kusagil silmapiiril paistab mõni mäemassiiv, tõenäolisemalt lausa mitmes küljes. Päikeseloojangud (ja -tõusud) on siinkandis imelised. Minu keskkonnakaitsja hing vajub siin kohal häbist maa alla, aga mulle meeldib teadmine, et kui parasjagu muud teha ei ole, saab alati võtta auto ja pärast tunnikest maanteel jääb su teele tõenäoliselt midagi kirjeldamatult vaatamisväärset. Just hiljuti põrutasime vabal pärastlõunal itta El Malpaisi loodusmonumenti üle vaatama. Muud seal teha polnudki, kui autost välja astuda, koha peal ringiratast keerutada ja igas suunas avanevat vaadet nautida. Aga, oh, see oli seda väärt! Otsatud mustad, miljoneid aastaid vanad laavaväljad panid end tundma nagu üksikul mäetipul sihti otsiv sõdalane „Sõrmuste isandast”. Ja laavaväljad on, muide, üleni täis sisseronimiskõlbulikke koopaid. Teele jääv inimasustus tähendab enamasti vaid põlisameeriklaste reservaate. Kunagi indiaanilaagris kohatud teadjamehi – patsid juustes ja huulil tervendav lauluviis – ei ole mul kahjuks veel õnnestunud kohata, küll aga vastavad seninähtu põhjal tõele jutud põlisameeriklaste kurvast tegelikkusest. Suur osa neist elab riigi poolt eraldatud reservaatides – suured alad, mis eelkõige omased lõunaosariikidele, nagu meie ja Arizona. Tundub, justkui oleks põliselanikele antud päris lahmakad maatükid, tegelikkuses on need aga kõige ressursi- ja muidu vaesemad piirkonnad (minu tuttav indiaanipoiss võrdles sanitaartingimusi oma kodu-pueblo’s Kolmanda Maailmaga). Valitsuse poolt tagatud sotsiaalrahad on paljudelt indiaanlastelt võtnud motivatsiooni hea hariduse poole püüelda või üleüldse töötada, alkoholism, gängivõitlused ja paraku ka suitsiid on väga levinud probleemid. Lõhe põlisameeriklaste ja muu elanikkonna vahel on isegi minu kogenematule silmale selgelt nähtav. Samas olevat indiaanikommuunides vanad traditsioonid – iidsed lood ja võistumängud – ikka au sees. Ja on võimalik sattuda ka palju ehedamatesse küladesse, kus iga maja taga ümar saviahi, katuseräästad palistatud tšillipipravanikutega ja aiaväravas müüb pererahvas keraamikat. Mis aga puutub sõnasse „indiaanlane”, siis sellega on üsna nagu „neegriga” − Eestimaa pinnal justkui kõlbaks kasutada, aga põlisameeriklase enda kuuldes seda suhu ei maksa võtta, vähemalt meie kandis. See tehti mulle juba esimestel päevadel selgeks. Põlisameeriklaste valatud veri olevat säravpunase tooni andnud ka läheduselt järgmisele mäestikule pärast Sandiat, Jemez Pueblole, kus olen nüüdseks matkamas käinud kaks korda. Ka need mäed on vulkaanilise tekkega, nagu nii palju muud New Mexicos. Geoloogia on minu ülikooli üks tugevamaid programme põhjusega – võimalusi selle teadusega tegelemiseks on ümberringi lihtsalt niivõrd palju! Teisel korral mägedesse sõites oli meie eesmärk ära näha ja kogeda sealsed kuumaveeallikad (neid võib New Mexicos leida nii mõnestki kohast). Olime internetist lugenud umbmääraseid juhtnööre, mille kohaselt pidime leidma kahemiilise matkaraja kusagil keset mäestikku, ja see viivat meid ilusti allikateni. Arvates õige koha leidnud olevat, hakkasime kitsast jalgteed mööda kõrgemale tõusma. Kusagil raja keskel, kui hakkasime alguspunkti õigsuses juba kahtlema, kohtasime järsul kaljuseinal üksikut poolpaljast jooksjat, kes teatas, et kuumaveeallikate parkla olevat minutilise sõidu kaugusel kohast, kuhu meie oma autod jätsime, ning et nood allikad olevat tõeline turistiatraktsioon ja kindlasti ülerahvastatud. Kui meie aga oma matka jätkame, võime leida hoopis soojaveeallikad. Mis seal ikka, rühkisime edasi. Varsti saigi rada otsa ja keset New Mexico mõistes paksu metsa, kuuskede vahel kanjoni serval ootas meid kolm metsikut tiigikest. Jaanuar jaanuariks (sellel kõrgusel olid näha nii mõnedki jäised lombid ja lumejäägid), ronisime allikatesse muidugi sisse ja saime tõdeda, et jooksev vanamees ei eksinud – kuumust just ei olnud, aga soojaks võis seda vett küll nimetada. Kasha-Katuwe Tent Rocks Monument Hoolimata kergest kommertshõngulisusest jättis mulle kustumatu mulje koht nimega Kasha-Katuwe Tent Rocks Monument, mis taas kord asub minu kodust kesklinnas alla tunniajase sõidu kaugusel ning on järjekordne kohalik näide looduse imelisest tööst ja võimust. Matkasellide tõmbenumbriks seda just nimetada ei saa, sest rada sinna „päris maailma katusele” on pikk umbes 2,5 kilomeetrit ja erilisi kõrvalekaldumis-seiklemisvõimalusi pole, kuna monument kuulub siiski USA rahvusparkide süsteemi – olgem ausad, üks parimaid asju, mis siin pool ookeani üldse välja on töötatud. See tähendab, et vaatamisväärsusel on lahtiolekuajad, autoga alasse sisenemisel on sümboolne tasu ja igal pool ringi uitamine pole mõeldav. Samas töötab kõik siiski looduse enda huvides. „Ala” ei tähenda mitte parkimisplatsi ja jäätiseputkat, vaid 2000 hektarit kaitstud tühjust. Needsamad 2,5 jalutuskilomeetrit looklevad läbi kitsa sügava kanjoni (olin teatud kohtades päris mures veidi korpulentsemate kodanike läbimahtuvuse pärast), misjärel hakkab rada tõusma, igas küljes valged teravatipulised kivimtornid, mille ajalugu ulatub 7 miljoni aasta taha. Juba enne päris tippu jõudis minu Munamäega kohanenud hing kinni jääda. Kõik see New Mexico, Sandia mäed ja Jemez Pueblo mäed, kogu tühjus ja liiv ja kaktused, terve otsatu sinine taevas, kõik oli nagu mu peopesal. Tol hetkel mõtlesin, et jätan selle hariduse kus seda ja teist, võtan koti selga ja käin mööda sarnaseid paiku elu lõpuni. Või siis istun lihtsalt seal samas, Kasha-Katuwe katusel. Albuquerque’st lõunasse jäävate aladega mul veel kokkupuuted puuduvad. Tean, et sealpool on White Sands – maailmakuulsad valged kipsliivaväljad –, maailma esimese aatompommi testimiskoht ja USA ainus pikaajaline tuumajäätmete matmiskoht. Kokkuvõtvalt palju tühjust. New Mexico on USA-s ja New Mexicos on ameeriklasi, nende kaubamärke, hiiglaslikke autosid ja mugavat elustiili. Samas on siia kolimisega purustatud minu suures osas kiirtoidurestoranidest, äärelinnadest ja suurushullustusest koosnev Ühendriikide-kujutelm. Tänavanurkadel istuvad indiaanlased, savimajad, kõrvus kõlav hispaania keel ja toit, mis on täiesti omaette (mehhikopärane) ooper – tšilli, oad, riis ja veel tšillit – lõhuvad tunnet, et olen vaid üks järjekordne rahaga ookeani taha meelitatud ülikoolisportlane. Selle asemel võiks pigem öelda, et olen tulnud vahetusõpilaseks kuhugi hoopis eksootilisemasse paika, kui seda on Ameerika Ühendriigid. Või siis on sellega lihtsalt nii nagu kõige muuga, et eksootika on vaataja silmades. Mina igatahes olen New Mexicosse kirglikult armunud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga