POLAARALADE vaikus ja rahu

JUHTKIRI

Mina hoidsin pikka aega ennast külmadest aladest võimalikult kaugele. Ehk siis mitte poolused, vaid pigem parasvööde. Mitte metsik loodus, vaid pigem inimkätega ehitatud kultuur. Mitte hundi ulg, vaid Polüneesia graatsiate hula. Ei saa salata, et Nanseni ja Amundseni lood olid põnevad, aga need ei tekitanud sellist järeletegemise tahtmist nagu Mikluhho-Maklai või Hedini omad. Külm temperatuur ja kõle tuul sümboliseerisid justkui hävingut ja surma, millest tahaks end võimalikult kaugele hoida. Jääkaru paistis palju vaenulikum kui pruunkaru. Sahara kuum harmattan kõrvetas vähem kui Patagoonia jääliustikelt laskuvad kalmistutuuled.
Meie kliimas igapäiselt elades tahaks puhkuseks ja reisimiseks kuidagi instinktiivselt sõita maakera soojemale ja päikselisemale poolele.
Ja samas on mul (matka)sõpru ja tuttavaid, kes just polaaraladel end hästi tunnevad.
Timo Palo näiteks sulaks soojas kliimas ilmselt lihtsalt ära. Alar Sikk kohe ei saa muidu, kui peab igal aastal vähemalt korra lume ja jää peal aelema. Kutsusin loodusfilmimeest Joosep Matjust Hispaaniasse, aga tema valis reisisihiks arktilise Ellesmere’i saare Põhja-Kanadas.
Tõsised polaarmehed on täiesti eri sorti inimesed. Mõtlen siinkohal just neid, kelle kogemused ei piirdu ühe suusamatka või paari lühema ekspeditsiooniga, vaid neid, kellele pimedad-hämused polaartalved on saanud elu pärisosaks, kes hakkavad nutma, kui näevad kevadel päikest horisondile kerkimas, kes ei oska enam elada korralikus keskküttega korteris koos perekonnaga, vaid saavad hakkama vaid meestega täidetud higistes konteiner-tubades või laevakajuteis. Ometi pole nad kalestunud ega üksikud. Ja nagu kinnitab polaarhunt Enn Kreem – omavaheline vägivald on neis kitsastes oludes üliharv juhus.
Mõtlen ka neid, kelle püsiv kodu ongi polaarjoone taga, kes on osanud sajandite vältel seal ellu ja õnnelikuks jääda, osanud sulanduda mitte lihtsalt loodusesse, vaid maailma karmimase loodusesse.
Nüüd, kui olen osanud tundma õppida polaaralasid ja polaarinimesi, olen teinud olulise pöörde ka oma reisisihtides. Kaugeltki mitte 180° pöörde, aga päris suure siiski.
Võib-olla on just raskesti ligipääsetavad polaaralad veel viimseteks kindlustornideks globaliseeruvas maailmas, kus näeb ehedat elu ja päris looduse kõrval ka päris inimesi.
Tiit Pruuli