Franz Josephi maa

Arhitekt Mari Hunt sattus Polarise ekspeditsioonile eneselegi ootamatult. Arktika-teemalise magistritöö ainese saamiseks võttis ta ühendust Vene Arktika rahvuspargiga. Uurimistöö jaoks otsest abi ei saanud, kuid veidi hiljem kutsuti ta hoopis unikaalsele ekspeditsioonile − projekteerima loodusradasid ühele Franz Josephi maa saarele. Alljärgnevalt avaldab GO Reisiajakiri Mari päevikustiilis reisikirjelduse.

franz.jpg

1. päev: Murmanski sadamas

Täielik selgus, kuhu ma tulnud olin, saabus alles Murmanski sadamas. Nägin oma uut kodu, laeva Polaris, ja kümneid inimesi selle ümber sagimas. Nüüd sain aru kogu ekspeditsiooni mastaapidest − tegu on Vene Arktika rahvuspargi ja National Geographic Society ühise teadusekspeditsiooniga Pristine Seas, mille toimumist on mõlemad pooled juba aastaid ette valmistanud.

3. päev: ootamine

Kai peal käib tihe sebimine, laeva peale tõstetakse lugematul arvul kaste, mootorpaate, rõhukamber, laboritehnika jne. Aga teele ei saa veel asuda, sest osa varustusest ei ole ikka veel sadamasse jõudnud. Saabusin Murmanskisse üleeile, võtsin ühe päeva varuga, et juhul kui pagas kaduma peaks minema, jõuaks selle kättesaamisega tegeleda või vajaduse korral kohapealt uue varustuse hankida. Õnneks jõudis kogu minu kraam küll õigeks ajaks kohale, aga laeval ei ole veel mingit kavatsustki väljuda. Nii me siin siis kõik ootame, mina tutvun laeva meeskonna ja ekspeditsiooniliikmetega ning võtsin koha NG (National Geographic) kaasatoodud raamatukogus ja loen saarte ajaloo kohta lähemalt. Naljakas on mõelda, et veel pool aastat tagasi polnud ma Franz Josephi maast midagi kuulnudki, uurisin siis arhitektuuri magistritöö jaoks Arktika kaarti ja ainult unistasin põhjaalade vallutamisest.

4. päev: tutvumine

Lisaks niisama ootamisele alustasime väikeste töökoosolekutega. Tutvusin oma tulevase tiimiga, kellega koos kuuks ajaks asustamata saarele lähen. Meid on kokku kaheksa: lisaks minule geodeedid Dima ja Ali Moskvast, arheoloogid Aleksandra ja Pavel Novosibirskist, jaama tugitiim ehk ehitusmehed-jääkaruvalvurid Andrei ja Anatoli ning ekspeditsiooni juht arst Roman. Lisaks tutvumisele oli peamine minule ja teistele esimest korda ekspeditsioonile minejatele selgeks teha tulevased ohud. Kõige tähtsam − jääkaru! Mitte kunagi ei tohi mitte kuskil kõndida üksinda. Isegi öösel tualetti ei tohi minna üksinda. Kui sa näed karu, ära mitte kunagi hakka ära jooksma, vaid jää paigale ja tagane vaikselt selg ees. Ära karju nagu naine, vaid kui, siis nagu lõvi. Võimaluse korral moodusta inimestest suurem grupp, et olla visuaalselt karust suurem. Mitte mingeid provokatsioone! Tunneta, kust poolt puhub tuul, sest karu tegutseb peamiselt oma haistmismeelega. Peale neid õpetussõnu oli kõigil meie tuleviku suhtes veidike kõhedam tunne. Mõni hetk hiljem katkestas meie töökoosoleku aga uudis laeva liikuma hakkamisest. Lõpuks ometi − olime väljas tekil ja möödusime Murmanski jõe sadamates seisvatest tuumajäälõhkujatest ja allveelaevadest, kuni loots meid Barentsi mereni saadab ning maa silmapiirilt kaob.

7päev: Aleksandra saar

Kolm päeva merel loksumist, logelemist, söömist, magamist ja ootamist on läbi − oleme jõudnud Franz Josephi maa saarte vahele. Esimene peatus on Aleksandra saar, kuhu viiakse esimene ports provianti ja koristustiim. Näen elus esimest korda mitmesaja meetri paksust jääkilpi ja saarestiku ühte suurimat linnukolooniat.

9. päev: Hookeri saar

Eile hommikul oleks meie rühm juba pidanud laevalt maha Flora neemele oma ekspeditsiooni tegema minema. Aga ilm oli kohutav — laine oli kõrge ning vihma kallas. Kuna maabumine ja tunde kestev asjade transport oleks olnud liiga ohtlik, jäime edasi pardale ning üheskoos suundusime Hookeri saare juurde. Ma olen selle halva ilma üle kohutavalt õnnelik, sest tänu sellele saan NG ja vene teadlaste ekspeditsioonist rohkem osa ja näha ka teisi saari. Laev on nüüd Tihhaja lahe rannikul ankrus ja ma sain esimest korda maale minna! Siia ehitati 1929. aastal meteoroloogiajaam, aga kuna kliima on siin saarestiku mõistes liiga rahulik ja pehme, siis jäeti asula 30 aastat hiljem maha. Tänapäeval on enamik hooneid veel püsti, suur osa küll üsna lagunenud, aga tolle aja elust-olust saab üsna hea ülevaate. Rahvuspark soovib rajada siia väikest vabaõhumuuseumi, seetõttu on osa hooneid renoveeritud ning nendes on ka üsna mugavad suvised elamistingimused. Siia saarele jääb mitmeks nädalaks üks koristustiim, lisaks kaks prantsuse linnuvaatlejat.

13. päev: tuumajäälõhkuja

Oleme ikka veel Tihhaja lahes, varahommikul ärkasin tugeva rappumise peale ja jooksin kiiresti tekile. Kohe meie Polarise kõrval oli hiiglaslik tuumajäälõhkuja „50 Let Pobedõ“. Sain teada, et sellepärast me nii kaua siin lahesopis aega veetsimegi − jäälõhkuja pealt tuli meile osa rahvuspargi töötajaid, lisaks täiendati meie joogiveevarusid. Selle pardalt lehvitasid meile aga uudishimulikud hiina turistid, nad olid käinud just põhjapoolusel ning plaanisid nüüd väiksemaid väljasõite Franz Josephi maa saartel.

14. päev: Northbrooki saar

Nädalase hilinemisega jõuame meie tiimi sihtpunkti Northbrooki saarele. Tänane päev oli väga pikk − alustasime juba kell viis hommikul, et olla valmis maale minekuks. Järgnevaks kolmeks nädalaks saab meie koduks väike eelmisel hooajal ehitatud suvebaas. Meid ootas ees kolm ehitussoojakut ja meie pidime olema esimesed, kes seal pikemalt elama peavad. Kaks mootorpaati vedasid terve hommikupooliku kohale kõik eluks vajaliku: mööbli, ahjud, kütuse, kokkupandava välikäimla, toidu jne, mida me kogu meeskonnaga kaldalt üle kivide baasini kandsime. Kohapeale jõudes ootas meid ees aga suur üllatus, sest enne meid oli ühes hoones jõudnud talvituda üks jääkaru! Seetõttu pidime esmalt tegelema tagajärgede parandamisega, vahetama aknad, parandama ukse, loodima hooned jne. Kogu tööga saime valmis alles hilisõhtul, aga kuna päike ei looju, siis ei olnud meil kellaajast aimugi, enne kui kell 11 õhtul rampväsinult õhtusööki sööma asusime. Nii hea on lõpuks lesida voodis, mis seisab kindlalt maa peal ega loksu.

16. päev: Flora neem

Täna oli mul esimene n-ö tööpäev. See tähendas, et läksime baasist umbes kilomeetri kaugusel asuvale Flora neemele. Meie ekspeditsiooni ülesanne oligi kaardistada piirkonda, luua sellest topograafiline aluskaart, arheoloogiline uurimus ning ettepanek tulevasteks turistide õpperadadeks. Flora neem oli paljude 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse polaarekspeditsioonide alguspunkt. Näiteks aastatel 1894–1897 asus siin Jackson-Harmsworthi ekspeditsiooni baas Elmwood koos kahe suurema puitehitise ning nelja kokkupandava kaheksanurkse abihoonega, tänaseni on säilinud nende vundamentide varemed ja rannani viivad kiviteed. Flora neeme lähedal merejääl toimus ka Nanseni ja Jacksoni saatuslik kohtumine, sellest ja paljudest teistest sündmustest on neemele maha jäänud mitmeid monumente. Kuna Flora neem on ajalooliselt väga tähelepanuväärne ning ruumiliselt mitmekesine, soovivad seda piirkonda külastada ka suured turismigrupid. Minu ülesanne ongi lähtuvalt arheoloogilistest objektidest, maamärkidest, mälestusmärkidest ja loodusvaadetest lahendada turistide liikumine. Ka meie esimene tööpäev tähendas tegelikult rohkem turistiks olemist, vaatasime suure imetlusega säilinud varemeid, maas leiduvaid vanu olmeesemeid ning Kõrg-Arktika mõistes lopsakat taimkatet ja õitsvaid lilli.

17. päev: jääkaru

Meie elamine hakkab juba päris ilusat kuju võtma. Täna sai valmis siseõue kivitee, tänu sellele on pori vähem ning toad puhtamad. Jääkaru turvaaed sai valmis juba esimesel õhtul, kuid nüüd on Andrei seda veidike tugevamaks ehitanud. Samas kui jääkaru peaks tulema, siis ega see aed looma küll kinni ei hoiaks, aga vähemalt lärmi teeks kõvasti. Jääkaruvalvurid meid õnneks igal sammul baasi läheduses ei saada, aga meile on antud selged juhised, et enne kui läheme siseõues asuvasse välikäimlasse, siis peame läbi uksesilma veenduma, et õhk oleks puhas. Ühtegi jääkaru me siin ringi luusimas veel silmanud polegi. Küll aga nägime eile Andreiga Florast tagasi jalutades teepeal üht jääkarukorjust. See oli üsna kole vaatepilt − temast olid alles veel kondid ja üks käpp. Andrei oli sellest kõigest vaimustuses ning võttis suveniiriks kaasa paar jääkaruküünt. Ühe kinkis ta ka mulle, aga mul jäi sellest kõigest nii paha ja kurb tunne. See jääkaru oli arvatavasti kas haige või kliimamuutuste ohver, sest ei jõudnud liiga kiiresti taganeva merejääga põhjapoole liikuda ning jäi nüüd siia saarele lõksu ja nälga. Kogu selle mõtte peale peitsin oma värske kingi paarkümmend meetrit eemal rohu sisse. Ma tundsin, et ei taha seda küünt endale mälestuseks, milleks mulle seda suveniiri vaja…

19. päev: unistuste töö

Täna oli väga hea päev! Ilm oli ilus, päike paistis ning istusin Floras poole mäenõlva peal ja mõtlesin, et teen praegu ühte unistuste tööd. Mul on aega maa ja ilm, saan jalutada samu radu aina uuesti ning mõelda, kuidas tulevastel turistidel seda kohta külastada oleks. Käisin ka koos Andreiga mööda rannikut ning otsisin kohti, kust oleks hea teede ehitamiseks kive ja rannale triivinud ajupuitu võtta. Mulle meeldib see mõte, et kui keegi paari aasta pärast siia minu projekteeritud radu ehitama hakkab, siis tehakse seda siin kohapeal leiduvatest materjalidest, kividest ja Siberi metsadest siia triivinud palkidest. Muidugi tekib ka küsimus, kas siia ilusasse puutumatu loodusega kohta üldse mingeid teid ja turiste vaja oleks. Ehk peaksime hoidma neid kohti puutumatuna nii kaua kui saaksime? Samas praegu käivad siin suurte laevadega mitusada inimest korraga ning juba praeguses olukorras suudetakse ühe reisiga ära tallata suur ala pehmet tundramaastikku, mis taastub alles mitme aasta pärast. Lisaks on vaja jääkaruturvalisuse huvides inimeste liikumisala piirata. Paratamatult on vaja siin käimist reguleerida, sest külma sõja aegset täielikku suletust on raske taastada. Seetõttu tundub, et pigem on meil hädasti vaja selliseid vapustava looduse ja ajalooga kohti maailmale näidata, ainult nii saavad inimesed teada, miks selliseid kohti üldse kaitsma peaks.

26. päev: ilm

Natuke naljakas juba, aga ma olen peaaegu terve nädala baasis olnud ja toas istunud ning arvuti taga tööd teinud. Ühel päeval tegime lühikese jalutuskäigu ida poole, et merilõvisid näha, aga keda polnud, oli merilõvid. Tegelikult on terve nädal olnud väga halb ilm. Ettekujutus polaarpäevast ei vasta üldse tegelikkusele − valgust on küll ööpäev läbi, kuid enamiku ajast on täielik hall, sombune, udune, vihmane, eile hakkas ka lund sadama ja õue kraanikauss oli jäässe läinud. See on imeline, kui kiiresti ilm siin muutub, näiteks täna hommikul paistis päike ning tõotas tulla hea päev, kuid väljamineku ajaks oli väljas juba paks udu. Sellise uduga lähevad tööle aga ainult need, kellel on seda väga vaja, sest uduga on jääkaruga kokku põrkamise oht tunduvalt suurem. Mul on õnneks juba suurem osa neemest kaardistatud ning sain rahulikult koju jääda. Baasis tegime n-ö vaikset tundi, Roman säästis kütust ning lülitas generaatori välja — tänu sellele on nüüd tõeliselt vaikne, tegin ka akna lahti ning kuulasin merekohinat ja kajakate kiljumist.

28. päev: linnud ja polaarrebased

Täna läksime kogu meeskonnaga Florasse. Terve tee sinna ja neem ise oli lindude kisa täis − on augusti lõpp ning linnupojad hakkavad pesast välja lendama. Linnud pesitsevad kõrgel kaljuserval ning pojad peavad tegema oma elu esimese lennu pesast merele, aga paljud ei jõua sinna ning potsatavad enne kaldale. Siis üritavad nad jalgsi randa jõuda. Kõike seda vaatame pealt meie ja üks polaarrebane, kellele üksikud abitud linnupojad on kergeks saagiks. Kuna jääkarusid ei paista kuskil, siis meie jääkaruvalvurid igavlevad ning Andrei võtab endale uue ameti − linnupoegade merele kandmise. Koju jalutades olin veel ühe vapustava vaatepildi tunnistajaks − minu ees jalutas linnupoeg koos isalinnuga ning kõrvalt hiilis neile sappa polaarrebane. Sellel hetkel seisin tardunult paigal ega teadnud, mida teha. Polaarrebased olid ka meie baasi akna taga tihedad külalised ja võitnud meie suure poolehoiu. Ühelt poolt vaatasin, et oi, sõber rebane, kes püüab saaki, teiselt poolt jällegi, et nii armsad linnud. Lõpuks ei teinudki ma midagi, üritasin lihtsalt nii hästi kui võimalik seda elu ja surma pildi peale saada.

29. päev: taasiseseisvumispäev

Loen Nanseni Frami jäätriivi raamatut, milles ta on väga detailselt kirjeldanud laevaelu, kus väga olulist rolli mängivad erinevad tähtpäevad. Nii oleme ka meie leidnud põhjuse oma õhtusööke kuidagi erilisemalt läbi viia. Oleme siin tähistanud nii tiimiliikmete laste, minu isa jt sünnipäevi kui ka tänast Eesti taasiseseisvumispäeva. Aleksandra küpsetas selle auks ise vareenikuid ja mina tõin välja ka viimase pisikese Vana Tallinna.

32. päev: ootamine

Nüüd on kõigil juba oma tööd tehtud − maa on mõõdetud, arheoloogilised objektid kaardistatud ning minul teede eskiis olemas. Saan oma tööga jätkata sügisel juba Tallinnas koos oma kolleegidega arhitektuuribüroost b210, kui geodeetidelt digitaalse geoaluse saan. Nüüd on meie peamine töö jällegi ootamine, ootame juba iga päev uudiseid Polariselt, et kuulda, millal nad meile järele tulevad. Praeguse info põhjal on nad veel kaugel põhjas Prints Rudolfi saare kandis. Peame lihtsalt ootama, seega võtsime ette matka platoo peale. Ronisime koos Dima ja Anatoliga kohe kodu juurest 300 meetri kõrgusest väga järsust mäeküljest üles ning õige pea avanesid meile imeilusad vaated alla rannikule. Nüüd saime ka väga hea linnulennuvaate meie kaardistatud Flora neemest. Kujutan juba ette, kui hea mul sellele pildile oma teid skitseerida on. Platoolt tagasituleku kohaks valis Anatoli veidi eemal asuva liustiku, mis kujutas endast kaldus jäävälja. Seetõttu otsustasin kukkumise ennetamiseks mäest lihtsalt käte ja tagumiku peal alla kelgutada. Tagasi jõudes olime läbimärjad ja surmväsinud, kuid saadud elamusest üliõnnelikud.

34. päev: äraminek

Polaris jõudis eile õhtul kohale ja pool ööd arutati, kuidas siit küll ära saada. Ilm oli väga tuuliseks muutunud ning meie lähedal rannas olid lained väga kõrged, seega lükkus meie lahkumine tundide kaupa edasi. Lõpuks otsustati täna hommikul mind ja Aleksandrat kui ainsaid naisi saarelt siiski esimesena ära saata, meie asjade saatus jäi veel lahtiseks. Paadi peale saime veel pooleldi kuivalt, aga järgmise lainega olime läbimärjad. Mul polnud kuiva ülikonda ega veekindlat kotti ja sel hetkel muretsesin kõige rohkem oma põue peidetud kõvaketta pärast. Hoidsime paadist kõvasti kinni ning Flora neemest möödudes nutsime Aleksandraga mõlemad − nii kahju on lahkuda.

35. päev: tagasi laeval

Tagasi laeva peal on muidugi jube mõnus – õudne, kui kiiresti uute mugavustega ära harjub. Nii hea on magada jälle päris voodis päris linade vahel ning minna rahulikult kaks korrust kõrgemale sööklasse, ilma et peaksin muretsema, ega vahepeal jääkaruga kokku ei põrka. Teised on vahepeal jõudnud kogu saarestikule korraliku tiiru peale teha. Nad külastasid kokku 24 saart ning uurisid sukeldumiste ja uurimisretkede käigus viiruseid, planktonit, merilõvisid, jääkarusid, taimkatet jne. Oluline oli ka inimese ja inimasustuse rolli uurimine saarestiku ajaloos: varajaste polaaruurijate peatuspaigad ja eelmise sajandi keskpaigal rajatud meteoroloogiajaamad.

36. päev: meie versus nemad

Nüüd hakkan aru saama, mis siin laeva peal vahepeal toimunud on. Siin valitseb üsna naljakas õhkkond, sest on tekkinud kaks leeri, n-ö ameeriklased (üldnimetus NG tiimile) ja venelased (vene teadlased), kes mulle kordamööda üksteist kirumas käivad. Ma olen nagu mingi ohutu vahemees ja psühholoog, kuna ei kuulu hästi kummalegi poole. Seetõttu kurdavad mõlema rahvusgrupi esindajad mulle rahumeeli vastasgrupi tegematajätmisi. Seda kolme nädalat kirjeldatakse kui kaost, saan täitsa aru, sest 70 inimese logistika korraldamine ei ole lihtne töö. Kuna kõigil oli vaja oma ülesannete tegemiseks mootorpaate, kas maale minekuks või sukeldumiskohta sõitmiseks, siis põhjustas see ka kõige suuremat peavalu. Eriti hull oli olukord halva ilma korral, sest siis ei saanud keegi kuhugi sõita ning inimesed muutusid laevas, suletud ruumis, üksteise peale pahaseks. Omajagu paksu pahandust tekitas ka see, et poole ekspeditsiooni pealt otsustas laevakompanii sooja vee kinni keerata, et veetarbimist piirata. Eriti kurjad oli sellepärast sukeldujad, kes pärast ligi neljakraadises vees ujumist oleksid hädasti sooja dušši vajanud. Igatahes, laevaelu ei tundugi selles õelas keskkonnas nii palju parem kui meie askeetlikus baasis.

42. päev: koduteel

Istun lennukis, olen teel Murmanskist Peterburi ja proovin veel viimaseid kokkuvõtteid teha. Tagasisõit kestis jälle kolm päeva, Barentsi meri oli aga eriti tormine ning kaks päeva oli pool laeva merehaiged, mina kaasa arvatud. Laevalt lahkumine ja inimestega hüvastijätmine oli taas kurb, kuid hea on teada, et kogu selle ekspeditsiooniga töö veel ei lõppe ning Franz Josephi maa on paljude mõtetes veel pikalt. Ootan juba väga seda päeva, mil tulevased turistid Floral mööda minu kujundatud teid kõnnivad.

Tekst ja fotod: Mari Hunt  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga