Aega tagasi kerides võib pidada iseenesestmõistetavaks, et just norralased kui vilunud suusatajad jõudsid lõunapoolusele esimestena. Suuskade roll polaaraladel on olnud hindamatu.
14. detsembril 1911 jõuab Norra polaarrändur Roald Amundsen koos nelja kaasmaalasega esimeste inimestena lõunapoolusele. Üks Amundseni kaaslastest Olav Bjaaland täheldab talle iseloomulikult, et siin on sama tasane kui kodus Morgedali järvel ja suusaolud head. Äsja lõunapoolusele jõudnud mehed ei ole mitte niivõrd klassikalised polaaruurijad, kuivõrd suurepärased suusatajad. Nende jaoks oli tegemist tavatult pika suusamatkaga või isegi pikamaasuusatamise võistlusega, kus moonalaod olid kui rajaäärsed toitlustuspunktid. Viimane võrdlus sobib seda enam, et Olav Bjaaland oli oma põlvkonna maailma parimaid suusatajaid. Kuulsast suusatajate kantsist Telemarki maakonnast pärit suusatšempioni saavutused oleks tänapäeval võrreldavad olümpiavõiduga.
Samal ajal, norralastest kaugel maas, jätkas rühm britte kapten Robert Scotti juhtimisel visalt pooluse suunas rühkimist. Aeg tiksus armutult üha enam näljaste ja kurnatud meeste kahjuks. Ainuüksi oskamatus suuski kasutada võis olla vältimatu katastroofi piisavalt kaalukaks põhjuseks.
Koopajoonised viitavad, et suuski tundis juba kiviaja inimene. Nende kasutuselevõtt oli seotud praktiliste vajaduste ja ellujäämisega põhjala looduses. Siinsetel aladel oli lihtsam liikuda talvisel ajal, kui veed jäätusid ja liigniisked alad tahenesid. Kuid ka lumi kujutas endast teatavat looduslikku takistust, mida tuli kuidagi ületada. Suuskade leiutamisega sai lumest põhjala kiirtee. Suusad olid levinud kõikjal üle Euraasia mandri põhjapoolsete alade Skandinaaviast Beringi mereni, ulatudes mägisematel aladel ka kaugemale lõunasse. Kui suusatamise praktiline tähendus säilis pikka aega ulatuslikel aladel, siis spordiks ja vabaajaharrastuseks kujunes see algselt Norras. Siin sai suusatamisest rahvussport ja kultuuri lahutamatu osa, mis soosis ka suuskade ja suusatamise tehnilist arengut. Olles kord end tõestanud praktilise lumel liikumise viisina, oli ainult aja küsimus, millal esimesed rändurid suusatamise kui tehnilise uuenduse polaaraladel kasutusele võtavad.
Esimesed suusad polaaraladel
Esimesed mõtted selles suunas tekkisid juba 17. sajandil, kuid algust tehti suuskade proovimisega polaarekspeditsioonidel 19. sajandil. Nende katsetajate hulgast leiame ka baltisakslase Alexander Theodor von Middendorffi, kes Siberi uurimisretkel 1840. aastatel õppis lähemalt tundma tunguuside suuski. Kuid esimesed, kes suuskade potentsiaali polaaraladel sedavõrd kõrgelt hindasid, et neid sihipäraselt rakendama asusid, olid Soome-Rootsi polaaruurija Adolf Erik Nordenskiöld ja Norra polaaruurija Fridtjof Nansen.
Kirdeväila ekspeditsioonil 1878 Ida-Siberi rannikul talvitudes märkas Nordenskiöld, kuidas kohalikud hõimud osavalt suuskadel liikusid. Ta mõistis, et järgmisel ekspeditsioonil, milleks pidi saama Gröönimaa jääkilbi ületamine 1883. aastal, tuleb ka temal suuski kasutada. Vaatamata heale uisutamisoskusele ei olnud Nordenskiöld osav suuskadel. Seepärast võttis ta kampa kaks Rootsi laplast. Lugupidamine laplaste suusatarkuse ja -oskuste suhtes oli tol ajal põhjamaades laialt levinud, seda isegi Norras.
Raskeid kelke vedades ei jõutud küll Gröönimaa rannikust kuigi kaugele, kuid veel enne tagasipöördumist saatis Nordenskiöld oma kaks saami luurele kaugemale sisemaale. Sitked mehed olid napi taskumoonaga ära ühtekokku 57 tundi. Tagasi jõudes olid nad endi sõnul magamata läbinud uskumatud 460 kilomeetrit. Mehed olid vaimustuses siledast suusamaastikust. Nordenskiöld võis uhkusega tõdeda, et suusatamine osutus liikumisviisina polaaraladel fantastiliseks uuenduseks. Kuigi ta ise laplaste juttu uskus, oli koju naastes saavutuse suhtes siiski rohkelt kahtlejaid. Asja klaarimiseks korraldati aprillis 1884 Põhja-Rootsis suusavõistlus. Enamik osalejatest olid laplased. 220-kilomeetrise distantsi võitjaks tuli üks Gröönimaa retkel osalenud saamidest. Tema võiduaeg 21 tundi ja 22 minutit pidi umbusklikele olema piisavalt veenev tõendusmaterjal.
Selleks ajaks oli norralane Fridtjof Nansen juba suuskade kasulikkuses veendunud ja otsustas ise Gröönimaa ületamise ette võtta. Erinevalt Nordenskiöldist oli Nansen suurepärane suusataja. Siiski võttis ta vanema kolleegi nõu kuulda ja kuueliikmelisse meeskonda arvati ka kaks laplast. Olemasolevad suusad Nansenit ei rahuldanud ja ta töötas välja suusad, mis pidid sobima just Gröönimaa kliimat, lumeolusid ja maastikku silmas pidades. Kuigi raskete kelkude vedamine oli ränk töö, tundis Nansen selgelt, et suuskadest oli palju abi. Nende libistav samm andis vajaliku kiiruse ja ökonoomsuse. Tavapärane päevateekond oli 10–20 kilomeetrit. Edukalt retkelt naastes võis Nansen julgelt kuulutada, et ilma suuskadeta poleks see võimalikuks osutunud. Tundmatu kõnnumaa asemel olid retkelised kohanud pigem tuttavat suusamaastikku. Polaaruurimises tähendas saavutatu revolutsiooni. Esimest korda tutvustati maailmale polaaruurijat kui suurepärast suusatajat. Nagu Norra ajalehed kirjutasid, oli see päev, mil suusatamine tähistas oma suurimat triumfi. Norras sai alguse suusahullus. Juba varasemalt populaarne sportlik harrastus levis nüüd massidesse lastest suurteni. See menu ei jäänud aga ainult Skandinaavia uduste mägede varju, vaid jõudis kaugemalegi üle maailma. Suusarahva eneseusk kasvas, sest iga osav suusataja võis nüüd suuri tegusid teha.
Polaarmatkaja kui tippsuusataja
Nanseni järgmisel suuremal ettevõtmisel, laeva Fram triivil üle Põhja-Jäämere suuskade edulugu jätkus. Ekspeditsioonile eelnesid veelgi põhjalikumad katsetused suuskade tüübi ja puiduvaliku suhtes. Teele asuti lõpuks nagu tänane tippsuusataja võistlustele, kaasas koguni 50 paari erinevaid suuski. Selline arsenal pidi tagama edu mis tahes olude korral.
Ennekõike nähti suuskades küll abivahendit hädaolukorras, kus meestel tuleb laev hüljata ja üle jää mandrile pääseda. Läks aga hoopis sedasi, et põgenemise asemel läks suuski vaja põhjapoolusele pürgimiseks. Need võimaldasid ületada arvukaid jäälõhesid ja sulavaid jääpanku.
Gröönimaa ränka kelguvedamiskogemust ei soovinud Nansen seekord korrata. Ta ühendas norralaste meisterliku suusavalitsemise Arktika põlisrahvaste tarkusega koerarakendi kasutamisest ning tõi sellega polaaruurimisse järjekordse uuenduse. Suusataja ja koerarakend oli suurepärane kombinatsioon, kus mõlemad liikusid umbes samal kiirusel.
Enne Nanseni teeleasumist oli samale järeldusele suuskade ja koerarakendi koos kasutamisest jõudnud ka üks tema kaasmaalastest. See oli Eivind Astrup, kes 1891. aastal osales ameeriklase Robert Peary Põhja-Gröönimaa ekspeditsioonil. Noorel mehel oli Pearyst tunduvalt enam lumel liikumise kogemust ja nii sai Astrupist hoopis Peary suusaõpetaja. Ameeriklane, kes inuittidelt koerarakendi kasutamist õppis, taipas, et suusad võivad talle põhjapooluse retkel edu tuua.
Üks neist, kes Norrat tabanud Nansenihullusega kaasa läks ja oma unistustes end suurmehe kohale asetas, oli Roald Amundsen. Kuid Amundsen ei kavatsenud piirduda pelgalt unistamisega. Usinalt asus ta muude ettevalmistuste hulgas oma suusatamisoskusi lihvima. Amundseni kord suuskade olulisust polaarmaailmale tõestada saabus 1903. aastal laeval Gjøa Loodeväila läbides. Laeva jäässe külmudes võeti ette arvukalt suusaretki.
Suusaringid polaaröös
Ent juba mõni aasta varem oli Amundsenist saanud suusapioneer lõunapoolkeral. 1898. aastal proovis ta Antarktikasse seilanud Belgia ekspeditsiooni koosseisus suuski ühel Grahami maa lähedasel saarel. Ekspeditsioonilaev Belgica jäi seejärel aga jäävangi ja meeskond oli sunnitud talvituma. Sel ajal kui enamik pardal olnuist vaevles skorbuudi ja hirmu käes, tegi Amundsen polaaröös suusaringe ümber laeva. Ta katsetas erinevaid suuski ning pani märkmikusse kirja nende toimimise.
Esimesed suusasammud Antarktise mandri pinnal tegi aga Amundseni kaasmaalane Carsten Borchgrevink, kes koos kümne kaaslasega Briti lipu all 1899. aastal esimest korda lõunamandril talvitusid. Peale suuskade jõudsid mandrile ka koerad ning Arktikas tõestatud liikumistehnikat hakati juurutama ka Antarktikas.
Üha enam hakkasid suuskade vastu huvi tundma ka polaaruurimises aktiivselt osalenud britid. Esimesed, küll mitte silmapaistvad katsetused oli William Parry teinud 1827. aastal põhjapoolust otsima siirdudes. Frederick Jackson proovis suuski Franz Josephi maa ekspeditsioonil 1894. Kahest eelnevast edukamaks osutusid aga mägironimise pioneeri Martin Conway katsed. Suuski kasutas ta 1897 Teravmägesid ületades. Oma hilisemas raamatus ei olnud ta suuskade tunnustamisel kiidusõnadega kitsi. Esimest korda võis midagi sellist kuulda mittenorralase suust.
Kaasmaalase poolt kirjutatu ei avaldanud aga erilist mõju kapten Robert Scottile, kes eelistas õppida oma kogemustest. Scottil puudusid vähimadki suusaoskused ning võhiklikkuses näitas ta suuskade suhtes üles pigem teatud vastumeelsust. Discovery ekspeditsioonil 1901 eelistas Scott lõunapoolusele marssida jalgsi. Peale selle, et jõuti kaugeimale lõunasse, saavutati rekord ka selles suhtes, et nii pikalt polnud ilmselt veel keegi suuski enese järel kelgul vedanud. Scotti Discovery ekspeditsiooni raamatut lugedes ei suutnud Amundsen mõista, kuidas pärast sedavõrd ideaalseid suusatamisolusid kirjeldades väidab autor, et nende retkel olid suusad osutunud väheväärtuslikuks.
Amundsen võis õnne tänada, et suuski ei osanud hinnata ka Ernest Shackleton, kes 1904.aastal brittide lõunapoolusele pürgimist jätkas. Vastasel korral võinuks ta norralase lõunapooluse avastamise aust ilma jätta, sest isegi jalgsi marssides jõudsid britid poolusele väga lähedale.
Brittide sümptomaatiliseks kujunevat ignorantsust suuskade suhtes muutis Scott mõnevõrra oma teisel lõunapooluse katsel 1910. aastal. Norrat külastades konsulteeris Scott Nanseni endaga. Suusatšempion aga sõnas talle: „Pea meeles, Scott, pole mingit mõtet suuski alla panna, kui sa ei tea, kuidas neid õieti kasutada. Sa pead endaga kaasa võtma norralase, kes teid õpetaks.“ Scott võttis Nanseni nõu kuulda ja inglaste ekspeditsiooniga ühines norralane Tryggve Gran. Kuid mida suudab niivõrd lühikese ajaga üks norralane õpetada suuskade suhtes umbusklikele ja kogenematutele?
Pealegi kerkis esile veel üks lõunapoolusele pürgija. Amundseni juhitud norralaste rühm koosnes eranditult vilunud suusatajatest. Nende plaan toetus Nanseni eeskujul suuskade ja koerte koostööle, mis oli end edukalt tõestanud rohkem kui korra. Kuid Antarktika tõotas paremaid suusaolusid kui Arktika merejää ja seega oli tarvis häid suusatajaid. Nii tegi Amundsen ettepaneku ka tippsuusataja Olav Bjaalandile. Ainuüksi tema osalemine oli suureks inspiratsiooniks teistele. Kui Amundsen lõpuks avaldas oma plaani siirduda põhja asemel lõunapoolusele, oli Bjaaland norralaste edus sedavõrd veendunud, et hüüdis: „Hurraa! See tähendab, et jõuame sinna esimestena!“
Norrakad juhtpositsioonil
Bjaaland oli ka osav puussepp, kes ise suuski valmistas. See kunst sisaldas palju rohkemat kui höövlilaastud ja saepuru. Suusakultuuriga rahva hulgas ei olnud suusk pelgalt pütilaud, vaid mingil moel võrreldav elusorganismiga, mis vajas meistri kätt ja peremehe hoolt. Norralased ei olnud mitte ainult meistrid suusatamises, vaid tundsid ka suuskade hingeelu.
Bjaaland, kes peamiselt eesliikujana rada sisse ajas, oli kaasa toonud koguni paari kergeid võistlussuuski, et neid sobivate lumeolude korral kasutada. Pooluselt tagasi Framheimi saabuti kümme päeva plaanitust varem, terve ja priskemana kui stardihetkel. Norralased nautisid suusatamist, mille nad olid põlvkondade vältel emapiimaga kaasa saanud ja poisikesepõlvest peale täiuslikkuseni lihvinud. Imeline sport, nagu Amundsen Antarktise jääkilbilt laskudes täheldas.
Suuskade võidukäiku polaarajaloos juhtisid vaieldamatult norralased. Nende edu on olnud sedavõrd veenev, et ei jäta kahtlustki suuskade olulisusest polaaralade avastamisloos. Vajadus hea suusaoskuse järele pole aga tänini polaaraladelt kadunud. Nii annavad tänapäeva polaarrändurite hulgaski enim tooni põhjala tütred ja pojad. Siiski jõuavad polaaraladele üha enam ka need, kes oma senises elus ehk vaid mõne korra lund näinud, suusatamisest rääkimata. Inimene on võimeline õppima.
Tekst ja fotod: Timo Palo