2006. aastal läksid Gröönimaal Akinnaqi mäel kaduma kaks Eesti noormeest. Grupijuht Arne Uusjärv meenutab ärevaid hetki.
Aastal 2006 lendasin Go Traveli grupiga Gröönimaale. Meil oli väike tore seltskond: seitse reisijat ja mina reisijuhina. Startisime varahommikul Tallinnast ja juba lõunaks jõudsime läbi Kangerlussuaqi Ilulissati asulasse. Ilulissat (Jakobshavn) on oma 4300 inimese ja 6000 kelgukoeraga Põhja-Gröönimaa suurim linn. Vaatasime Knud Rasmusseni sünnikohta ning tutvusime linnamuuseumi väljapanekuga. Külastasime ka jahindus- ja kalandusmuuseumi, kunstigaleriid ja Siioni kirikut. Ööbisime mugavas noortehostelis.
Matk Akinnaqile
Järgmisel hommikul suundusime väikesele jalgsimatkale. Meie eesmärgiks oli Akinnaqi mägi, kus 400 meetri kõrguselt avaneb kaunis vaade jääliustikule ja Disko lahele. Ilulissati lähistel laskub mägedest merre maailma produktiivseim liustikukeel (UNESCO maailmapärandi nimistus) ning sealt alustas oma teekonda ka jäämägi, mis sai saatuslikuks Titanicule. Liikusime mööda tähistatud matkarada ja nautisime erakordseid vaateid jäämägedele.
Grupi vanuseline koosseis oli väga erinev ning see hakkas mõjutama ka meie liikumistempot. Kaks meest olid vanuses 20–30, kaks meest 30–40, üks härra 74 ning kaks prouat 69. Nooremad mehed tahtsid liikuda kiiremini ning pöördusid selle ettepanekuga minu poole. Kuna tegemist oli tähistatud matkaraja ja tehniliselt ülilihtsa jalutuskäiguga, nõustusin nende sooviga ning jäin ise matkama koos kolme vanema inimesega. Mõne tunni pärast lõpetasime oma matka ja saabusime ööbimispaika. Õhtul oli meil programmis ette nähtud laevasõit fjordis jäämägede vahel. Kokkulepitud kellaajal oli grupp kohal, kuid puudusid kaks noormeest. Arvasin, et nad loobusid suhteliselt kallist paadisõidust ja kolavad omapead Ilulissatis ringi. Õhtul neid noormehi hostelis nägemata hakkasin juba veidi muretsema.
Ka hommikul ei olnud mehi kusagil näha ning palusin hosteli administraatorilt nende toa varuvõtit. Sisenesime tuppa ja saime aru, et selles toas ei ole öösel keegi maganud. Alles nüüd ehmusin tõsiselt ning suundusin kohalikku politseijaoskonda. Väga sõbralikud ja asjalikud politseinikud kuulasid mu jutu ära ning käivitasid otsingud. Kui nägin, et välja lendas helikopter, hingasin veidi kergendatult.
Teadsin, et mehed on väljas kergete riietega, väikeste seljakottidega ja ilma toiduvarudeta ning lootsin, et helikopter leiab nad kiiresti. Ilulissat asub poolsaarel ja kolmes suunas kõndides jõutakse paratamatult mereni. Ainult neljandas suunas piirab poolsaart kogu Gröönimaad kattev jääliustik. Hiljem selgus, et just selle jääliustiku juurde noormehed ka jõudsid ning õnneks taipasid seal tagasi pöörata. Teadsin, et üks noormeestest on hariduselt geograaf, nagu minagi, ega muretsenud tema orienteerumisoskuste pärast. Ka temperatuurid olid ellujäämiseks üsna sobivad, sest augustis on Gröönimaal umbes 5 kraadi sooja. Mu esimene emotsioon oli mägedesse otsima tormamine, kuid rahunenult järele mõeldes loobusin sellest mõttest. Teadsin, et otsingutega tegelevad juba kohalikud professionaalid ning ühe mittekohaliku amatööri ringijooksmine suurt kasu ei too. Minu sinnajäämisel ei oleks tõenäoliselt eriti suurt tulemust olnud ja ülejäänud grupile oleks see tähendanud reisi katkestamist. Seepärast otsustasin viie inimesega reisi jätkata ning pärastlõunal sõitsime laevaga Aasiaati.
Kandsin olukorrast ette Go Traveli juhile Tiit Pruulile ning olin ühenduses ka Ilulissati politseiga. Kuulsin, et helikopter tiirutas veel terve päeva, kuid siis katkestati otsingud tiheda udu tõttu. Järgmistel päevadel oli udu veidi hõredam, kuid otsijad olid vist lootuse kaotanud ega tahtnud helikopteri kasutamise tohutuid summasid kulutada. Õnneks oli meie grupis juhuslikult ka Eesti Välisministeeriumi kantsler, kes võttis oma satelliittelefoniga (tavamobiilil pole sealkandis levi) ühendust välisministriga. Eesti välisminister helistas Taani (Gröönimaa kuulub Taanile) välisministrile ning Taani välisminister võttis kohaliku omavalitsuse kaudu ühendust Ilulissati politseiülemaga. Samal ajal ajas asju ka Tiit Pruuli. Kõrgetasemelise sekkumise tulemusena tõusis helikopter uuesti õhku. Hiljem selgus, et Taani riik kattis kõik otsingutega seotud kulud ning eestlastele arveid ei esitatud.
Samal ajal liikusin ma järelejäänud grupiga vastavalt reisiprogrammile. Külastasime Disko saart ja lõpuks jõudsime tagasi Aasiaati asulasse.
Head uudised
Kogu grupi emotsioone Gröönimaa ilusast loodusest varjutasid pidevad mõtted kadunud noormeestest, kuni ühel õhtul kuulsime Ilulissati politseilt häid uudiseid. Mehed olid oma raskel retkel teineteisest lahku läinud ning ühe nendest leidis kohalik kalur oma suveonnist. Onnis olid õnneks tuletegemise võimalus ja piisavad toiduvarud. Ta viidi paadiga Ilulissatti ja seal teatas ta politseile ka oma kaaslasest lahkuminemise koha ligikaudsed koordinaadid. Selle info abil leidis helikopter ka teise mehe ning mõlemad paigutati igaks juhuks kohalikku haiglasse. Kokku veetsid nad maastikul viis ööpäeva ilma telkide ning kaasavõetud toidu ja joogita. Õnneks on Gröönimaal piisavalt mitmesuguseid veekogusid ja janu pole probleem. Toiduga olid lood kehvemad, söödi mitmesuguseid marju ja isegi kärbseid. Kõige tõsisemaks mureks olid aga jalgade hõõrdumised, mis lõpuks takistasid käimist. Oma isiklikke emotsioone selle viie päeva jooksul ei suuda ma siiamaani kirjeldada, ehkki sellest reisist on möödunud kümme aastat.
Kui me reisi lõpuks jõudsime Kangerlussuaqi asulasse, ootasid meid seal haiglast lennukiga äratoodud noormehed, kes olid väga positiivselt meelestatud, kuid ainult käimisega oli neil veidi raskusi. Üks neist rentis kohe jalgratta ja kihutas sellega mägedesse Gröönimaad avastama. Kuulsin, et järgmisel aastal seikles ta üksinda Amazonase jõgikonnas. Teine noormees asutas reisibüroo ja tutvustab ennast kui tõelise ellujäämiskursuse läbinut. Seda ta kindlasti on.
Tekst: Arne Uusjärv
Fotod: Greenland-Travel.com