Enn Kreem oli esimesel talvitumisel Antarktikas 1965–1967. Selle üksildase talve põhjuseks olid helkivad ööpilved, millega Enn oli juba keskkoolipäevil 1950. aastatel tegelema hakanud. Tema teaduslikuks juhendajaks oli legendaarne Charles Villmann (1923–1992), Tõravere observatooriumi teadusdirektor, kelle aktiivne tegevus viis selleni, et Tõraverest sai helkivate ööpilvede uurimise rahvusvaheline keskus.
Atmosfäärikihti 70–100 kilomeetri kõrgusel oli keerukas uurida. Üks võimalusi oli seda teha ka helkivate ööpilvede kaudu, mis olid kosmilises navigatsioonis arvestatava mõjuga. Helkivad pilveosakesed moodustuvad kosmilistest tolmuterakestest, mille ümber tahkestub atmosfääri ülakihtidesse jõudnud vesinik ja hapnik. Pilvi mõjutavad päikesepursked ja maa magnetväli. Ööpilved on levinud ümber maakera. Neid on võimalik vaadelda siis, kui Päike laskub sobivalt horisondi alla ja valgustab veel seda kihti.
1960. aastate esimesel poolel jõuti projektini, mille kohaselt laiendati pilvede vaatlusi lõunapoolkerale ja kosmosesse. Samal ajal hakati Tõraveres kosmoselaevadele konstrueerima kiirgusenergia mõõtjaid ehk teleradiomeetreid, mis jõudsid kosmosesse 1970. aastate alguses.
Enne Antarktikasse minekut oli Kreemi aktivas juba ülikooliaegne vaatlusekspeditsioon kalalaeval „Johannes Vares“ Gröönimaa lõunarannikul.
Kuidas ja miks just Antarktikasse?
1964. aastal sai Villmann Moskvas kokkuleppe, et alustab helkivate ööpilvede vaatlusega lõunapoolkeral. Tõsi, Antarktika pole selleks just parim koht, Tulemaa laiuskraad sobiks selleks märksa enam. Kuna meil Argentina ja Tšiili territooriumil võimalusi polnud, mindi Antarktikasse. Saime ühe koha Nõukogude Liidu XI Antarktika ekspeditsiooni, kus pidin lisaks oma teemale tegema ka meteoroloogiliste ja aktinomeetriliste vaatlustega. Antarktika ekspeditsioonidest võtsid osa vaid eliitinstituudid, kes jaksasid maksta oma inimese talvitumiskulud. Räägiti, et see hind olevat olnud 50 000 rubla ehk siis 50 eliitsõiduautot Volga.
Kuidas see helkivate ööpilvede vaatlemine välja nägi?
Alustasin vaatlusi Mirnõi observatooriumis 8. detsembril. Mul oli kasutada lennuki aerokaamera – selline elektriline laifilmikaamera. Kahjuks pole mul ühtegi enda tehtud pilti enam alles. Samal ajal hakati pilvekihti vaatlema ka kosmosest, sellega tegelesid kosmonaudid Sevastjanov, Gretško ja Klimuk.
Antarktika uurimist juhiti liidus Leningradis asuvast Arktika ja Antarktika Teadusliku Uurimise Instituudist. Seal oli aastas korraga käsil kolm ekspeditsiooni: üks tagasitulekul, üks parasjagu Antarktikas ja üks ettevalmistamisel. IX ekspeditsioonis oli olnud kaks surmajuhtumit. Meile tehti seepeale nii põhjalik tervisekontroll, et mitu meest praagiti välja. Ekspeditsioonil oli Antarktikas neli aastaringset polaarjaama, igaühes 10–20 talvitujat.
Lisaks teadlastele oli ekspeditsiooni koosseisus mehaanikud, traktoristid, kokk, arst. Arstidel olid tavaliselt ka lisaülesanded. Näiteks kuna minul oli kogu aasta vaja iga kuue tunni tagant teha väljas meteoroloogilisi vaatlusi, siis selleks, et ma saaks korralikult välja magada, tegi sageli öiseid vaatlusi meie arst, kelle ma välja õpetasin.
Üks arst, kes meiega talvitus Molodjožnõi jaamas, oli kosmosekeskusest. Tema uuris psühholoogiat, üksinduse mõju, mälu ja muud sellist. Üks päev nädalas olime kõik tema juures ülekuulamistel ja mõõtmistel.
Kogu ekspeditsiooni liikmeskond jaguneb kolmeks. Üks osa on niinimetatud suvesessiooni mehed. Nad on paigal maksimaalselt kolm kuud (pluss poolteist kuud sinnasõit ja teine poolteist kuud tagasi). Neil, kes talvitusid, läks aega 16–17 kuud. Oktoobris mindi ja tavaliselt jõuti tagasi ülejärgmise aasta veebruaris. Mina jäin oma järgmisel talvitusel ka suverühma koosseisu, nii et olin kokku ära 21 kuud.
Rotterdamis ehitatud A-jääklassi laev Ob oli see, mis Leningradist mehed ja laadungi Antarktikasse viis. Me tassisime reisi eel paar päeva instrumente ja asju laeva, viisin oma kohvrigi ära ja läksin instituuti dokumentide järele. Lähen uksest sisse ja kaadriosakonna mingi asjamees ütleb, et teil ei ole väljasõiduluba. Mul vajus suu lahti, et mis siis teha nüüd. Ta küsis, kas mul on Eesti parteitippude seas tutvusi. Mul polnud. Aga siis tuli hea idee, et ma olen ju tuttav Lenini preemia laureaadi kirjanik Juhan Smuuliga. Tutvusin temaga Tartus, kui ta Debora Vaarandiga ülikooli kohvikus istus. Hiljem kohtusime mitmes seltskonnas ja käisin neil isegi kodus.
No igatahes helistasin neile, mäletan siiani ta telefoni Kadriorus: 1661. Jooksin Leningradi telefonikeskjaama ja helistasin. Debora võttis telefoni vastu ja ütles, et Juhanit pole, et lendas just praegu Leningradi oma „Metskapteni“ lavastust üle vaatama. Mina võtsin kohe takso ja sõitsin Pulkovo lennuväljale talle vastu. Seletasin, milles asi. „No milles küsimus,“ ütles tema. Läksime instituuti, ta võttis direktori laualt punase telefoni ja helistas Ivan Käbinile: „Meil on võimalus oma mees Antarktikasse saata ja keegi lõikab selle nüüd ära. Mis jama see on?“
Edasi läks asi kohutava kiirusega. Ma astusin uksest välja, et Smuul ja instituudi direktor Trjossnikov saaks omavahel rääkida. Juba tuli see sama kaadriosakonna poiss kavala näoga: „Teil on üks rubla välispassi eest võlgu.“
Millest see takistus tekkis?
Ilmselt sellepärast, et tulin mujalt, ju neil polnud minu kohta ülevaadet. Aga tont seda teab. Hiljem on mulle kaks korda välispassi andmisest keeldutud ja mitu korda on mu peale kaevatud.
Kas pooleteisekuine ülesõit Leningradist Antarktikasse oli väga igav või saite maal ka käia?
Meil hakkas kohe Põhjameres vaatlusprogramm peale. Ehitasime laevale sellise kliiverpoomi laadse asja, kuhu oma aparaadid – püranomeetrid, bilansomeetrid ja muu – külge riputasime. Tegime kogu aeg mitmesuguseid mere- ja ilmavaatlusi. Ju on minu südametunnistusel ka mõne vaala elu. Kaplinnast edasi algasid meil vaalavaatlused, nii kui kedagi nägime, pidin raporteerima laevapüügilaevadele.
Peatused olid tavaliselt Dakaris ja Kaplinnas, Kanaaridel. Maale sai kolmemehelistes gruppides ja teatud kell tuli tagasi olla.
Esimese talvitumise lõppedes toodi meid Austraaliasse. Olime Freemantle’is, kust sõitsime Perthi, sinna tuli lennuk vastu Leningradist. Kojulennul oli iga kuue lennutunni järel lenduritel kaks päeva puhkust. Olime Indoneesias, Tseilonil, Karāchis.
Vello Park rääkis mõni aasta tagasi Go Reisiajakirjale intervjuud andes sellest, kuidas talvitudes on inimesed omavahel tülli läinud, kakluse käigus on üks mees mahagi löödud. Kas sinul ka selliseid pingelisi kogemusi on olnud?
Ei, mingeid tülisid pole ma näinud.
Eks hariduse järgi tekkisid oma grupid, kes rohkem läbi käisid. Mehaanikud olid ikka rohkem omas pundis. Töö oli pingeline, polnud aega ei tülitseda ega depressioone põdeda. Meelelahutuseks olid filmid. Vaatasime nõrkemiseni filmi „Puhkus Roomas“ – millised naised, milline elu.
Milline alkoholipoliitika talvitudes oli?
Iga kuti peale oli ette nähtud kuus pudelit viina aastas – sünnipäevaks, uueks aastaks ja nii. Aga muidugi sai vaene aparatuur palju vähem piiritust, kui oli paberite järgi ette nähtud. Tšiillasedki õppisid meilt, et aparatuuripiiritus kõlbab juua. Üks mu tšiili semu tuli ükspäev, et ta leidis kanistri piiritust, aga ei tea, kas see kõlbab juua või mitte. Mul oli kõrvaltoas üks joodikust arst. Küsisin tema käest, mida teha. Tema pani kõik oma tabletid valmis, seletas meile, et kui ta ära kukub, mida me siis talle tegema peame, ja võttis tropid sisse. Oli järgmine päev täitsa kõbus, tahtis veel. Aga me rohkem ei andnud talle, siis jõime juba ise.
Eks vene mehed jõid muidugi kõik ära, mis läbi paistis. Ega seal päris pätistuda ikka ei saanud, polnud nii palju ka seda alkoholi. 1966. aastast Molodjožnajast on mul üks pilt silme ees. Sel ajal ehitati Molodjožnaja juurde Antarktika rannikule kütusetsistern või väike terminal. Üks raskemaid töid oli olnud nende 200-liitriste kütusevaatide rullimine laevast kelkude peale ja edasi rannikule. Olenes jää seisust, aga Ob oli 15–20 kilomeetrit rannikust eemal tavaliselt. Ja nüüd tehti siis kütusehoidla rannikule ja tuli teise laeva abiga üks väike tanker selle juurde. Tanker oli aga enne käinud Kuubal, lastiks suhkruroopiiritus, mis viidi kuhugi Musta mere sadamasse, kust võeti siis peale kütus Antarktika jaoks. Loomulikult varastasid ülesõidul Kuubalt Mustale merele kõik laevamehed seda piiritust nii palju kui said. Kui nad kohale jõudsid, siis tuli laevast üks mees – mina olin just messis – ja ütles, et on elus esimest korda polaarjaamas ja toob meile kingituseks kanistri piiritust. Samas tuli sisse Ameerika jäälõhkuja Glacieri meeskond. Mina läksin pooleteiseks tunniks välja vaatlusi tegema. Kui tunni-pooleteise pärast tagasi jõudsin, olid nii venelased kui ka ameeriklased täiesti küpsed. Piiritus oli oma töö väga kiiresti teinud.
Teisel talvitusel oli meil rühmas mees, kes oli ilmselt krooniline alkohoolik. Aga meditsiinilisest komisjonist oli ta läbi tulnud. See vend oli selline, et virutas näiteks minu tagant piiritustermomeetrid ära ja jõi need tühjaks.
Aga tšiillaste alkoholikultuur oli muidugi täiesti teine. Valge vein oli neil laua peal kogu aeg vee asemel. Õhtusöögi juurde jõid aga punast veini. Ja kui nad tahtsid eriti sõbrad olla, tõid voodi alt välja mingid rohelised pudelid, mis oli meie šartröösi moodi jook.
Palju üldse välismaalastega suhtlemist oli?
Deceptioni saarel oli Tšiili baas. Teadlasi neil seal polnud, see oli puhas poliitiline jaam, et oma kohalolekut Antarktikas demonstreerida. Deceptioni vulkaan hakkas aga purskama. Just siis, kui mehed laua taga sõid. Laev oli kai ääres, mehed jooksid laeva ja sõitsid meie juurde Bellingshausenisse. Paari nädala pärast läksid tagasi, neist maha jäänud kass oli laualt kogu toidu ära söönud ja poole paksemaks läinud. Ja tšiillased kolisid siis Bellingshauseni jaama kõrvale ja suhtlesime nendega kogu aeg.
Ameeriklased talvitusid meie juures, meie omad ameeriklaste juures. Ülemöödunud aastal käis üks tollane ameeriklasest kaastalvituja John Croom mul Eestis külas.
Inglise jäälõhkuja Shackleton käis mitu korda külas. Nendest meestest kohe õhkus teist, nagu kõrgemat kultuuri. Ka jaapanlased käsid meil külas, nende jaam oli 200 kilomeetrit eemal. Mina olin inglise-vene keele tõlgiks, kui nende jäälõhkuja Fuiji kinni jäi ja meie Ob seda välja tõmbamas käis.
Minu teisel talvitumisel käis meil külas Ameerika magnetvaba laev, mootorpurjekas Hero, kus oli peal suur rahvusvaheline seltskond. Nendega oli väga huvitav suhelda.
Bellingshauseni jaamas olin ma terve päeva kirjanik Hemingway lese Mary giidiks. Lindblad Explorer, mis paar aastat tagasi uppus, vedas Antarktikas suviti turiste, sellega tuli ka Mary Hemingway.
Ega me ju polnud siit suletud ühiskonnast väljas käinud ja oli väga huvitav välismaalastega suhelda.
Kuidas igapäevaolme välja nägi?
Minu labori pindala oli kuus ruutmeetrit. Samas töötasin ja magasime seal kahekesi koos Moskva ülikooli geoloogiaprofessori Aleksander Orloviga.
Aga kitsastes oludes elamine tasus rahaliselt lõpuks ikka ära?
Seda palka nimetati poljarkaks. Palk pluss päevaraha. See kogunes kodus kõik hoiuarve peale.
Laevasõidul olime kui meremehed, saime valuutat. Ülesõidu eest tuli kas 100 või 150 dollarit. See oli tollal meile kohutavalt suur raha.
Nõukogude ajal tekkis eraldi elukutse – poljarnikud, kes talvitusid nii põhjas kui ka lõunas. See oli omaette õnnetu seltskond, tehniline personal eriti – ehitajad, mehhaanikud. Nad teenisid kõva raha ujuvjaamadel, polaarbaasides, tulid tagasi suurele maale, panid peo püsti ja hakkasid pärast pidu uut talvitumist ootama.
Tekst: Tiit Pruuli
Fotod: Enn Kreem