Jää ja lume sõpruskond

Jää ja lume sõpruskond ehk polaarklubi liidab inimesi, kelle ühine huviala on Arktika ja Antarktika ning kes on ühel või teisel viisil osalenud polaaruuringutes või sellega seotud tegevustes.

Polaarklubi asutati 1. detsembril 1984 Eesti Meremuuseumi juurde. Kuupäev valiti rahvusvahelise Antarktika lepingu asutamise allakirjutamise päeva järgi (01.12.1959). Ajendiks oli 1980. aastatel muuseumis korraldatud ookeane tutvustav näitustesari. Antarktika näituse ettevalmistamise käigus kaardistati kõik eestimaalased, kes sel kaugel ja külmal mandril ekspeditsioonidel osalenud. Klubi moodustumisel liitusid ka Arktikat uurinud teadlased. Tol ajal oli teema tundlik ja organiseerumine keeruline, seetõttu on muuseumi töö uue klubi nimel tunnustust väärt.

Klubi liikmeskond

Klubis on üle kolmekümne liikme, lisaks välisliikmed teiste riikide instituutidest või muuseumitest. Enamus on seotud teadustööga ning võtnud osa paljudest ekspeditsioonidest ja uurimisretkedest. Paljudele on polaarteema muutunud harrastuseks. Uusi liikmeid võetakse vastu kahe liikme soovitusel. Tegemist on küllaltki kitsa ja kinnise ringiga, mis on aastate jooksul muutunud rohkem sõpruskonnaks.

Inimesi on eri elualadelt: meteoroloogid, geoloogid, füüsikud, botaanikud, filoloogid, keemikud, ajaloolased, etnoloogid, arhitektid, juristid. Liikmete hulgas on näiteks Enn Kreem, kes 50 aastat tagasi alustas mitukümmend aastat kestnud Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi helkivate ööpilvede vaatlusprogrammi Antarktikas, ning eelmisel aastal ekspeditsioonilt naasnud atmosfääriteadlane Priit Tisler.

Ekspeditsioonidel osalenud filmimeestest on kuulsaim kolm Antarktika-filmi teinud operaator Andres Sööt. Samas on mitmeid Arktika-filme teinud Riho Västrik jäädvustanud klubikaaslase Vello Pargi kõige ekstreemsema talvitumise Vostoki jaamas pärast 1982. aasta tulekahju ning etnoloogilisi filme teinud Liivo Niglas, kes on laiemalt tuntud oma operaatoritööga Uhhuduuris.

Erinevad üritused

Klubi koosolekud toimuvad tavaliselt sügis-talvisel ajal korra kuus Meremuuseumi Paksu Margareeta suurtükitornis või Lennusadamas. Esinetakse ise või kutsutakse külalisi. Väga populaarsed on olnud regulaarselt korraldatavad avalikud üritused. Kui on esineja või teema, mis pakub laiemat huvi, siis on Polaarklubi õhtutele oodatud kõik huvilised. Polaarajaloo jäädvustamisel on aidatud täiendada Meremuuseumi kogusid esemete, raamatute, dokumentide ja fotodega.

Oluline on olnud polaartemaatika tutvustamine. Lisaks ekspeditsioonitulemuste teaduslikele publikatsioonidele on paljud klubi liikmed avaldanud populaarteaduslikke artikleid ajakirjanduses ning kirjutanud raamatuid. Üheks oluliseks teetähiseks oli polaaralaste mälestuste kogumiku „Nabakirjad“ avaldamine 1992. aastal.

Korraldatud on üritusi, konverentse ja polaaralaseid näitusi. Suuremaid ettevõtmisi oli IV rahvusvahelise polaaraasta näituse ettevalmistamine ja eksponeerimine Tallinna Ülikooli Akadeemilises raamatukogus 2008. aastal ja hiljem Tartus. Klubi aitas muuseumil 2015. aastal ette valmistada Lennusadamas eksponeeritud Antarktika-näituse „Võidujooks maailma lõppu“ Eesti tegevust tutvustavat osa „Jäine teaduslabor ja Eesti“. Enamik Antarktikas töötanud Polaarklubi liikmeid sisustasid oma ettekannetega ka näituse ajal toimunud merefoorumeid. Koostöös on korraldatud ka suuremaid rahvusvahelisi seminare. Tihedamad kontaktid on olnud Norra ja Poola polaarklubidega.

Polaarklubi liikmed asutasid 1997. aastal sihtasutuse Eesti Polaarfond, mis on kogunud ja jaganud rahalisi vahendeid (sh stipendiume) polaaralade looduse ja sealsete rahvuskultuuride uurimise toetamiseks.

Teadustöö pole seganud polaarseiklemist. Maailmas on kombeks kuulsate ajalooliste marsruutide kordamine või hoopis teistmoodi enda proovilepanek. Eestis tuntuim on Timo Palo, kes koos norraka Audun Tholfseniga sooritas 2012. aastal süstadel polaarretke põhjapooluselt Teravmägedeni. Selle eest pälvis ta 14. veebruaril 2016 Ernest Shackletoni auhinna, mis on kõrgeim autasu, mida eesti polaaruurija on seni saanud.

Maailm on muutunud järjest avatumaks ning seda ka polaaralad. Polaarklubi välisliikmed Robert Headland Scotti Polaaruurimise Instituudist Cambridge’is ja Mihhail Bojarski Venemaa Arktika ja Antarktika muuseumist teevad ka professionaalset giiditööd turismilaevadel nii Arktikas kui ka Antarktikas. Seda on teinud Vello Park meie oma laeval Livonia ning nüüd valmistub selleks ka Enn Kaup, kes lisaks teadlasekarjäärile on praegu tuntust kogunud oma heade raamatutega Antarktikast. Tema raamatud „Imekaunis Antarktika. Pühendatud teadusele“ ja „Armulugu Antarktikaga“ said 2015. aastal parima reisiraamatu tiitli.

Tekst: Katrin Savomägi  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga