Seda tegelast on näinud vist pea kõik, kes Taimaal ringi liikunud. Kuidas siis muidu! Tema ongi see, kes meid igale poole kutsub. Ta peabki nähtaval olema.
Tema nimi on Mae Nang Kwak või lihtsalt Nang Kwak, mõnikord meie kirjapildis ka Nang Gwak. Näeb tavaliselt välja kui imeilus Tai rahvariietes neiu. Tema juuksed on pärjatud kuldse või hõbedase krooniga, ta põlvitab, vasakul põlvel rahakott ning parem käsi kutsuvalt üles tõstetud.
See on see žest, millega idamaades inimesi kutsutakse. Läänemaailmas on sarnane liigutus pigem nagu lehvitamine ärasaatmiseks. Mõnikord võib sellest lausa segadusse sattuda.
Mae Nang Kwak on hea haldjas, kes toob majapidamisse või ärisse õnne, kliente ja raha. Ta istub sagedasti kassa kõrval ning vaatab ja viipab alati sissepääsu poole, kustkaudu see kõik ju peabki tulema.
Ta on väga austatud ja teda võib leida pea igas poes, äris, ettevõttes ja paljudes kodudes. Mõnikord on tal ka paksu naisterahva kuju, mõnikord seisab ta püsti, mõnikord on ta hoopis roosa poiss. Aga ta on ikka seesama haldjas. Talle ohverdatakse traditsiooniliselt lillepärgi, jooke, puuvilju ja suitsuküünlaid.
Arvatakse, et ta pärineb eelbudistlikust riisijumalannast nimega Mae Posop, kes on riisi kasvatava Tai rahva hulgas praegugi väga kõrgelt austatud. Too riisijumalanna näeb välja üsna sarnane meie haldjaga, ainult et ta käsi pole samamoodi üleval, selle asemel on tal riisikõrte kimp üle õla. Võimalik, et too riisijumalanna omakorda pärineb mõnest hindu jumalannast (Parvathi või Laksh-mi).
Jaapanis kassi kujul
Huvitavaks läheb see lugu aga seetõttu, et ka Jaapanis on üks sarnane tegelane samamoodi populaarne, ainult et ta on kassikujuline. Tema nimi on Maneki Neko. Täpselt niisamuti, üks käpp kutsuvalt üles tõstetud ja viipamas. Pidavat täpselt niisamuti tooma head õnne, eriti rahaõnne. Rahakoti asemel on tal vana ja kallihinnaline münt paelaga kaelas. Selline viipav kass on ka Taimaal, eriti äride akendel, väga populaarne. Enamasti on tal sees väike patareiga töötav mootor, mille tõttu ta tõepoolest oma käppa liigutab.
Jaapani legend räägib, kuidas kunagi olevat üks samurai kuskil näinud, kuidas kass talle justkui viipab. Mees läinudki kassi poolt näidatud teed mööda ja pääsenud ohtlikust olukorrast. Kasse peetakse Jaapanis ikka õnne toovateks olevusteks.
See kassi „viipamise“ liigutus on aga väga sarnane nende liigutustega, mida kassid teevad siis, kui nad endil käpaga nägu „pesevad“. Nii jaapanlased kui ka hiinlased usuvad, et kui kass nägu peseb, siis tulevad külalised. Aga mida muud kui külalisi iga äri just ootabki, loogiline ju. Nõnda siis ei pruugi see meie naishaldja viipamiselehvitamise liigutus tähendada üksnes kutsumist, vaid võib vabalt meenutada ka nägu peseva kassi liigutust. Kusjuures, nii uskumatu kui see ka ei tundu, on mõnikord sellel meie Tai haldjaneiul tõepoolest ka kassi saba taga! Tasub uurimist.
Fallose kultus
Õigupoolest on see lugu aga veelgi põnevam, sest selle haldja peas on sagedasti müts, mille kuju on täiesti selgelt fallos, täpsemalt glans penis, kui ladina keelt kasutada. Vähe sellest, meie haldjaneiu ise on tihtipeale fallosekujuliseks tehtud.
Arvatakse, et see seos pärineb varajasest hindu šaivismist ehk Shiva kultusest, mis liitus varase tai budismiga võib-olla khmeeri munkade kaudu millalgi 8. sajandil eKr, aga ega päris kindel see ka pruugi olla.
Muidu aga on fallose (tai keeles palad khik) kultus tai kultuuris üsnagi kindlalt ja laialdaselt tuntud ning täiesti normaalne. Kasutatakse neid amulettidena, rikkust, tervist, tugevust ja õnne toovate talismanidena.
Sagedasti võib neid näha kõige tavalisemas äris, just samamoodi, sissepääsu poole vaatamas ja kassa kõrval seismas. Tihtipeale veel värskete lillepärgadega kaunistatult ja annetustega ümbritsetult. Ei midagi roppu ega seksikat. Isegi pankades, bussijaamades, kus iganes.
Tundub tõesti, et selles väikeses tai haldjas nimega Nang Kwak saavad kokku väga erinevad kultuurid, uskumused ja traditsioonid. Aga seda, et kui kass silmi peseb, siis tuleb külalisi, seda teadis juba mu vanaema.
Tekst: Tõnn Sarv
Fotod: Wikimedia