Kuidas disainida polaarjaama?

Minu armastus vee ja vanajumala selja taga asuvate saarte vastu pole end ammendanud. Need sümboliseerivad vabadust ja pausi selle kütkeist, millega linnaelu oma elanikke seob. Siiani olen avastanud Eesti suuri ja väikeseid saari ujudes, purjetades, surfates, kajakkidega või praamiga sõites ning olen veendunud, et Kassari Hiiumaal ongi paradiis. Veebruaris, kui EKA arhitektuuriosakonda jõudis kutse võtta osa töötoast, mille käigus avastada Arktikat ja Antarktikat ning disainida polaarjaam, ei teadnud ma sellest maailmast veel eriti midagi. Teema ekstreemsus kütkestas. Võimalus avastada uusi maid ja tegeleda nende probleemidega oli piisav, et minna ja hüpata tundmatus kohas vette.

jaam.jpg

Meie päralt olid põhja- ja lõunapoolus, kaardil valgete laikudena märgitud alad – avastamiseks, seiklemiseks ja lõpuks neis murekohtade märkamiseks, mida maailmaparandajalikult lahendada. Eesmärk oli kavandada selleks polaarjaam, kuid vorm ja funktsioon tuli ise leida. Koostöö ja üksteist täiendavad teadmised on hea viis jõuda etteaimamatute lahendusteni ning seepärast moodustasime uurimisgrupid erineva haridustaustaga inimestest.

Enne, kui oma polaarehitisi disainima hakkasime, saime asukohaga lähemalt tuttavaks. Meie silmadeks-kõrvadeks olid Mari Hunt, kelle huvi polaaralade vastu sai alguse magistritöö kirjutamisest, ja Timo Palo, kes on teinud retki nii Arktikasse kui ka Antarktikasse ning sidunud oma teadushuvi oskuslikult seikluse ja fotograafiaga.

Tänu oma pikkadele matkadele jagus Timol hulgaliselt tähelepanekuid, kuidas polaaralade ruumimäng inimeste psüühikat mõjutab. Nädalate ja kuude pikkused retked polaaraladel pakuvad nähtusi, mida igapäevaelus ette ei tule. Need paelusid mind kui arhitektuuritudengit, kuna tegelen ruumiga ja otsin piire kombates selle äärmuslikke potentsiaale.

Lumepimedusest

Üks poeetilisemaid fenomene on lumepimedus. Valged lõputud väljad ja lumest küllastunud õhk tekitavad momendi, kus horisont, kaugused ega suunad pole tajutavad – kus on maa ja kus on taevas? Seda kontrastidevaest 2D-kogemust kutsutakse whiteout’iks. Liikumine on selle võrra tavapärasest veelgi raskendatum ja ohtlik ning ettevaatusele tuleb pöörata suuremat tähelepanu. Lumepimeduse eest pakku pugemiseks valmis Polaartuba, mis kujutab endast mõõtmetelt väikest keskse küttekoldega tugipunkti ränduritele. Keset polaartühjust asuvast seitsmeruutmeetrisest toast avaneb lintakna kaudu piiritletud vaade avarusele, mis raamib muidu laialivalguva kogemuse ja pakub pidepunkti.

Nii poolustel elavatel kohalikel kui ka seal pikemalt peatuvatel teadlastel on mõlemal probleeme pidepunkti leidmisega. Elamistingimused on piiratud, liikumisvabadus samuti. Päevad ja ööd veedetakse sama seltskonna keskel, väikestes külades, jaamades või nagu Timo puhul, ekspeditsioonidel telkides. Gruppides on esindatud suuremas osas või ainult mehed. Kuidas säilitada kaine mõistus, inimlikult väärikad suhted ja hoida end tegevuses, kui vaba aega on liiga palju ning selle veetmise vaheldusetus muutub painavaks? Varem toimunud polaarteemalisel Arhitektuurikeskuse välkloengul rääkis 1960. aastate lõpul Antarktika-ekspeditsioonil nooremteadurina töötanud Andres Tarand, kuidas ta koostas igaks päevaks enda jaoks graafiku, et hoida oma elus struktuur ja korrastatus, püsida kitsastes tingimustes sportlikult ja intellektuaalselt aktiivsena.

Nipernaadi ja Paul Keerlev

Üks oluline moment oli paljude loengul kõnelejate sõnul tähistamine. Klaasike võeti tähtsamate ja väiksemate sündmuste puhul – aastapäevad, sünnipäevad, tuttavate sünnipäevad ja miks mitte ka lihtsalt tuntud ja tähistamist väärivate inimeste sünnipäevad. Kurva uudisena on alkoholism ja enesetapud polaaralade elanike seas liiga tihedad külalised.

Seetõttu on toe leidmine oluline nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt ja just selle küsimuse võtsimegi oma grupiga lahendamiseks. Valmis polaarõhulaev Nipernaadi, mis seljatab maised takistused ning sõidab kõrgustes erinevate polaaraladel paiknevate jaamade vahel. Õhulaev on artistide inspiratsiooni kogumise koht sellele hulganisti ainest pakkuvas arktilises keskkonnas. Punktist punkti jõudes esitavad nad oma loomingut paiksematele inimestele ja teadlastele. Muusikud lõhuvad teadlaste rutiini, neile saab osaks teistsugune värskus, elujõud ning avaneb võimalus astuda uude keskkonda pärast mitut kuud paigalpüsimist. Nipernaadil saab hingata sisse värsket metsalõhna või kuulata, kuidas keegi puu all kitarri tinistab. Kombinatsioon teadlastest ja loomeinimestest on paljutõotav ning viib kokku inimesed, kes saavad üksteist eneselegi ootamatutel viisidel aidata.

Teine huvitav liikuv polaarjaam oli Paul Keerlev. Turvaline orienteerumine ja jaamadevaheline liikumine muutusid töödes elementaarseteks problemaatilisteks küsimusteks. Kuigi tulemusena vormusid eri projektid, mis nägid endas liikuvamat või paiksemat hariduslikku, teaduslikku, transpordi või meelelahutuslikku potentsiaali, oli maastik nende kõigi jaoks üheks lähteallikaks. Kuidas ületada lumevalle, kuristikke, praguneva jääga alasid, veesoppe ja seda maailma ekstreemsemates tingimustes? Paul Keerlev kasutas ära ümarvormi, mis ületab tõkkeid voolava lihtsusega, nii maal kui ka vees.

Energiakulutamine sealseks transpordiks ja elamiseks nõuab kütuse ammutamiseks alternatiivseid allikaid, et säästlikult ja kaua vastu pidada. Kasu saab selleks lõigata pooluste polaarpäevadest, intensiivsest päikesevalgusest ja lõpututest tuuleväljadest. Bensiinijaamade asemel laotas polaarjaama Arctiumi disaininud grupp Antarktikale energiapunktide võrgustiku, kus saab teel olles oma masinaid laadida ning olla isiklikest kütusevarudest vähem sõltuv.

Alternatiivne energiakasutus, proovikivisid pakkuv maastik, spetsiifilised ilmastikuolud − nende tulemusena on poolustel ka militaar- ja tähtede poole pürgivad ambitsioonid. Kui Arktika fotodel paistsid vanad militaarobjektid ja mahajäetud külad, siis nüüd käsitletakse neid n-ö teemapargina. Kuna keegi varemeid maha ei võta, seisavad need üksikult sellel karmil pinnasel ja väljendavad teiste seas kohalikku ajaloolist kihistust. Teine, tulevikku vaatav funktsioon on sellel inimtühjal maal veel: seal testitakse kosmosesse saadetavat tehnikat ja ka vastupidi – kosmosejaamade disainil põhinevad mugavad polaarjaamad. Juhan Kangilaski, kes tegeleb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas magistritöö kirjutamisel Marsi maastikule isemajandavate elamisstruktuuride loomisega, otsis töötoas oma uurimusele tuge ning, nagu ta ise kommenteeris: „Siseruumi ja uurimisjaama psühholoogia poolelt sai väga põhjalikku infot.“ Töötoas jõudis ta oma grupiga teadusjaamani Shellter, mis teostab Arktikas merejääl süvaveemõõtmisi. Triivjääle rajatavates baasides on oluline luua paindlik ja keerulistele ilmastikuoludele vastupidav struktuur.

Kosmoseturism

Kosmoseturism ja teadustöö on võimalused, kuidas inimesed kosmosesse üldse satuvad − sarnane situatsioon on ka poolustel. Turistid moodustavad seal käivatest inimestest enamuse, mis nõuab enesestmõistetavat tähelepanu. Kogenumad polaarteadlased on teadlikud ja oskuslikud polaarohtude ennetamises, kuid esmakordsed külalised võivad teha valesid liigutusi, mis maksavad nende elu. Jääkarud on loomad, kes nälga tundes ei halasta, ning kuuldes lugu elu kaotanud naisest, keda karu halastamatult pures, sai selgeks, et keerulised ilmaolud ja raske maastik pole ainukesed, mille eest end kaitsma peab. Loomade eemalehoidmiseks kasutatakse improviseeritud suusakeppidest tarasid, professionaalseid signaalrakettidega nöörist piirdeid, enamasti on igas grupis ka relv hädaolukordadeks. See kajastus üliõpilaste Teravmägedele loodud Polaartoa maapinnast kõrgemale tõstetud disainis.

Valmis disainitud said seitse polaarjaama. Tagasiside andmiseks saabusid Eesti oma polaarteadlased eesotsas Andres Tarandi, Enn Kaupi, Tõnu Martmaga, EKA õppejõud ja huvilised, kellest mõni juba järgmiste päevade jooksul põhjapoolusele sõitis. Esitlustel pakuti tuge kontseptsiooni tugevdamisega, filosoofiliste mõttekäikude sidumisega, samuti oma kogemustele toetudes töid täiendada või parandada aidates. Ühel hetkel kuulati siira tõsidusega, järgmisel ei saadud naeru pidama. Atmosfäär oli kriitiline, aga toetav. Kommentaaridest jäi kõlama, et lahendused olid suures osas praktilised, utoopiasse kalduvaid visionääre oli vähem.

Tekst: Kirke Päss

Fotod: Tõnu Tunnel  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga