Antarktika KÕRGUSTES

Kohtume ühel õhtul Balti Jaama kohvikus. Grupp Antarktikas käinud eestlasi on tulnud nõu andma ja kogemusi jagama Tiit Pruulile, kes stardib järgmisel hommikul Antarktikasse, purjekaga jäist mandrit vallutama. Seltskonnas on ka ühe ekstreemsema kogemuse omanikud Kalev Järvelill ja Toomas Sumeri, kes osalesid 2006. aasta lõpus ja 2007. aasta alguses koos Alar Siku, Jane ja Tarmo Riga ning Priit Melnikuga ekspeditsioonil Antarktika kõrgeimasse, 4892 meetri kõrguse Vinsoni tippu. Veel praegugi tulevad ekspeditsiooni läbinutel silme ette värvikad kirjeldused jäisest ja tuulisest vaikusest jäämandri kõrgustes. Stina Eilsen pani kirja.

vinson.jpg

Väljalend Antarktikasse toimus Tšiili lõunatipus asuvast linnast nimega Punta Arenas. Gruppi juhtis Alaskalt pärit suure kogemustepagasiga giid Vernon Tejas ehk Vern, kel seljataga juba 17 Vinsoni vallutust. Vern andis eesootava suhtes reisiseltskonnale põhjaliku ettevalmistuse. Lennuki stardi ootel – olgu mainitud, et ootamine kestis sobiva lennuilma venimise tõttu päevi ja veel päevi – ripuvad eestlased köitega Punta Arenase puude otsas, harjutades nii liustikust väljaronimist. Samuti jagub aega kohalike pubidega tutvumiseks koos ukrainlastest sõjavaelenduritega, kes napsust ära ei ütle.

Lõpuks toimetab transpordilennuk Iljušin eestlased Patriot Hillsi nimelisse baaslaagrisse Antarktikas. „Lennujaamas juhtus veel üks koomiline lugu. Nimelt pääses tollikontrollist imekombel läbi uks plätudes ja suviselt riietunud neiu. Me kõik olime vastavalt nõuetele täisvarustuses juhuks, kui peaks toimuma hädamaandumine. Neiu aga oli teel hoopis Santiagosse ning oli eksikombel sisenemas Antarktikasse startivale lennukile. Viimasel hetkel märgati eksitust,“ kirjeldab Järvelill.

Jäine matk saab alguse

Lend Antarktikasse kestab neli ja pool tundi, maandumine jääle võtab südame alt veidi kõhedaks. „Lennuk lausa murdis ennast kõva kolksatusega jääpangale.“

Järvelille esimene emotsioon Antarktika ebamaisele pinnale astudes on järgmine: „See koht ei ole inimese jaoks, mõistlik on lennukisse tagasi joosta.“ Kuid kohe algab sisseelamisprogramm — giid Vern korraldab korraliku, lausa luksusliku söömaaja ning seejärel algab Verni poolt eelmisel käigul ärapandud asjade peidukoha tuvastamine ning sealt telkide-suuskade väljakaevamine ja pakkimine. „Seejärel lendasime suuskadele maanduva Twin Otteriga tunni ajaga 2200 meetri kõrgusele Vinsoni baaslaagrisse,“ ütleb Toomas Sumeri. Patriot Hillsi näol on tegemist väga eraldatud ja ligipääsmatu, sügaval sisemaal asuva kohaga. Eestlaste ekspeditsioon oli hooaja eelviimane. „Kui uurisime, milline on stsenaarium hädaolukorras, siis visati võllanalja, et sel juhul lendab lennuk meist üle ning viskab püssid alla, millega saame ennast maha lasta,“ meenutab Järvelill.

Ka Vinsoni baaslaagris ootab ees veel päevajagu ettevalmistavaid treeninguid. Ilmaga vedas eestlaste grupil väga, see oli lausa ebaantarktikalikult soe ja päikesepaisteline, edasi liigutakse pika pesu väel. „Kindlasti peab olema kogu keha kaetud, sest osooni ei ole ja kiirgus on metsikult tugev," räägib Järvelill. Möödapääsmatud abimehed on veesisalduseta päikesekreem, huulepalsam, mütsid ja kindad. Veel üks oluline teema Antarktikas on äärmiselt karm hügieeni- ja keskkonnareeglistik. Väljaheited tuleb koguda eraldi ning tagasilennul viiakse kõik tünnidega Antarktikast välja. "Tagasilennul istusime nendesamade tünnide peal," muigab Järvelill.

Tipu võtmine

Järgmine laager on 3100 meetri kõrgusel. Giid teeb õige otsuse ning viib grupi üheks päevaks ca 3750 meetri kõrgusele viimasesse baaslaagrisse aklimatiseeruma. Järvelill on küll kogenud matkamees, käinud ka kõrgmäestikes, kuid alpinistiks ennast ei pea. „Olen enne mitu korda tugeva mäehaiguse käes vaevelnud, see on hullem kui pohmell. Ka seekord mõjus kõrgus üsna hävitavalt, viimases baaslaagris oksendasin ja tippu ma ei jõudnud, sest eredast päikesevalgusest tekkisid probleemid silmadega.“

Tema ootab kaaslasi viimases, 3750 meetri kõrguses baaslaagris. Vinsoni tippu jõudmine ei olnudki Järvelillele selle reisi puhul elu ja surma küsimus. „Ma ei olnud selle tõttu üleliia pettunud, Antarktika erilises vaikuses teiste ootamine andis omaette väga suure kogemuse ja ühtlasi oli see mu elu üksildasim päev.“

Eestlased jõuavad Vinsoni tippu 13. jaanuaril kell 16.16 kohaliku aja järgi. Jane Riga on tipuvallutust GO Reisiajakirja nr. 2, 2007 numbris kirjeldanud järgmiselt: „Peagi astume mööda teravat ja sakilist tipuharja ning pärast kuus ja pool tundi kestnud tõusu seisame Antarktika katusel ja juubeldame. Vaade on imeline. Antarktise lõputud tasandikud on kaetud madala pilvisusega, ainult Ellsworthi mägede kõrgemad tipud paistavad läbi pilveteki: Mt. Epperly, Mt. Tyree, Mt. Shinn ja teised.“

Tagasitulekul satutakse suure lumetormi kätte ning lennukit tagasisõiduks Vinsoni baaslaagrist Patriot Hillsi tuleb kuus päeva oodata. Kui Vinsoni baaslaagris on kõik ilus ning valge lume ja jääga kaetud, siis lõpuks Patriot Hillsis maandudes kirjeldab Sumeri avanevat vaatepilti nii –suur torm on umbes sentimeetri suurused mustad mäeahelikutükid kandnud rohkem kui 2 kilomeetri kaugusele ning kogu  maapind mustendab.

Eestlaste Antarktika-reis kestis kokku üle kuu aja, liustiku peal veedeti sellest kaks nädalat ning tipukäik võttis aega viis päeva.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga