Milline oli Eesti polaarrändur August Maasiku elutee (ameerikapäraselt Gus Masik), kes on teenimatult jäänud teiste kuulsate rännumeeste varju? Kanada arktilises saarestikus asuval Banksi saarel on tema nimi vanemate eskimote seas teada-tuntud ja tema järgi on nimetatud nii jõgi, järv kui ka kõrgendik.
Esimest korda reisisin Arktikasse tudengina 1970. aastatel. Arheoloogiaüliõpilaste ülesanne oli Banksi saarel, Kanada arktilises saarestikus, teha polaarpäeva loojumatu päikese all väljakaevamisi. Enam kui nelja tuhande aasta vanuseid eskimo-eellaste asulaid uurides põlvitasime sentimeetri kaupa sulaval igikeltsal paar kuud järjest, kühvlikesed käes. Meid juhendanud kolm professorit – zooloog, botaanik ja arheoloog − kommenteerisid tähtsa näoga meie leide iga nurga alt. Töine suvi kõrgarktikas oli noortele tudengitele tõsine elukool.
Mõni aeg hiljem, spetsialiseerunud antropoloogiale, sain pakkumise viia läbi välitööd sealsamas Banksi saarel, et võrrelda eskimote ajaloolisi ja tänapäevaseid eluviise. Elasin Banksi saarel uurijana ligi kolm aastat. Kuulsin Gus Masikust juba esimestel päevadel Banksi saarele asudes. Vanemad eskimod mäletasid veel meest, kelle järgi on sel saarel nimetatud jõgi (Masik River), järv (Masik Lake) ja kõrgendik (Masik Pass), mis olid rikkalikud karusloomade jahipiirkonnad kahe maailmasõja vahelisel perioodil.
Eestlastele on tuntud balti-saksa päritolu maadeavastajad Kotzebue, Wrangell ja Bellinghausen, kes on Arktikasse jätnud mitmeid endanimelisi toponüüme.
„Vene jahimees“
August Maasik (Gus Masik) sündis 1887. aastal Jõgevamaa Laiuse kihelkonna talupojaperes. Pärast selliaastaid ja seiklusi mitmesugustel merendusega seotud juhutöödel emigreerus ta 1910. aastal 23-aastase noore mehena Ameerikasse. Alaskale jõudis aasta hiljem. Kuus aastat hiljem, 1916. aasta varasügisel randus kapten Jim Crawfordi laev Challenge Banksi saare idarannikul De Salis Bays, kus jahikaaslased Gus Masik ja Otto Binder otsustasid asuda rebaseid küttima. Mehed ehitasid endale talvitumisonni ning olid varustatud aastase moona ja proviandiga. Banksi kohalikud eskimod mäletasid Masikut kui „vene jahimeest“ (sel ajal oli Eesti osa Vene impeeriumist) ja „bolševikku“. Eelkõige oli Masik Arktika tingimusi hästi tundev meresõitja, kütt ja kaupmees, kuid ta nimi on seotud ka Stefanssoni kuulsa polaarekspeditsiooniga.
Jahihooaeg ei olnud Masikule ja Binderile piisavalt edukas, igatahes 1917. aasta kevadel liikusid mehed Banksi saare idarannikult läänerannikule, jõudes välja Cape Kellettisse, kus talvitus Canadian Arctic Expedition (Kanada polaarekspeditsioon). Seal palkas ekspeditsiooni juht Vilhjalmur Stefansson Masiku aastaks ekspeditsiooni koosseisu laeva Polar Bear teise ohvitserina ning ühtlasi andis Masiku nime ühele Banksi saare jõele, järvele ja ahelikule, mille Masik oli jalgsi läbinud.
Triivretk jääpangal
1918. aasta märtsist novembrini tegi Masik koos nelja kaaslasega kaasa Kanada polaarekspeditsiooni avastusliku triivretke jääpangal, mis kaardistas Põhja- Jäämere Beauforti mere hoovuseid ja sügavusi. Triivekspeditsiooni juhtis Storker Teodor Storkerson. Masik orienteerus asjatundlikult nii arktilistes kliimaoludes kui ka küttimise ja varustuse praktilistes üksikasjades.
Masik jäi edaspidigi truuks Põhja-Alaska rannikutele. Laevniku, trapperi ja kaupmehena tegutses ta Alaskal 1940. aastani, mil ta tervislikel põhjustel suundus lõunasse Washingtoni osariiki Californias, kus tegutses farmerina. Tema isiklikud kooselud ei õnnestunud ning oma elu viimased aastad veetis ta vanadekodus, kus ta suri 1976. aastal 89-aastasena.
Banksi saar on Kanada arktilise arhipelaagi kõige läänepoolsem saar, mõõtmetelt 400 kilomeetrit põhjast lõunasse ja ca 200 kilomeetrit idast läände, kokku 67 000 km2. Kõrgeim tundralagi, Durhami kõrgendik, ulatub 760 meetrit üle merepinna. Saar on kaetud vaid madala tundrataimestikuga, kus elavad lemmingud, karibuud ja muskusveised, kõige atraktiivsema jahiloomana polaarrebased. Kohalikud eskimod kütivad ka hülgeid ja vaalu ning kalastavad jõgedel. Banksi saarel elab aasta ringi umbes 150 elanikku. Seal töötab kool, arstipunkt, elektrijaam, väike hotell, kirik, ilmajaam, sadam ja lennujaam ning tegutseb administratsioonivalitsus.
Kaks nädalat mööda Masikut
Olime kolmekesi – mina naisega ja me paariaastane kelgukoer Tuktu, kes suutis leida kodutee ka tugevas lumetormis ja udus ning hoiatada jääkarude eest. Matkasime paar nädalat arktilises tundras mööda Masiku jõge ning möödusime Masiku järvest, jõudes Masiku kõrgendikuni. Varustuse kandmiseks rakendasime ka Tuktu, kelle selga laadisime kümme kilogrammi varustust. Sel aastaajal oli Masiku jõgi kalavaene ja mul tuli küttida üks karibuu. Saagist jäi ülegi, mille matsime eskimote kombel külmunud maasse kivihunniku alla. Veel üks lask tuli teha Tuktu kaitseks, keda ründas agressiivne polaarrebane. Matka eesmärk oli koguda arheoloogilist materjali 20. sajandi eskimo asustuste kohta, niisiis veetsime Masiku jõe kallastel päevi, uurides endiseid laagrikohti.
Toona polnud mul aimugi, et polaarrändur Masik on pärit Eestist, kuulsate maadeavastajate kodumaalt. Tänastele ränduritele soovitan kanda oma maailmaavastuste kaardile ka Masiku-nimelised kohanimed. Arktika „maasikad“ on garanteeritud.
Inglise keelest tõlkinud Kadri Viires.
Tekst ja fotod: Dr Jean-Loup Rousselot