Hans Markus Antson: "Soojad maad jätavad mind külmaks."

Tartu Ülikooli ökoloogiatudeng ja loodusfotograaf Hans Markus Antson (20) pääses aprillis tänu suurele hulgale eestlastest poolehoidjatele –tema poolt hääletas 56 854 inimest – kuulsale Fjällräven Polari ekspeditsioonile, kus ligi 30 suure konkursisõela läbinud osalejat maailma eri paigust panevad ennast proovile 300-kilomeetrisel kelgukoerte maratonil, mis viib läbi Euroopa suurima igikeltsa ala Põhja-Norras ja Rootsis.

antson.jpg

Kuidas tekkis huvi polaaralade vastu?

Paljud minuvanused eelistavad ehk tõesti pigem soojal maal basseini ääres päikest võtta, see meeldib vahel ka mulle, aga võib-olla ma ei oska niisama käed rüpes istumist kaua nautida. See võib tunduda sõnademänguna, aga soojad maad jätavad mind külmaks ja see on tegelikult ka tõsi! Umbes kaks ja pool aastat tagasi hakkasin tegelema loodusfotograafiaga ja sellest ajast olen tahtnud pildistada virmalisi ning selleks Tromsøsse sõita. Hoidsin seda unistuste matka tükk aega vaid enda mõtetes ning siis tuli ühtäkki Fjällräveni polaarmatk tänu eestlastest hääletajatele minu ellu! Ja ma lendasingi Tromsøsse, just sealt sai meie matk alguse.

Pidite läbima 300 kilomeetrit arktilist tundrat. Kui kaua see ekspeditsioon aega võttis?

Tuttavad arvasid, et lähen nüüd vähemalt kaheks kuuks ära, kokku kestis matk ise kahjuks vaid neli päeva, millele eelnes ettevalmistus. Esimene päev möödus meil Stockholmi lähedal teooriaga tutvudes, siis lendasime Tromsøsse, kus mängisime veel kord läbi kogu stsenaariumi. Meid ei tahetud enne põhjalikku selgitustööd keset metsikut loodust lasta. Neli päeva ning kolm ööd kestis matk lõpp-punkti. Meid juhendas Johan Skullman, tõeline matkamise korüfee, kellel on lisaks matkakogemusele seljataga ka pikk sõjaväelasekarjäär.

Sa ei ole varem polaaraladel matkanud ja ka mitmed teised osalejatest tulid n-ö puhta lehena. Selle ekspeditsiooni üks eesmärk ongi näidata, et ka tavalised, ilma erilise ettevalmistuse ja kogemuseta inimesed saavad polaarmatkaga hakkama. Millised teadmised teile enne ekspeditsioonile asumist teele kaasa anti?

Kogu see teoreetiline pool oli tegelikult väga lahe ja oluline osa matkast, eriti seetõttu, kuidas Johan Skullman meile kogu ettevõtmist ja metsikus looduses matkamist lahti seletas ja mõtestas. See oli pigem nagu matkamise kui mõttelaadi kujundamine. Ta alustas sellest, kuidas inimese keha toimib tavatingimustes ja kuidas kõik muutub äärmuslikes oludes. Kuna me olime pikalt kelgu peal, siis soovitas Johan meil iseendaga kahekõnet pidada – näiteks kui tunned, et sul on külm, siis aruta iseendaga see tunne läbi ning anna endale nõu, mida saaksid enesetunde parandamiseks teha. Õppisime, kuidas ära tunda alajahtumise tundemärke ja kuidas kaaslasi aidata ning kuidas õigesti kasutada meile kaasaantud suurepärast varustust. Meil oli kaasas igasuguseid vahendeid: riided, kolm paari kindaid, igaühel oma otstarve, kirved, noad, telgivaiad, telgid… Ilma teadmisteta ei ole varustusest mingit kasu.

Kuidas matkakaaslastega koostöö toimis?

See võib kõlada klišeelikult, aga kontakt oli ülihea. Üldiselt moodustusid grupid riigipõhiselt, näiteks ameeriklaste ja lõunakorealaste oma, aga meie rühma kuulus eri rahvuste esindajaid. Osalejaid oli ligi 30, kümnest riigist. Igal tiimil oli oma giid, kes oli oskustega kelgukoerteajaja. Minu gruppi kuulus Rootsist pärit türgi juurtega 36-aastane Babek, sotsiaaltöötaja ja matkajuhi taustaga mees. Meil tekkis kohe suurepärane koostöö, ta lasi mul palju asju ära teha ning õpetas justkui nooremat venda, minu jaoks suur autoriteet. Ameeriklanna Lucinda oli minuvanune, tema sõber võttis eelmisel aastal osa samast matkast ning Lucindale avanes see hea võimalus sel aastal. Ja 55-aastane Zagdaa oli Mongooliast pärit California naine, kes igapäevaselt tegeleb mägimatkamisega. Matkal oli väga erinevas vanuses inimesi, noorim 18 ja vanim 55.

Millised teie päevad välja nägid?

Igaühel olid tiimis oma kohustused. Jõudsime laagripaika, võtsime koerad kelgu eest ära, toitsime neid, siis panime telgi püsti ja alles seejärel sõime ise. Minu vastutus oli telgi püstitamine.

Meie matka ajal oli ilm soojemapoolsem, kuid plussilähedane ilm oli pigem probleemiks kui eeliseks, sest niiskuse tõttu oli külmetamisoht suurem. Käiku läksid igasugused riiete kuivatamise nipid, sest meie pealisriietus – suur parka – ei tohtinud märjaks jääda.

Toiduks olid meil nn sõjaväepakid, kus sees nuudlid, pastad, kuskuss, selline toiteväärtusega toit, alati ka šokolaad või valgubatoon. Jätsin alati endale ühe toidu hilisemaks, et seda saaks siis kelgu peal süüa, kui suur nälg peale tuleb.

Kas matka jooksul juhtus ka midagi ettearvamatut?

Ükskord eksisime ära ning olime ligi kaheksa tundi kelgul. See oli väga õpetlik lugu. Jõudsime teistest tiimidest palju hiljem laagripaika. See oli ka kord, kus meie omavahelised suhted pandi proovile. Toon ühe näite. Kui olime üleväsinuna õige koha üles leidnud, siis asusime oma kohustusi täitma, kes koeri söötma, kes toitu ette valmistama, mina pidin telki püstitama, kuid ei leidnud suure väsimuse ja nälja tõttu telgivaiu üles. Kuna Lucinda märkas mu väsimust, andis ta enda šokolaadi ära, see oli näide hoolivusest.

See oli ainus kord, kus Babek justkui noomis mind, sest kuidas me oleksime ööbinud ilma telgita. Õnneks kõik lahenes, suutsin ennast kiiresti kokku võtta ning meelde tuletada, kuhu olin vaiad pakkinud. Hiljem õhtul rääkisime selle situatsiooni omavahel läbi ning Babek selgitas, et ta soovis mind ärksana hoida, sest sellistel matkadel ei tohi valvsust kaotada ka ettearvamatutes olukordades.

Sulle meeldib erilisi hetki kaameraga jäädvustada. Ilmselt tekkis arktilises tundras sageli soov fotoaparaadi järele haarata?

Peab tunnistama, et seni olen ma loodusfotograafina metsas käinud n-ö pildijahil, alati koos fotoaparaadiga, et õiget hetke jäädvustada. Ma teadsin, et seekord ei ole see fotomatk. Selle matka ajal tekkiski mul esimest korda selline tunne, et ma ei tahagi loodust pidevalt pildistada. Et need hetked selles arktilises tundras on nii erilised, et ma soovin neid justkui iseenda jaoks hoida, selles hetkes ma olin ise üksinda selles looduses ja nautisin matkamist ainult matkamise pärast. See oli loomulik elu loomulike hetkedega – kasetohu kogumine lõkke jaoks, lõkke tegemine, telgis magamine…See kogemus muutis minus midagi, nüüd suudan ma ka Eesti loodusesse minna ilma aparaadita, hakkasin loodust ja matkamist teistmoodi tunnetama. Matkamine nõuab õiget mõtteviisi.

Mida sa sellelt reisilt õppisid?

Meid jälgis selle retke jooksul ka meedia ja pidevalt küsiti, mis meile kõige raskem tundub matkal. Arutasime Lucindaga, et tegelikult ei olegi midagi rasket, vaid kõik on kinni mõtteviisis. Me oleme tulnud selle mõtteviisiga, et kui midagi juhtub, siis see on proovikivi. Kui sul on head tiimikaaslased, siis ei olegi midagi võimatut.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Fjällräven Polar, Hans Markus Antson  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga