Indrek Hirv on täis lugusid, mis on juuripidi eelmise Eesti Vabariigi kunstnikkonnas, nende Pariisi-ihalustes ja Pallase-boheemlaselus ja toonastes kultuurituultes liikumistes, seilamistel Amsterdami-Pariisi- Hispaania-Veneetsia-Ameerika trajektooridel (Hirv ärkab meelsasti paadis kas Võrtsjärvel või Amsterdami kanalil).
Hirv ajab taga lapsepõlvest pärit paleust. Eluhoiakut, mida kannab veendumus, et kunst, vein ja hea kunstivestlus on tähtsamad kui asine maailm ja näiteks igapäevauudised või poliitika (ometi viitab Hirv, et vaatab hommikul CNN-i uudised läbi ja on aastaid Vabale Euroopale kolumne kirjutanud).
Hirv armastab detaili, peeni finesse kunstnike elust ja oma rännakutest pajatab elaani ja lustiga. Iga pisike looke avab Hirve eluhoiakuid ja -tunnetust. Hirve jaoks pole vahet, kas tegu on tema lapsepõlve Tartuga või mõne teise maailmalinnaga kui Eesti Pariis. Hirve maailm on pidev. Need kunagise Tartu kunstnikkonna boheemihõllandused Hirve maailma rändama viivadki ning muuseumidest ja kohvikutest leiab ta oma eluhoiakule kinnitust. Märksõnad on kunst, vein ja naised − elu ilu, mille juures jäädagu delikaatseks, härrasmehelikuks. Jah, just härrasmehelikkus on Hirve boheemlaselu hoiakute tuum. See on mahukas mõiste ja sõna, mida on võimatu defineerida ja mida ometi võib lõputult püüda avada.
Elav Tartu varasema kunsti-seltiselu entsüklopeedia Indrek Hirv naudib pajatuste esitamist ka live’ina heas seltskonnas. Olen korra-paar juhtunud kuulma ja seal on nüanss, mille peale lugedes kohe ei tule. Hirve malbel moel esitatud juttudes on elunäinud mehe tarkust (üldistused tekivad justkui iseenesest lugude taha, sest otsesõnu Hirv hinnanguid ei anna), aga on ka varjatud ulakat poisilikkust. Ta on lugupidamisega ära toonud mõned isa Louis Paveli põgusad õpetused ja kontaktid isaga, aga ometi on Hirv suuresti kasvanud üles kunstnikest naiste seltskonnas ja jäänudki naistesse kiindumisele truuks. Nagu poeedile ja kunstnikule kohane.
Ja veel. Hirve varrukast puistuvad rännu- ja boheemlaselu lookesed on nagu tillukesed rosinad ja raamatut võib lugeda läbisegi eest taha ja tagant ette. Kuna anekdootlikud seigad kuhjuvad üksteise otsa ja lugedes on paslik veidi veini juua, siis avastan ma end peagi loetut juba üle lugemas. Ja see klapib, sest leian impressionistlikest tekstidest üha uusi emotsioone, tundevärelusi, mis on sama tähtsad kui kultuurilooline kaleidoskoop.
Peeter Sauter