Õige toit – polaarretke edu pant

Mida süüa, et polaaralade ülikarmides tingimustes vastu pidada? Meie oma polaarseikleja ja -teadlane Timo Palo, kes koos Audun Tholfseniga läbisid esimeste inimestena maailmas 1620 kilomeetri pikkuse jäise teekonna põhjapooluselt Teravmägede saarestikule, annab GO Reisiajakirjas põneva ülevaate polaartoitumise telgitagustest ja salanippidest läbi aegade.

toit.jpg

„Meie eined olid kui heledalt säravad majakad neil külmadel ja tormistel päevadel. Soojus ja trööst, mida toit ja jook andsid, tegi meid kõiki optimistlikuks.“ Need Briti Antarktika-uurija Ernest Shackletoni sõnad kirjeldavad ilmekalt, milline tähendus on toidul polaarekspeditsioonil. See ei ole pelgalt keha varustamine eluks vajaliku energiaga ega ka lihtsalt nauditava täiskõhutunde looja. Peale nälja kustutamise kingib õigesti valitud toit polaarretkel ka turvatunde, süvendades usku ekspeditsiooni õnnestumisse. Suuresti mõjutab just toit meeskonna üldist moraali ja omavahelisi suhteid.

Meie koduplaneedi valgete laikude geograafiline avastamine on olnud ka omamoodi uurimisretk inimorganismi võimetesse ja selle talitlusse äärmuslikes oludes. Lõplikult pole see avastatud ilmselt veel tänapäevalgi. Teadlikkus polaarretkeks sobiliku toidu valikul on kasvanud sedamööda, kuidas on paranenud meie teadmised inimese füsioloogia ja eluks vajalike toitainete kohta. Ent need teadmised ei saanud kujuneda iseenesest. Vundament tänastele teadmistele rajati paljuski läbi katse-eksituse meetodi, kus õpiti nii enda kui ka eelkäijate vigadest ja õnnestumistest. Liigagi tihti pidid esimesed polaarekspeditsioonid ja ajastu pioneerid selle nimel ränka hinda maksma. Sageli otsustas just toiduvalik polaarretke saatuse.

See kirjatükk ei puuduta tänapäevaseid uurimis- ja ristluslaevu ega polaarjaamu, kus menüü ja toidukogused enamasti oluliselt ei erine kodus söödavast. Kui, siis pikematel äraolekutel kipub endiselt ehk värsket puu- ja köögivilja nappima.

Esimesed polaarrändurid

Esimesteks polaarränduriteks võib küllap pidada põhjala rahvaid viikingeid ja pomoore, ent nende meresõidud tõid lääne tsivilisatsioonile suhteliselt vähe teadmisi. 16. sajandil, kui algas suur meresõitude ja geograafiliste avastuste ajastu, said alguse ka uurimisretked polaaraladele. Tõsisema hoo sai polaaruurimine aga 19. sajandil ja kulmineerus pooluste avastamisega 20. sajandi algusaastail. See tähistas ühtlasi viimast peatükki meie planeedi geograafilisel tundmaõppimisel.

Esialgu jätkasid polaarekspeditsioonid meresõitude traditsiooni ja jäiste alade südamesse üritati tungida laevadel. Pikkadel meresõitudel oldi sageli hädas rikneva toidu ja selle söömisest tulenevate tervisehädadega. Kui troopilistes vetes seilates võis reisil olles värsket toitu hankida, siis polaarpiirkonnas jäävangis oleval laeval see võimalus puudus. Seepärast kerkis teravalt esile ekspeditsiooniks sobiliku toidu küsimus.

Läbimurdeks toidu säilitamisel võib pidada 19. sajandi algusaastaid, kui leiutati toidu konserveerimisviis. Sealtpeale said plekkpurgid meresõitude lahutamatuks osaks. Kuid tehnoloogia oli noor ja vajas veel arendamist. Selle käigus tehtud vead võisid valusalt kätte maksta. Polaarajaloo üks kõige dramaatilisem juhtum on seotud Briti mereväe ohvitseri John Franklini juhitud hiiglasliku loodeväila ekspeditsiooniga. Kaks laeva ja kõik pardal olnud 129 meest jäid kadunuks. Kuigi asjaolud on jäänud tänaseni mõneti segaseks, on hilisem uurimine näidanud, et riknenud toit, ebatõhusa konserveerimisega kaasnenud tinamürgitus ning nälg olid tõenäoliselt meeste huku peapõhjus.

Siiski polnud isegi toidu korrektne konserveerimine veel imerelv, mis oleks polaaruurimisest kõik toitumisega seotud hädad kõrvaldanud. Juhtus hoopis vastupidi: menüü valikul liialt konservtoidule lootes tabas retkelisi teine tõsine häda. Konservtoidul olnud rändureid hakkas kimbutama skorbuut.

Hirmuäratav skorbuut

Skorbuut on C-vitamiini puudusest põhjustatud tõsine tervisehäda. C-vitamiin on vajalik kollageeni tootmiseks, mis on aga oluline valk meie kudedes, luudes ja nahas. Inimene on üks vähestest imetajatest, kes ise C-vitamiini sünteesida ei suuda ja peab vajaliku koguse omastama toiduga. Kuigi C-vitamiin on laialt levinud paljudes toiduainetes, leidub teda enim värsketes puu- ja köögiviljades. Need aga pole polaaraladel just kuigi tavapärased menüü koostisosad, isegi mitte tänapäeval. Peale selle väheneb toiduainetes sisalduv C-vitamiin toitu töötluse, kuumutamise ja ka lihtsalt säilitamise käigus.

Skorbuudi iseloomulikud sümptomid on lihasnõrkus, kapillaaride katkemine ja sisemised verejooksud, veritsevad igemed ja väljalangevad hambad, kõhulahtisus ning palju muudki. Skorbuudi käes kannatav keha sisuliselt laguneb ja kui C-vitamiini ei manustata, on tulemuseks piinarikas surm.

Skorbuudist kujunes meremeeste haigus maadeavastusajastul, kui said alguse pikad meresõidud. Teadmiste vähesus sundis katsetama igat sorti abinõudega, et leida haiguse vastu mingigi abinõu. Nii juhtus, et Briti mereväe kirurg James Lind avastas 1747. aastal meremeestega läbi viidud eksperimendi korras, et tsitruseliste mahl suudab skorbuuti ravida. Kuna vitamiinide olemasolust ei teatud siis veel midagi, ei osanud Lind oma tulemust kuidagi põhjendada. Sellest hoolimata võttis Briti merevägi tsitruselised kasutusele kui tõhusa skorbuudivastase meetodi. Paraku tegi merevägi aga saatusliku vea, kui otsustas valmistada mahla kuumutamise teel kontsentraadi. Nagu me teame, väheneb C-vitamiini sisaldus kuumutamisel tublisti. Pealegi oli toona tavapärane sellisteks töödeks kasutada vasknõusid. Paraku C-vitamiin ehk askorbiinhape reageerib vasega ja laguneb täielikult. Nii juhtuski, et kontsentreeritud mahla heas usus skorbuudi vastu manustades polnud seal C-vitamiinist enam jälgegi. Kuna mahl haigust ei ravinud, siis seati Lindi tulemused kahtluse alla. Seetõttu ei oldud isegi veel 20. sajandi algul päris kindlad, mis siis skorbuuti tegelikult põhjustab. Profülaktika mõttes võeti tarvitusele erisuguseid abinõusid. Tekkinud segaduse tõttu pidid kahjuks paljud rändurid maksma elu hinnaga.

Arktika põlisasukad on polaaruurijaile andnud mõnegi kasuliku õppetunni. Erand polnud ka toitumisega seonduv. Maadeuurijad ja karusnahakütid panid tähele, et skorbuut, mis pidevalt lääne inimesi kummitas, polnud ometi levinud lihadieeti pidavate Arktika põlisasukate hulgas. Teadaolevalt pidi ju värske puu- ja köögivili, mis inuittide laual täielikult puudus, olema tõhus skorbuudivastane abinõu. Nõutust tekitas ka lihadieedi üksluisus.

Need küsimused paelusid islandlasest Kanada etnoloogi ja Arktika-uurijat Vilhjálmur Stefánssoni sedavõrd, et ta soostus lihadieeti enda peal katsetama. Doktorite järelevalve all toimunud aastane eksperiment lõppes edukalt. Stefansson võis selle lõppedes tõdeda, et värsket liha süües ja seda mitte ülemäära küpsetades on võimalik kõik vajalikud toitained ja vitamiinid lihast kätte saada ja hea tervise juures püsida. Tänapäeval me teame, et skorbuudi vältimiseks vajalik C-vitamiini miinimumkogus on kõigest 10 mg päevas ning selle koguse võib saada ka värskest lihast. Selline inuiti delikatess nagu muktuk, mis on toores vaalanahk koos rasvaga, annab aga 100 g kohta koguni 36 mg C-vitamiini, mis on sama hea kui apelsinimahlast saadav kogus.

Stefansson veetis aastaid Kanada-Arktika ja Alaska põlisasukate seltsis elades ja nende traditsioonilisi toitumisharjumusi omandades. Erinevalt enamikust polaaruurijatest, kes kandsid endaga kaasas tohutut toidumoonavaru, võis Stefanssoni arvates korraldada retki Arktikas ka elatudes vaid kohapeal leiduvast. Oma Arktikaekspeditsioonidel 1908–1918 ta seda koos kaaslastega ka praktiseeris. Mitte küll alati kõige edukamalt. Hoolimata sellest kuulutas Stefansson, et kohapealsest loodusest elatumine on Arktikas jõukohane igaühele ja selle loosungi lipukandjaks sai tema raamat „Sõbralik Arktika“. Pakkudes Arktika kui kõleda kõnnumaa asemele alternatiivina mõtteviisi elust pulbitsevast Arktikast, läks Stefansson norralasest polaaruurija Roald Amundseni arvates oma järeldustes liiga kaugele. Amundseni arvates oli sellise elustiili propageerimine kogenematutele ränduritele ohtlik. Tema kogemuste põhjal pole Arktikas toitu sugugi külluses. Stefanssoni raamat jätvat seepärast täiesti vale mulje kogemuste, varustuse ja põhjaliku planeerimise vajadusest Arktikas ellujäämiseks.

Varajastel polaaruurijatel puudusid teadmised sellest, milliseid toitaineid ja kui palju vajab inimese keha eluspüsimiseks. Toitumisalane teadmine kasvas oluliselt alles 20. sajandil. Siis ilmnes ka vitamiinide olemasolu ja nende vajalikkus; 1937. aastal anti Nobeli preemia C-vitamiini uurimise eest. Ometi võis juba varemgi omaenese tähelepanekutele ja teiste kogemustele toetudes mõningaid abinõusid rakendada. Üheks selliseks oli kahtlemata Arktika põlisasukatelt õpitud toore või pooltoore liha söömine. Kui see skorbuudi vastu aitas, siis järelikult tuli seda ka kasutada. Need, kes nõndaviisi talitasid, säästsid ka inimelusid.

Polaardieet

Tänu uutele teadmistele suutsid järgnevad polaarekspeditsioonid end paremini ette valmistada ja eelkäijate vigu vältida.

Polaarretkele kaasavõetava toidu koguse määrab ennekõike ekspeditsiooni ajaline pikkus. Tähelepanu tuleks pöörata ka liikumisviisile, maastikule ja kliimaoludele. Kuna vajalikud energiakogused võivad märkimisväärselt erineda, siis pole toidumoona ja kalorikulu arvestamisel universaalset valemit. Kuid polaarmenüü koostamisel tuleks silmas pidada kolme olulist tegurit:

  • toidu kalorsus ja toitainete sisaldus,
  • toidu kaal,
  • toiduvalmistamise kiirus ja lihtsus.

Kuigi tänapäeva tehnoloogia ja toidutöötlemisviisid on menüüsse toonud mõnevõrra suuremat valikuvabadust, on need kolm põhimõtet jäänud püsima. Toit peab olema võimalikult kerge, energiarikas ning valmistatav kiirelt ja vähese vaevaga.

Füüsilise tööga kaasnevat energia puudujääki on kõige tõhusam korvata süsivesikuid manustades. Need on kehale ainevahetuse käigus kõige lihtsamini ja kiiremini omastatavad. Seepärast on spordis süsivesikuterikas dieet tavapärane. Sama loogika sobiks ka polaarrändurile, kui limiteerivaks teguriks ei oleks toidu kaal. Paratamatult tuleb retkele minnes arvestada teatava maksimaalse võimaliku toidukogusega, mida suudetakse kaasa vedada. Iseäranis teravalt tõuseb see probleem esile kelguretkel, kus kogu eluks vajalikku tuleb vedada omal jõul. Soovides säilitada mõistlikku edasiliikumiskiirust, ei saa järelveetava varustuse kaal olla ülemäära suur. Maksimaalne piirmäär sõltub erisugustest asjaoludest, kuid on ligikaudu võrreldav inimese enda kahekordse kehakaaluga.

Terve täiskasvanud inimene vajab keskmiselt 2000–2500 kcal päevas. Seevastu madalatel temperatuuridel kelku vedav inimene kulutab umbes 5000–7000 kcal päevas. Ei ole aga sugugi haruldane, et energiakulu ulatub isegi 10 000 kilokalorini. See on suurem kui tippatleetidel raskel treeningpäeval. Koerarakendiga liikumine vajab märksa vähem energiat, mootorsaaniga sõitmine veelgi vähem.

Energiatarve on polaaraladel suur juba ainuüksi madalate temperatuuride tõttu. Hüpotermia ja nälg on omavahel seotud. Meie keha suudab end varustada piisava soojusega vaid siis, kui ta saab toidust vajaliku koguse energiat.

Juba varased polaaruurijad panid tähele, et kelgu vedamisele kulub ebaloomulikult palju energiat. Nad mõistsid, et kelguretkele tuleb võtta provianti, mis oleks toidu enda kaaluga võrreldes võimalikult kõrge toiteväärtusega. Pealegi sai see olla eranditult kuivtoit, millesse lisati vesi alles toiduvalmistamise käigus. Kaasa tuli toitu võtta nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Kelguvedajal on iga gramm arvel.

Tavapäraselt arvestatakse polaarretkel ühe inimese kohta 1–1,2 kg kuivtoitu päevas. Ent sama tähtis kui see, kui palju süüa, on ka see, mida süüa. Kui kaal seab toidu kogusele piirid, ei ole süsivesikud enam sugugi esmane valik, sest hoopis suurem energia on peidus rasvades. Polaarrändurite rasvalembuse taga on lihtsad numbrid: 1 g rasva sisaldab 9 kcal energiat, samas kui 1 g süsivesikuid või valke annab kõigest 4 kcal. Seega on rasvas kaaluühiku kohta üle kahe korra rohkem energiat.

Meie igapäevatoit sisaldab enamasti umbes 25% rasvasid, kuid polaarretkel võib toidu rasvasisaldus tõusta 60%-ni ja enamgi. Sisuliselt ollakse siis rasvadieedil. Rasv tagab ka pikemaajalise energiaga varustatuse ja toituma ei pea nii sagedasti kui süsivesikuid manustades. Oma n-ö kütusereserv on meil ladestunud nahaaluse rasvkoena. Ent rasva seedimine pole lihtne ning nende lõhustamine vajab süsivesikutega võrreldes enam energiat ja rohkelt hapnikku. Viimase asjaolu tõttu pole rasvarikas dieet soositud näiteks kõrgmägedes. Polaarretkel tarbitakse suurimad rasvakogused enamasti õhtusel ajal, millele järgneb puhkus. Päevase koormuse ajal on oluline, et toidus oleks ka süsivesikuid piisavalt. See hoiab veresuhkru taseme stabiilsemana.

Piiratud toidukogust arvestades ei pruugi aga isegi ainult rasvade söömine olla piisav kelguretke raskemate päevade energiakulu korvamiseks. See tähendab, et mõningane kaalukaotus on pikematel kelguretkedel juba stsenaariumisse kirjutatud. Pealegi ei suuda inimene ammutada energiat ainult rasvadest, kuigi tänapäeva kelguretkedel püütakse toidu rasvasisaldus viia nii kõrgele kui see füsioloogiliselt vähegi võimalik.

Suurest energiakulust tingitud kaalukaotust aitab ekspeditsioonil mõnevõrra kompenseerida aga eelnev kaloririkka dieedi abil nahaaluse rasvkoe kasvatamine. Isiklik energiareserv võetakse kasutusele siis, kui nälga jäädakse. Samas muutub nahaaluse rasvkoe kahanedes keha külmale vastuvõtlikumaks.

Kui ka rasvkoest saadav energia on ammendatud, hakkab organism lagundama valke. Valgud on meie organismis ehitusmaterjal. Energiaallikana kasutab keha valkusid viimases hädas. Kalorite kättesaamine neist on raskem kui süsivesikutest ja rasvadest ning selleks kulub veelgi rohkem energiat. Lisaks toob see kaasa lihaste kahanemise ja märkimisväärse töövõime languse.

Tänapäeval on valkude osakaal polaardieedis umbes 10–15%, mis ei erine suurt meie igapäevaselt tarbitavast valgukogusest. Varased polaarrändurid kippusid teadmiste puudumisest tingituna sageli valkudega liialdama ja kaotasid seetõttu rohkelt kaloreid juba ainuüksi toidu seedimise ja toitainete omastamise peale. Seda energiahulka tuntakse toidu termilise efekti nime all. Valkudel on see suurim ja võib ulatuda kuni veerandini kättesaadavatest kaloritest.

Organismi energiadefitsiidi süvenedes on tulemuseks nälg. Näljast sai polaarränduri sage kaaslane. Paremal juhul piirdus see ebameeldivuste talumisega, halvimal juhul sai aga hukatuslikuks. Nälja põhjustasid ebapiisavad toitumisalased teadmised, valearvestused või mõni ootamatu õnnetus. Vahel oli võimalus siiski ka nälja eest põgeneda, kuigi see tähendas ihaldatud eesmärgist loobumist. Nimrodi ekspeditsioonil lubanuks napp toidukogus Ernest Shackletonil lõunapooluseni jõuda, kuid mitte sealt tagasi pöörduda. Hiljem kirjutas ta oma naisele taandumisotsust põhjendades, et on parem olla elus eesel kui surnud lõvi.

Teinekord on aga püüd eesmärgile pimestanud kaine mõtlemise ning nälja sümptomid on tähelepanuta jäänud. Palju kõneainet on pakkunud Briti Antarktika-uurija Robert Scotti ja tema meeste hukkumine Terra Nova ekspeditsioonil lõunapooluselt tagasi pöördudes. Uurijate arvates oli selle peamiseks põhjuseks ebapiisav ja -tõhus toit. Päevane kalorite hulk mehe kohta oli kõigest 4400 kcal, millest rasvad moodustasid 24%, süsivesikud 47% ja valgud koguni 29%. Uuringute kohaselt põletas aga iga pooluserühma liige hinnanguliselt 7000 kcal. Seega oli Scotti meeskonna päevane kaloridefitsiit umbes 3000 kcal. Teadlaste hinnangul võis sellise näljadieediga poolusele jõudes iga mees olla kaotanud 25 kilo oma kehakaalust. See on uskumatult palju ja tagasitee oli veel ees. Samas on arvatud, et isegi sedavõrd kalorivaese dieediga võinuks Scott ellu jääda, kui ta suutnuks enne retke kaalus juurde võtta. See on praktika, mida ka tänased polaarrändurid üritavad järgida. Uurijate arvates võinuks 10 kilogrammi lisakaalu mehe elu päästa.

Nälg ei mõju rängalt mitte ainult füsioloogiliselt, vaid teeb teinekord imelikke asju ka inimese psüühikaga. Nälja tõttu kipub toit domineerima nii mõtetes kui ka vestlusteemades. Toit tungib ka unenägudesse. Lõpuks saab näljast teatav mentaalne seisund, mis piina veelgi süvendab.

Ent nälg võib ka elu päästa. 1912. aastal, pärast oma kaaslaste hukkumist, kõlkus Austraalia polaaruurija Douglas Mawson üksinda jäälõhe kohal Antarktikas. Kõhnunud ja näljast kurnatud mehel aitas enese päästmiseks jõudu leida vaid üks mõte: Mawson ei suutnud leppida sellega, et nüüd hukkudes jääb ta ilma rahuldusest nautida vähest järelejäänud toitu, mida ta suure hoolega eelnevatel päevadel oli ülejäänud teekonnaks kokku hoidnud.

Polaarmenüü

Polaarretke menüü koostamine on vastutusrikas ülesanne. Ajalugu on näidanud, et pealtnäha ebaoluline või vähetähtis detail võib sedavõrd ekstreemses keskkonnas nagu polaaralad kujuneda elu ja surma küsimuseks. Üks fenomenaalsemaid polaaruurijaid norralane Fridtjof Nansen on öelnud: „Kõige raskem, aga võib-olla ka kõige tähtsam kelguekspeditsiooni varustamisel on igati hea ja otstarbekohase toidumoona valimine.“

Nanseni menüüd paistsid silma üsna rikkaliku toiduvalikuga. 1888. aastal Gröönimaad ületades sisaldas menüü näiteks leivakuivikuid,
šokolaadi, võid, juustu, kuivatatud kala, suhkrut, kondenspiima, lihapulbrišokolaadi, hernesuppi ning kuivatatud lihast ja rasvast valmistatud pemmikani. Iga mehe kohta tuli päevas umbes üks kilo toidumoona. Toidupuudust mehed ei tundnud, küll aga kannatati sageli janu käes, sest lume sulatamiseks nappis kütust.

1895. aastal koos Hjalmar Johanseniga Framilt põhjapooluse suunas kelguretkele asudes toetus Nansen toidumoona valikul suuresti Gröönimaalt saadud kogemusele. Seekord välditi aga toona juhtunud äpardust, kus arusaamatuse tõttu oli pemmikan hoolikalt rasvast puhastatud. Nüüd sisaldas see liha ja rasva pooleks. Samuti pidas Nansen vajalikuks kuivatatud liha ja kala pulbriks jahvatamist, et muuta nad paremini seeditavaks. Rõhku pandi ka tähtsale asjaolule, et toiduained oleksid söödavad ka keetmata. Võib ju juhtuda, et pliidikütus saab otsa või jäädakse sellest ilma mingi õnnetuse läbi.

Kahe mehe, norralase Roald Amundseni ja briti Robert Scotti püüdlustest jõuda esimesena lõunapoolusele kujunes polaarajaloo suurim vastasseis. Kahte samaaegselt toimunud retke on võrreldud ilmselt küll iga külje pealt. Vaatleme siinkohal nende menüüd.

Kuigi Amundseni ja Scotti pooluserühmade kelguratsioonid ei erinenud teineteisest märkimisväärselt kvantitatiivselt, oli neis siiski mitmeid kvalitatiivseid erinevusi.

Kelguretke proviandi kalorsusest valdava osa moodustasid toona kaks komponenti: laevaküpsised (siinsel juhul nimetusega kelguküpsised) ja pemmikan. Kelguküpsised kujutasid endast teraviljatoodet. Need olid kõvad, magedad ja säilisid kaua. Brittide küpsised olid valmistatud nisujahust ja kergitusainena kasutati söögisoodat. Seevastu norralaste küpsised olid valmistatud kaerahelvestest ja kergitatud pärmiga. Neis oli närvisüsteemi normaalseks talitluseks vajalik kogus B-vitamiini, olulisi kiudaineid ja kvaliteetsemad süsivesikud.

Pemmikan oli Scottil valmistatud kommertsmeetodil, mistõttu see ei sisaldanud peale liha ja rasva midagi. Amundsen lasi aga oma pemmikani valmistada eri retsepti järgi, lisades sinna kaerahelbeid ja herneid. Need tegid pemmikani toitainete poolest tasakaalustatumaks ja kiudaineterikkamaks ning parandasid selle seedimist ja energia omastamist.

Mõlemad retkkonnad tarvitasid joogiks kuuma šokolaadi. Norralastel oli kaasas ka piimapulbrit, brittidel aga natuke võid, suhkrut ja teed. Tõsine probleem, mis Scotti rühma vaevas, oli kütuse nappus. See ei võimaldanud Antarktika kuivas õhus joogivee saamiseks piisavalt lund sulatada. Dehüdratsioon mõjub aga organismi töövõimele sama laastavalt kui nälg.

Mõlemad rühmad kasutasid toiduks ka oma veoloomadelt saadavat värsket liha. Scotti mehed sõid poniliha, samas kui norralaste toitumisplaan nägi ette koerte söömist.

Teadlaste hinnangul oli toitumine üheks oluliseks põhjuseks, miks üht kroonis edu ja teist katastroof. Scotti rühmal nappis kaloreid, vajalikke toitaineid ja vitamiine. Seda enam, et britid vedasid oma kelke ise. Nende jõuvarud olid otsakorral juba poolusele jõudes, samas kui koerarakendeid kasutanud Amundseni rühm võttis ekspeditsiooni jooksul kaalus isegi juurde.

Tänapäevased toidu säilitamis- ja töötlemisviisid ning toitumisteadlaste kaasatus menüü planeerimisse on võimaldanud polaarmenüüd sedavõrd mitmekesistada ja täiustada, et toitumisest tulenevad tervisehädad on jäänud enamasti minevikku. Motoriseeritud transporti kasutades ja suuremat varustuselasti kaasa vedades võib ka menüü olla sedavõrd rikkalik, et jääb kodus valmistatule vaevalt oluliselt alla. Traditsiooniline kelguretk on siiski oma toiduvalikute poolest märksa vaoshoitum.

Nüüdisaegsel kelguretkel on põhieineid ehk sooja toidu kordi päevas kaks või kolm. Kindlasti hommikul ja õhtul ning vahel ka lõuna ajal. Õhtu- ja lõunasöögi pearoog on dehüdreeritud matkatoit. Tänane tehnoloogia võimaldab ka ise kodus toitu kuivatada. Ent tööstuslikult tehakse seda sügavkülmutusmeetodil. Pakendatud matkatoidu tootjaid on tänapäeval mitmeid, ja roogade valik väga rikkalik. Kuna dehüdreerida saab sisuliselt kõike, siis võib tänapäevane polaarmenüü olla meeldivalt vaheldusrikas. Peale selle on toit kergem ja kompaktsem, kui seda oli omal ajal konserveeritud toit. Vee väljutamise järel saadakse toidust pulbritaoline kuivaine, mis hermeetiliselt pakendatakse. Matkajal pole muud vaja teha kui kuum vesi peale valada ja pisut oodata.

Matkatoitude rasvasisaldus on enamasti umbes 30%. Seda on aga kelguretkeks vähe. Nii tuleb toidu rasvasisaldust endal tõsta, lisades sinna võid või toiduõli. Või on maitse poolest eelistatum, kuid võtab rohkem ruumi kui juba kodus toidu sisse valatud toiduõli. Toiduõli valikul tuleb silmas pidada selle tervislikkust ja seeditavust. Eelistatud on päevalille- ja oliiviõli. Toiduõli ja või lisamisega tuleb olla aga ettevaatlik. Kui seedeprobleemid ei võimalda toidust saadavat energiat omastada, osutub selle kaasavedamine asjatuks.

Hommikusöögiks on valdavalt puder, mille kuivsegu sageli ise kokku segatakse. Võimalik on kombineerida paljude lisanditega, kuid põhikomponendina eelistatakse kaerahelbeid. Peale lisandite (müslid, kuivatatud puuviljad, piimapulber jms) läheb pudru sisse ka paras ports võid. Võilembus pole polaarrändurite hulgas saja aastaga sugugi vähenenud.

Füüsiliselt rasket tööd tehes tuleb päeva jooksul energiat manustada pidevalt. Levinud on nn taskumoonakottide kasutamine. Hommikul jagatakse päevaratsioon välja, mida igaüks tarvitab oma vajadustest lähtuvalt. Nii pole millegi põske pistmiseks vaja ka pikemalt peatuda. Energia ja toitainete võimalikult efektiivset kasutamist silmas pidades on soovitatav süüa pigem sagedamini ja väiksemates kogustes. Samuti tõrjub selline meetod paremini näljatunnet.

Sõltuvalt individuaalsetest maitse-eelistustest on moonakoti sisuks kõikvõimalikud suupisted. Sagedamini leiab sealt šokolaadi, pähklite ja kuivatatud puuviljade segu, müsli- või muid energiabatoone, kuivatatud liha/kala jms. Tõhus energiapomm on ka idamaine maius halvaa, mida aga läänepoolses maailmas eriti ei tunta.

Kuna süsivesikud on kiiremini omastatavad, siis on need päevaste suupistete hulgas eelistatumad. Mitmesuguseid suupisteid või põhitoidu juurde käivaid lisandeid võib ka edukalt ise valmistada. Eeliseks on siinjuures võimalus kombineerida toitaineid vastavalt oma soovile. Populaarsed on kuivikud ja küpsised. Brittide hulgas on populaarne energiarikas matkatoit, mida kutsutakse flapjack’iks. Maakeeli on see kaerakook, kus kaerahelbed on segatud siirupi ja rohke võiga ning lastud siis ahjus küpseda. Kaloreid on siin rikkalikult.

Kunagi suure osa polaarrändurite päevamoonast moodustanud pemmikan on tänapäeval taandunud pigem lisandi staatusesse, mida segatakse toidu sisse või kasutatakse suupistena.

Joogiks tarbitakse tavaliselt kas spordijooki või kuivatatud marjade (mustad sõstrad, mustikad jne) pulbrist valmistatud jooki, õhtul ja hommikul ka teed ning kuuma šokolaadijooki. Lihtsalt vett võib samuti juua, kuid tuleb silmas pidada seda, et lumest sulatatud vees puuduvad mineraalained, mistõttu ei taha see hästi janu kustutada. Mõnevõrra erandiks on Põhja- Jäämeri, kus vahetult jäält lund kogudes on seal ka teataval määral meresoolasid. Füüsilise tegevuse käigus higistades kaotab keha rohkesti mineraale. Kui aga toiduga saadakse neid piisavalt, siis ei teki probleeme ka lumevee joomisega.

Unustada ei tohiks ka väikest kotti lemmikmaiustustega, mida kasutada erilisemate sündmuste tähistamiseks. Olgu need siis ekspeditsiooni teatud verstapostid, päevarekordid või muidu tähtpäevad. Iseenda tunnustamine ja tagasihoidlik premeerimine on vajalik vaimse värskuse säilitamiseks. Olulisem kui maitsemeele poolt kinni püütav, on nende tähistamiste loodav meeleolu ja vaheldus igapäevarutiini. Ühtlaselt valges jäämaailmas on päevi, kus ainult söödav toit toob ellu mõningase vaheldusrikkuse.

Tekst ja fotod: Timo Palo  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga