Antarktikas – turistina!

Eestlased on Antarktikas käinud erinevate teadusekspeditsioonide, kunsti- ja filmiprojektide raames, osast on ka meie selles põhiliselt jäisele mandrile pühendatud ajakirjanumbris juttu. Kuid hinnanguliselt 30–40 eestlast on Antarktikat avastanud turistina. Kõigil neil on oma erilised mälestused sellest kogemusest. Muljeid jagavad Peeter Vähi, Hendrik Relve, Armin Kõomägi, Tarmo Tamming ja Toomas Prükk.

magi.jpgPeeter Vähi

Millal Antarktikas käisid ja millised olid ilmaolud?

Antarktika kevadel, 2010. aasta detsembri algul. 15 päeva. Ilm oli üldiselt hea, mitte liiga külm, päikest piisavalt. Paiguti udu, lumesadu, rahe. Veetemperatuur lahtises mereosas o kraadi (mõõdetud Lõuna-Shetlandi saarte ümbruses). Väga tuuline, tuule kiirus kohati 39,4 m/s (= ca 80 sõlme), iiliti isegi rohkem, lainekõrgus Drake'i väinas küündis 8–10 meetrini, mistõttu mõni laev sai viga ja oli sunnitud Ushuaiasse tagasi pöörduma; meiegi pidime mõned randumised ära jätma. Ka kavandatud polaarjoone ületus tuli raskete jääolude tõttu ära jätta, "jääsupp" võimaldas sõita vaid 65° 5' lõunalaiuseni.

Millise operaatoriga ja laevaga reisisid?

Norra operaator Hurtigruten, laev Fram − valminud 2007, Nanseni-Amundseni kuulsa Frami nimekaim. Olme, varustus ja turvalisus hea, liigse luksuseta.

Milline oli marsruut, milliseid paiku külastasite?

Lõuna-Shetlandi saared (Deceptioni ja Livingstone’i saared), Antarktika väin, Pauleti saar, Antarktise kontinent (Brown Bluff), Gerlache’i väin, Cuverville’i saar, Lemaire’i väin, Antarktise kontinent (Niko Harbour), Goudieri saar, Newmayeri väin, Antarktise kontinent, Poolkuu (Half Moon) ja Greenwichi saared. Kokku 2660 meremiili, 7 randumist.

Millised olid tegevused laeval ja maal?

Lühimatkad (ca 4 tundi) vulkaanikraatrile, mäe otsa,  liustikule... Tutvumine Lõunamandri faunaga. Video- ja fotojäädvustused. Korraks ka enda proovilepanek − lühiajaline ujumine +0,8 °C temperatuuriga vees, seejuures tugev tuul ning puudus võimalus seejärel kohe laeva minna. (Aastatetagune Põhja-Jäämere supluse kogemus oli igatahes märksa „leebem“.)

Kas peale sinu oli reisil veel eestlasi?

Reisikaaslased Kristjan Randalu, Aivo Spitsonok, Marje Hansar, Tiina Jokinen.

Mis olid suurimad emotsioonid?

Lõpmatuse ja igavikulisuse tunne. Inimasustuse puudumine, puutumatus... Nagu teisel planeedil! Loomingulises mõttes väga inspireeriv.

Muud tähelepanekud?

Lugedes kirjeldusi polaarreisidest, üllatab aeg-ajalt inimorganismi kohanemisvõime, varasematel reisidel põhja-polaaraladele olen seda isegi kogenud. Käesolevat ekspeditsiooni alustasime Põhja-Jäämere äärest Alaskalt, hiljem viibisime Kaljumägedes, veelgi hiljem Boliivias, Tšiilis ja Argentinas sageli külmas ja liustikel, enamasti kõrgustel 3000–4780 meetrit. See oli heaks ettevalmistuseks ja  aklimatiseerumiseks Antarktikale. Viibinud Antarktikas kümmekond päeva ning veelgi kohanenud kliima ja tuultega, tundub olevat täiesti normaalne lesida palja ülakehaga päikese käes tund või poolteist.

Kas oled oma reisist ka kusagil kirjutanud või rääkinud?

TV-sari „Arktikast Antarktikasse“ (ETV, 2011), reisiblogi www.arktikaantarktika2010.com.

Hendrik Relve

Millal Antarktikas käisid ja millised olid ilmaolud?

2010. aasta veebruari lõpus ja märtsi alguses. Reis kestis kokku pea kuu aega, millest kolm nädalat olime merel. Tuulekiirus ulatus 30 m/s, aga seda sealkandis tormiks ei loeta. Laev õõtsus ja lained lõid kuuenda tekini välja, kuid see on Antarktika piirkonnas tavaline.

Millise operaatoriga ja laevaga reisisid?

Kaks laeva sõitsid paaris, need olid venelaste uurimislaevad Aleksandr Ioffe ja Sergei Vavilov. Tingimused olid laevas suhteliselt spartalikud, kuid täiesti piisavad selle reisi jaoks. Toitlustamine oli aga lausa külluslik. Kaks kolmandikku seltskonnast põdes vahepeal merehaigust ja häid toite oli seetõttu üleliia.

Milline oli marsruut, milliseid paiku külastasite?

Antarktika reis oli väga pikalt planeeritud ja kodutööd sai enne kõvasti tehtud. Lõpuks valisin pikema variandi ja see õigustas end igati. See oli kaks ühes reis. Alguses me ei liikunud lõuna suunas, vaid hoopis itta, Aafrika poole – Falklandi saarele ja Lõuna-Georgiasse ning sealt edasi Antarktise mandri suunas. Maabumisi oli 25–30.

Millised olid tegevused laeval ja maal?

Meeskonnaliikmed olid venelased, pidevalt korraldati teadlaste poolt juhitud tõsise teadusliku kallakuga ekspeditsioone, seetõttu oli reisil ka suur vahe kruiisilaeva reisiga. Teadlaste hulgas oli asjatundjaid nii elus kui ka eluta looduse alal, igaüks juhtis vastavalt üht zodiaakidest, millega käisime võimaluse korral nii hommikul kui ka pärastlõunal maa peal.

Kas peale sinu oli laeval veel eestlasi?

Jah, eestlasi oli umbes kuraditosin.

Millised olid suurimad emotsioonid?

Olen looduseinimene ja elus loodus meelitab hirmsasti. Kui tagasi mõtlen, siis just Lõuna-Georgia on jäänud minu jaoks reisi suurimaks elamuseks. Meile öeldi, et nüüd ootab ees Antarktika Serengeti. Algul pidasin seda blufiks, aga kui laevatekilt esimest korda kuningpingviinide kolooniat nägin, meenutas see meie laulupidu. Salisbury Plaini madalik kerkis nagu amfiteater ülespoole ja seal oli umbes 250 000 pingviini... Kõige ees ukerdas üks pingviin, tiivad laiali justkui taktikepiga ja dirigeeris – hääled olid väga võimsad, meenutades veidi meie sookurgede kaeblikku häält. See, et jäisel maastikul Antarktikas võib korraga olla selline pöörane eluküllus, võttis sõnatuks.

Antarktika on alati kordumatu. Mäletan üht päeva, kus meri oli täiesti plekksile. Mandri kohal kerkisid astmeliselt mäed ja pilvede viirud. Pilvede viiru all oli plekksile meri, ülevalpool oli mäeahelik ja siis teine pilveviirg ja seal veel üks mäeahelik... Päike paistis ja see oli täiesti ulmeline pilt.

Muud tähelepanekud?

Kui ressursse oleks piiramatult, siis läheksin Antarktikasse väiksema purjelaevaga, kus oleks oma väike seltskond.

Kas oled oma reisist ka kusagil kirjutanud või rääkinud?

Vikerraadio saates "Kuula rändajat" (28.02.2010), mis on ka praegu järelkuulatav.

Toomas Prükk

Millal Antarktikas käisid ja millised olid ilmaolud?

Antarktikas reisisin 2015. aasta novembri lõpus, detsembri alguses. Kruiis MV Ushuaiaga kestis 11 päeva, millest viis kulus kohale- ja tagasisõiduks ning kuuel päeval saime maabuda Antarktika kontinendil või saartel Antarktika poolsaare lähistel. Ilm oli arvatust soojem, temperatuur ei erinenud oluliselt Ushuaia temperatuurist. Lahkudes sadamast oli seal ca 4 kraadi sooja, järgnevatel päevadel oli kord kraad alla nulli või 1–3 kraadi üle nulli. Mõnedel päevadel sadas kõvasti lund, mõnel päeval paistis päike. Ilm võis muutuda päeva jooksul päris kiiresti. Kuigi Drake’i väina ületamine oli paljudele antarktikaturistidele suur katsumus, siis meeskond kinnitas, et me tegelikult tormi ei saanud. Olla olnud väga keskmine Drake. Juba Antarktika vetes olles tuult praktiliselt ei olnud, küll oli aga merejääd veel piisavalt, mistõttu mõned algselt plaanitud lahed jäid läbimata, kuna need olid veel liiga palju jääd täis.

Millise operaatoriga ja laevaga reisisid?

Operaatoriks oli Antarpply (www.antarpply.com) ja laevaks MV Ushuaia (70ndatel USAs teaduslaevaks ehitatud alus, mis 2000ndate alguses ehitati ümber Antarktika kruiisideks). Laev oli pigem ekspeditsioonilaev kui kruiisilaev. Tegu oli sellise n-ö vana kooli tüüpi alusega, mingit liigset luksust ei pakutud. Samas oli kõik vajalik olemas. MV Ushuaia mahutab 88 reisijat, lisaks 38 meeskonnaliiget.  Reisijatega tegeleva tuumiku moodustasid viis teejuhti, kellest neli olid argentiinlased ja üks prantslannast austraallane. Kogu suhtlus (tutvustused, loengud) laevas käis paralleelselt kahes keeles: inglise ja hispaania. Kajutid olid erinevad, sõltuvalt siis sellest, millise hinnaklassi valisid. Kajutiklass oligi ainuke erinevus, mis tingis erineva kruiisihinna, mis tähendas, et kõige odavamates kajutites (vooditeks narid, teise kajutiga jagatud vannituba) ööbides tuli välja käia ca 5000 dollarit ja kõige kallimates (sviidid) ca 12 000 dollarit. Kogu muu programm, toit, lisateenused jne olid kõigil reisijatel samad.

Milline oli marsruut, milliseid paiku külastasite?

Meie lõplik marsruut kujunes järgmiseks (võrreldes algsega tuli jääolude tõttu teha mõned muutused): Ushuaia, Beagle’i väin, Drake’i väin, Barrientose saar, Hydrurga Rocks, Portal Point, Cuverville’i saar, Port Lockroy – Jougla Point, Dallmann Bay, Neko Harbour, Brown Station, Paradise’i laht, Foyn Harbour, Wilhelmina laht, Whalersi laht, Deceptioni saar, Yankee Harbor, Drake Passage, Ushuaia.

Kokku oli meil 11 maabumist, millest osa tähendasid küll lihtsalt zodiaagisõitu lahes jäämägede vahel või rannikuvetes. Kolmel korral maabusime Antarktika kontinendil.

Millised olid tegevused laeval ja maal?

Antarktika vetes oli maabumisi päevas kaks: üks hommikul ja pärastlõunal teine väljumine laevast. Maabumiseks viidi meid zodiaakidega maale, oli see siis saar või kontinent. Igale maabumisele eelnes instruktaaž, kuhu lähme ja mida saame näha; millised on reeglid ja kuhu tohime minna. Teejuhid hoidsid silma peal, et keegi kuhugi päris eemale või loomadele-lindudele liiga lähedale kondama ei läheks. Samas oli seal ruumi piisavalt ka selleks, et soovi korral rahulikult üksi olla.

Drake’i väina ületades ja õhtuti laevas toimusid loengud erinevatel Antarktikat puudutavatel teemadel, samuti näidati dokumentaalfilme. Igal õhtul võeti päev kokku meeleolukate fotoreportaažidega. Palju vaba aega laevas möödus lihtsalt kaasreisijatega juttu ajades. Samuti oli reisijate jaoks avatud kaptenisild hommikul 8-st õhtul 8-ni.

Kas peale sinu oli laeval veel eestlasi?

Olin ainuke eestlane kogu seltskonnas, seega kuulusin nende väheste hulka, keda sai n-ö „eksootiliseks pidada“. Meie 87 reisijast oli ca 15 austraallast, ca 15 ameeriklast, ca 15 hollandlast, samuti ligi 20 reisijat erinevatest Ida-Aasia regioonidest, samuti üks kümnene grupp Poolast koos isikliku grupijuhiga, nemad moodustasid erandi – teisi n-ö gruppe kruiisil ei olnud.

Millised olid suurimad emotsioonid?

Antarktika maastik ise − meeletu tühjus ja vaikus, jäämäed, maagilised vaated… Mingi äärmine rahu valitses seal. Sarnase rahuga kohti olen reisides kohanud veel, aga siiski, oma jäisusega oli Antarktika oma vaikuses unikaalne. Pingviinid on ka muidugi äärmiselt sümpaatsed ja koomilised tegelased, kelle jälgimisest ei ole võimalik ära väsida. Minu suurimaks üllatuseks oli seltskond, kellega seda kogemust jagasin. Ehk siis see ületas kõik mu ootused. Palju sümpaatseid rändureid ning nende inspireerivaid elu- ja rännulugusid.

Kas oled oma reisist ka kusagil kirjutanud või rääkinud?

Jah, panin oma reisimuljed päevikuna kirja reisiblogisse marikatom.blogspot.com.ee.

Armin Kõomägi

Millal Antarktikas käisid ja millised olid ilmaolud?

2004. aasta jaanuaris. Reis kestis umbes kümme päeva. Drake'i ületamisel puhus tavapärane kuni 30 m/s tuul, Antarktikas tuult eriti ei olnud. Oli päikselisi päevi, oli ka pilviseid, mõnel päeval sadas kerget lund või lörtsi. Kraadid jäid nulli ümber.

Millise operaatoriga ja laevaga reisisid?

Operaatorfirma oli Peregrine, laevaks Aleksandr Ioffe. Reisijaid võis olla sadakond, teenindavat personali koos laevnike ja operaatoriperega umbes sama palju. Olme laevas oli igati tipp-topp. Ööbisime kaheses kajutis, kus meil oli oma dušš, WC. Käisime saunas. Toitudega nähti vaeva. Mäletan, et ühel laevatekil peetud pidusöömaajal pakuti isegi grillitud känguruliha, mida oli natuke piinlik süüa.

Milline oli marsruut, milliseid paiku külastasite?

Maal käisime iga päev. Peamiselt saartel, mille nimesid kahjuks enam ei mäleta. Korra ööbisime saarel magamiskottides lume sees. Ühe korra käisime ka mandril, Antarktika poolsaarel. Sattusime ka kahte teadusjaama: ukrainlaste ja argentiinlaste omasse.

Millised olid tegevused laeval ja maal?

Laeval täideti aega loengutega, mis olid kõik väga huvitavad ja harivad. Maal (ja ka paadis, kus veetsime samuti palju aega) räägiti hästi palju ja turisti jaoks piisava põhjalikkusega kõigest, mis Antarktikat puudutas. Giidid olid eri elualadelt – kes tundis rohkem linde, kes vaalu, kes geoloogiat jne. Ülihuvitav.

Kas peale sinu oli laeval veel eestlasi?

Reisi Eesti-poolse korralduse kandis EMI, pundis võis olla umbes kümme eestlast.

Millised olid suurimad emotsioonid?

Emotsionaalsete kõrghetkede eest vastutasid kohtumised loomadega: vaalad, hülged, pingviinid, kõik väga lähedalt. Samuti tekkis mul parem arusaam bioloogilisest elust kui sellisest. Kui õrn võib olla looduses tasakaal, tõmbad ühe kaardi välja ja kaardimajake variseb kokku. Suur tänu, ka emotsionaalne, kuulub kindlasti meie giididele, kes tõesti oskasid hästi kõike seletada ja näitasid külma kontinendi suhtes üles suurt kiindumust, mis muidugi nakatas.

Muud olulised tähelepanekud?

Mäletan, et argentiinlaste teadusjaama suhtuti halvustavalt, sest nad olid rikkunud mingit kokkulepet, mille riigid omavahel on sõlminud. Kahjuks ei mäleta, mis seal täpselt oli. Loodust hoiti väga. Lumme kusta ei tohtinud, selleks kanti pidevalt tünne kaasas. Turistidest olid eestlased ainsad, kes venelastest laevapere emakeelt mõistsid. Kohe alguses andis laevakapten omadele korralduse oma väljaütlemisi tsenseerida, sest „laeval on eestlased“. Laevaperega saime tänu vene keelele väga hästi läbi. Kaptenitekk oli pidevalt kõigile avatud. Tormi ajal, kui restoranis nõud lendasid, käidi seal tüürimeeste toel närve rahustamas. Reisi teises pooles õnnestus laevaperega niivõrd sõbruneda, et veetsime paar pikka õhtut kusagil laevasügavustes meeskonnaruumides karaoket lauldes.

Kas oled oma reisist ka kusagil kirjutanud või rääkinud?

Sõpradele ja tuttavatele olen palju rääkinud ning teen seda aeg-ajalt senini. Kirjutanud otseselt ei ole.

Tarmo Tamming

Millal Antarktikas käisid ja millised olid ilmaolud?

Reis toimus 2013. aasta veebruaris, kestis kokku 11 päeva. Ilmaolud olid head, pooled päevad päikselised.

Millise operaatoriga ja laevaga reisisid?

Reisikorraldajaks oli Quark Expedition, laeva nimi Sea Spirit, ning reisijaid oli 114. Olme oli hea, kajutid mugavad. Minu kajut oli laeva ninas ja "tänu" sellele oli merehaigus garanteeritud. Toidud olid head, lisaks baaris kõik joogid tasuta.

Milline oli marsruut, milliseid paiku külastasite?

Esimesed kaks päeva Drake’i väina ületus, Aitcho saar, Half Mooni saar, Deceptioni saar, Mikkelsen Harbour, Cierva cove, Cuerville’i saar, Port Locroy, Pleneau saar, Neko Harbour, Paradise’i laht. Kokku 11 maabumist.

Millised olid tegevused laeval ja maal?

Laeval loengud Antarktika avastamise ajaloost, põhjalik esitlus Schakletoni reisist, fotokursus. Viimasel õhtul oksjon, kus müüki läks näiteks sellel reisil kasutusel olev kaart. Maal tavaliselt pingviinide pildistamised. Pikemat jalgsimatka ei toimunud.

Kas peale sinu oli laeval veel eestlasi?

Ei.

Millised olid suurimad emotsioonid?

Drake’i väina ületamine, suured pingviinide kolooniad. Lemaire’i kanal oma peegelsileda veega. Port Locroy ja Antarktika postkontor. Maabumine Antarktika kontinendil, see hetk, et „nüüd ma olen siis siin, Antarktikas, nii uskumatu, kui see ka pole!“. Ja üks imeilusa ilmaga toimunud zodiaagireis.

Muud olulised tähelepanekud?

Ushuaias viimase hetke pakkumiste otsingul avastasin, et peaaegu kõik reisibürood müüvad samu reise ja hinnad on peaaegu samad, keskeltläbi 500 dollarit päev. Lisaks oli võimalus osaleda põhiliselt hiinlastele korraldatud lühemal, neljapäevasel tšarterreisil, sellel reisil pidid olema spetsiaalselt hiina kokad. Laeva suurusest: kuna korraga lubatakse maale kuni 100 reisijat, siis soovitati kasutada laeva, kus on sama palju reisijakohti, suuremate laevade puhuv võib juhtuda, et mõnes kohas ei saagi maale.

Kas oled oma reisist ka kusagil kirjutanud või rääkinud?

Ainult oma blogis http://tarmotamming.blogspot.com.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga