Looduse Saare pärlikee ootab matkajaid

Dominica, maailma kõige mägisem saar. Kalinago hõimu viimane pelgupaik. Kolonisatsioonile kõige kauem vastu pidanud Uue Maailma ala, kus mägedesse põgenenud orjad ka pärast alistumist omamoodi metsavendlust viljelesid. Maailma kahest „keevast järvest“ asub üks siin. Kariibi saar, kus elab kõige vähem Euroopa päritoluga inimesi. Riik, mis asub justkui Kolmanda Maailma veerel, kuid kus vett saab mureta juua kraanist ning väidetavalt ka paljudest pinnaveekogudest…

dominica.jpg

Seiklusehõngulise, puhta looduse ja vee poolest rikka saare iseärasustele lisandus 2010. aastal veel üks oluline teetähis: avati Kariibi mere piirkonna esimene ja ainus pikamaa matkarada. Hiiumaast pisut väiksema saare lõunatippu ja põhjarannikut ühendab nüüd 185 kilomeetri pikkune Waitukubuli National Trail, mille läbimiseks tuleks arvestada umbes 15 higi- ja mudarohke päevaga.

Selle hetkeni pakkus Kariibi piirkonnas sarnast võimalust ehk ainult Pico Duarte, nime poolest sarnase, kuid rahvuse ja muude tunnuste poolest väga erineva Dominikaani Vabariigi kõrgeim tipp. Tõsi küll, see on kõigest kolmepäevane edasi-tagasi matk, kohustusliku giidi ja eeslite seltsis. Troopikas on selliste pikkade matkaradadega, nagu me neid Euroopas ja Põhja-Ameerikas tunneme, üldse nigelavõitu. Põhjusi on siin mitu, alates kiiresti kasvavast džunglist kuni kultuuriliste põhjusteni välja. Õige mõõtkavaga topokaardid on tihtipeale salastatud. Paljulubav sõna trekking tähistab paljudes kohtades pigem organiseeritud gruppidena liikumist mööda külateid. Selliseid radasid, kus saab, „kodu“ seljas, omal käel rännata ja nädalateks looduse rüppe kaduda, on vähe.

Mäletan, kuidas ühel talveõhtul, otsides võimalusi pikemaks soolo-looduskümbluseks lõunamaades, püüdsin Google Earthi abi välja nuputada, kas pääseb kuidagigi Pico Duarte tippu nii, et ei peaks giidide ja ametimeestega tegemist tegema. Eesmärk ei olnud muidugi mitte otseselt seadust eirata, aga Marokos giidiga matkates olin juba omad vitsad saanud, pealegi olin veendunud, et kohaliku majanduse toetamiseks on paremaid viise.

Waitukubuli matkarada pakub just sellist vabamat võimalust. Tasud ja bürokraatia on minimaalsed. Kui jätta kõrvale veidi keeruline marsruut, mis tuleb läbida, et üldse saarele jõuda, on matkarada iseenesest üsna ligipääsetav. Peaaegu iga etapi lõpus võib põhimõtteliselt leida hubase, taskukohase kodumajutuse. Telkimist siin ei tunta, kuid lauskeeldu ei ole. Piirkonna kohta on Dominica väga turvaline, eriti sisemaal, kus elu püsib väiketalupidajate najal rahulik, on kiusatus kasutada sõna väärtuspõhine.

Metsik saareriik

Kui ma endale neid sooja maa matkakombinatsioone nuputasin, oli Waitukubuli juba avatud. Vaatamata sellele, et Dominica on küberruumis ilusasti kohal, keeldus ta mingil põhjusel siiski mulle aktuaalset infot loovutamast. Tavaliselt käib keskmine internetikasutaja ära võrgus ja saab üsna täiusliku ülevaate mingist riigist. Kui otsid Tai kohta infot, siis on tõenäoline, et saad juba esimeste otsingutega adekvaatse pildi, sh et 2014. aastal toimus riigipööre. Dominica puhul aga selgus nii mõnigi oluline detail alles tagantjärele.

Võiks öelda, et matkasoovitus tuli tänu Eesti e-riigile. Üks mu klassivend – valge mees, kes pole päevagi elus matkanud – on abielus Ameerikasse emigreerunud dominicalannast Bitcoini firmajuhiga. Jutt käis parajasti sellest, kuidas metsik saareriik võiks Eesti kogemusi kasutada – Dominica on endise ehtsa banaanivabariigi kohta üsna korruptsioonivaba ja innovatsioonile avatud. Mu sõber juhtus mainima n-ö jalgsimatka magistraali, mis ühendab saare peamised looduslikud vaatamisväärsused ning millele valitsus väga ootab matkajaid. Tänavuse talvereisi sihtkoha otsingud said seega kiire lõpplahenduse.

Looduse poolt räsitud

Reisipiletid ostetud (marsruut Tallinn– Pariis–Guadeloupe, parvlaev Roseau’le), ammutasin igakülgset infot raja etappide kohta, kui ilmnes väike komplikatsioon. Nägin fotot ilusa nimega imeilusast kohast Wavine Cyrique, kus oli kummaliselt, masendavalt palju langenud puid. Paar otsingut veel ja hakkasin aduma, et saarel oli toimunud üsna hiljuti mingi suuremat sorti katastroof.

Selgus, et alles möödunud augustis oli Dominicast maru üle käinud. Õigemini oli madalrõhusüsteem nimega Erika jäänud pidama saare kohale, kallates saarele 12 tundi järjest vihma. See ei olnud tavaline südasuvine troopiline torm, mille kohta on igasugused tõenäosused nädal aega ette teada. Erika puhul tuult ei olnud. Lehed ja oksad jäid terveks, samal ajal kui terved puud uhuti minema. Saare kaguosas kadus maalihke tõttu terve küla nimega Petite Savanne, viies kaasa üle 30 inimelu. Lennuväljal pääsesid tornis ametis olnud lennuliiklustöötajad üle noatera. Ühe hoobiga kaotas riik 90% möödunud aasta majanduse kogutoodangust.

Küsimus polnud enam, kas Waitukubulist on midagi järele jäänud. Minu jaoks tekkis eetiline probleem, ma ei tahtnud välja näha kui ebameeldiv disaster tourist. Võtsin taas ühendust oma koolivennaga. „Kuule, miks sa mulle Erikast midagi ei rääkinud!?“

„Jah, eks see oli muidugi suur löök. Aga suuremad kahjustused likvideeriti kiiresti. Mine ikka!“ julgustas ta mind. „Ei, ei pea abipakke kaasa võtma. Meil on ju nii palju rahvuskaaslasi, kes elavad-töötavad välismaal. Võib-olla rohkem kui teil, eestlastel.“

„Kõige tähtsam on, et tavalised turistid tuleksid tagasi! Nagu sina.“

Ei olnud päris selge, kuidas konkreetselt Waitukubuli läbitavusega oli, eriti lõikudel, kuhu tehnika ei pääsenud, kuid ta lubas, et ilmselt taastatakse matkarada sama usinalt kui autoteid. „It's kind of a big deal for them.

Matkarajad au sees

Dominica riigi jaoks on matkarada turismistrateegias kesksel kohal. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin RMK Oandu-Ikla reklaamivat plakatit päris Tallinna kesklinnas näinud. Roseau’s olid igatahes Waitukubuli tahvlid olemas.

Esialgu on Waitukubuli edulugu. Naabersaare Martinique’i kaudu vahendatud Euroopa Liidu raha jõudis kohale ilma suuremate nn bürokraatlike kadudeta. Iga 5–10 kilomeetri tagant kerkisid ilusad puhkepaviljonid, piknikuplatsid, pingid, infotahvlid. Ka pärast Erikat oli piisavalt raha järel, et kuulutada matkaraja taastamine prioriteediks ning sellega saadi ka hakkama paari kuuga, mõnes kohas suunati trass täielikult ümber.

Pidin kohe esimesel päeval ühe sellise taastatud lõiguga võitlusse astuma. Kuigi Scotts Headi külas olid sildid „Matkarada suletud“ veel üleval, töö oli vastavatel lõikudel lõpule viidud, rada köiega julgestatud. Esimene päev oli siiski pisut leebem kui Corsica GR20, mida on peetud Euroopa raskemaks matkarajaks.

Lõunaosa on ilus ja vaheldusrikas. Ligikaudu 70% on metsarada, 20% on kruusatee, alla 10% on liikluseta asfalteeritud tee. Arvestades keerulist maastikku (ligi 200 kilomeetrit rada 46 kilomeetrit pikal saarel!), on trass üsna targalt lahendatud ja tegijaid tuleb vist tunnustada selles mõttes, et päris sõlme see ennast kusagil ei keera, kuigi üritab. Kolmandal päeval märkasin, et olin suurema osa päevast marssinud nägu päikese poole, kuigi nominaalselt põhja poole. 500 meetrit allpool sätendas meri kolmes suunas. Oli võimatu välja lugeda, kuidas rada jõuab lõpuks tagasi põhja poole pöörduda ilma täisringi tegemata, aga paari kilomeetri pärast asi ikka lahenes.

Peale topograafilise aspekti on keerulisel kulgemisel ilmselt teinegi põhjus: juhatada väikeste loodusobjektideni, mis muidu jääksid tähelepanuta. Soufriere’i kandis, teisel päeval, oli selleks muidu tavalise väljanägemisega oja. Samal päeval olin häguseid, väävlilõhnaga kuuma vee ojasid kohanud õige mitu ning joogivesi oli otsa lõppemas. Lõpuks ometi! Tühjendasin jooginõu ja täitsin värske ojaveega. Aga igati selge külm vesi oli hapu nagu sidrunimahl – ilmselt tänu vulkaanilisele päritolule.

Ootamatult osutus kõige raskemaks viies etapp, mida saare keskel asuv matkaraja sihtasutus nimetab „our family hike’iks“.

Tasane on see eelmiste päevade järskude tõusudega võrreldes küll, aga see-eest on maa saapa all ülilibe, koosnedes sammaldunud munakiviteest, mille olid rajanud orjad 200 aastat tagasi, ning ülejäänud osas pehmelt öeldes „veevaibast“. Selleks ajaks olin jõudnud palju vihmasema idapooleni ja sadas lakkamatult.

Dominical ei ole õiget kuiva hooaega, nii et puhkepaviljonid on selles kliimas väga tähtsad. Mõni üksik neist on ehk pisut liiga lähedal külale, sest oli kohti, kus varjualused olid muutunud kogunemispaikadeks alahõivatud külaelanikele. Tavalisem olukord oli see, et pikniklauas istus keegi sõbralik naabertalunik, kes teritas nuga või matšeetet. Nende viimastega tuli lihtsalt natuke harjuda, sest see on kõige tavalisem kohalik tööriist.

Kuigi rada polnud inimtühi – oli rastamehi, talunikke, Haitist toodud tööjõudu – ei kohanud ma nädala jooksul ühtegi teist matkajat.

Lääneriikide ja hiinlaste võitlus

Kuidas saada rohkem inimesi rajale? Dominica on huvitavas olukorras selles mõttes, et rahvusvahelist lennujaama pole. Ööbivaid turiste saabub päevas keskmiselt alla 200. Samas tõdetakse, et juhul kui tõesti peaks tulema „päris“ lennujaam, hakkavad asjad, sh loodusväärtused, kiiresti muutuma, paraku mitte alati positiivses suunas.

Kruiisirahvas on juba kohal – Haapsalusuuruses pealinnas on vastavad kaid, kuigi muud turistide teenindamiseks vajalikku infrastruktuuri endiselt napib. Ühepäevaturistid üldpilti väga palju ei mõjuta – veedavad keskmiselt ainult kuus tundi igal teisel päeval, peamiselt pealinna lähistel. Kuigi paljud sihtkohad, nagu Boiling Lake, asuvad linnulennult vaid paar kilomeetrit Roseau’ orust, on sinna-tagasi sõit logistiliselt paras ettevõtmine.

Kas seda tunnistatakse avalikult või mitte, tundub, et Dominica hinge pärast käib võitlus lääneriikide ja hiinlaste vahel. Kuigi saar asub kahe Euroopa Liitu kuuluva saare vahel, on Hiina saanud siin arvestatavaks mängijaks. 2005. aastal pööras riik selja Taipeile ja tunnustas Pekingit, saades sel moel hiigelinvesteeringuid ja annetusi. Kui Euroopa annetab raha pigem teede jaoks ning ulatab abikäe tormide puhul, siis hiinlased ehitavad objekte. Hiinlased toovad maale enda töötajad, kellest paljud jäävadki Dominicasse elama ja äri ajama. Euroopa osalust märgitakse tahvlil väikese sümboliga, hiinlaste jaoks korraldatakse suursugusemat tähistust. Nii toretsevad pealinna tähtsama, Hiina poolt ehitatud silla otstel kivist fuu-koerad ehk lõvid – riigis, kus on muidu ainult käputäis tagasihoidlikke raidkujusid Briti ajast. Lõvid on kohalike seas küllaltki vastuolulised ning neid on jõutud paar korda värviga ära sodida.

Ka lennujaama ideed veab Peking. Dominica valitsus toetab seda, aga põhiliselt ainult enne igakordseid valimisi. Endiselt ei ole selge, kas lennujaam saab kunagi teoks või kujuneb sellest nagu libaärimeeste pakutud Venezuela õlitehas, mis õnneks osutus täielikuks fiktsiooniks. Sobivaid kohti pika lennuraja jaoks on kogu riigis ainult üks või kaks, needki pole ideaalsed.

Praeguseks on valitsus igatahes ühemõtteliselt rõhunud Costa Rica laadsele ökoturismi mudelile. Võib-olla mõistetakse, et hetkel ei saa Jamaica või avaneva Kuubaga niikuinii võistelda. Tulevik toob torme veel, kas Erika-laadseid statsionaarseid katastroofe või geopoliitilisi vapustusi. Pikas perspektiivis on oht, et saare kogu edelaosa tabab sama vulkaaniline häving, mis Montserrati. Seniks aga ootab Dominica oma tervete korallrahudega ja vihmametsade ning tähistatud sisemaa matkarajaga uusi avastajaid.

Tekst: Kristopher Rikken

Fotod: Kristopher Rikken, dominica-island.info  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga