TEISEL POOL POLAARJOONT

pingud.jpg

Tuleb hakkama saada! „Mis sa nendelt külmadelt maadelt leiad?“ tavatses Tiit Pruuli küsida, enne kui ta ise polaarpimedusest lahti sai. Ühe lausega pole nii kerge vastata, ühe sõnaga aga küll. Tõsi, sel sõnal on õige mitu tähendust. See sõna on hakkamasaamine.

Esiteks isiklikus plaanis. Ükski reis põhjapolaarjoone taha (küllap ka lõunapolaarjoone taha, aga seal pole lihtsalt käinud) pole jalutuskäik pargis ega basseini ääres lebamine. Riietus, varustus, distantsid, teised inimesed (täpsemalt nende harvus) – kõik on eriline, nõuab erilist ettevalmistust ja erilist hakkamasaamist. Pidevat valvelolekut, pidevat mõtlemist, pidevat aja ja ruumi tajumist. Natuke nagu tsivilisatsioonieelsel ajal või nii, sest kus ja kuipalju seda tänasel linnainimesel ikka vaja on? Eesti esimeses Gröönimaa turismigrupis aastal 2006 olid kaks noort meest, kes läksid Ilulissati Wanderkarte servani ja siis otsustasid veel natuke edasi minna. Üles leiti nad viie päeva pärast – õnn oli, et leiti. Arktika ei kohanda end inimesega, temaga tuleb inimesel kohanduda. Igalt reisilt tuled tagasi tundega, et oled hakkama saanud.

Teiseks üldinimlikumas plaanis. Bioloogid oskaksid kindlasti nimetada mõne laiema levikuga organismi või bakteri, aga milline suur loom elab veel Kongo džunglites ja Tšukotkal? Inimene elab. Saab hakkama. Ma tunnistan, et reisieesmärkide skaalal kaldub minu oma pigem arhitektuurimälestiste imetlemise (kultuurantropoloogist reisimees Jaanus Plaat nimetab neid halvustavalt "klotsideks") kui kohaliku taadiga jutu puhumise poole – vist nõuab leivatöö nii palju suhtlemist, et puhkuse ajal võib täitsa vabalt vakka ka olla. Arktikas on minu eriline huvi inimkäte jäljed maastikul. Katedraale seal muidugi pole, isegi Hvalsey kiriku tuhandeaastaseid varemeid Qaqortoqis ei saa kuidagi selleks pidada. Aga sissevajunud katusega vaalaküttide onn, mahajäetud söekaevandus Teravmägedel, ka täiesti asustatud erksavärviline konteinerelamu kuskil Gröönimaa külas paneb mõtlema ja uhkust tundma inimese suutmise, hakkamasaamise üle. Ehk kõige armsamale leiule sellest kategooriast sattusin, kui Nuuki lähedal maastikul uidates komistasin järsku masina otsa, mis lähemal vaatlusel osutus diisliga töötavaks suusalifti mootoriks. Mäesuusatamine Gröönimaal, see on sama tungiv inimliku eneseväljendusvajaduse rahuldamine kui 5000 aastat vanad kaljujoonised Altas, kah Arktikas.

Et inimene saaks elada, peab elama ka loodus. Jääväljadel, nagu ka puhtas kõrbeliivas või Ararati tipus inimene ei ela (isegi kui käib seal aeg-ajalt nagu Noa või meie kaasmaalane Parrot). Mulle ei paku Arktika jääväljad iseenesest erilist huvi, ehkki korra on lennukiaknast tore vaadata. Saan väga hästi aru, miks Ostap Bender mägesid "liiga šikkideks" kutsus. Aga habras kääbuskask kuskil mustade tundrakaljude vahel ja tuules värisev teravmägede moon panevad sind jällegi mõtlema eluspüsimise ning hakkamasaamise üle. Kõige imelisem aeg Kaug-Põhja külastastamiseks on just see lühike ja nii meeletult intensiivne vegetatsiooniperiood – kiire on, talv tuleb jälle peale! Kasvamist ja küpsemist võib hea kujutlusvõime korral lausa füüsiliselt tunda. Ning kõik see floora on üpris ühtlase maastiku taustal veel ekstra dekoratiivne.

Loomulikult on mu Arktika-kirel ka algus, huvi peab kuskilt tulema. Kaks aastat Vene sõjaväge möödusid Severomorskis. Üks pikk kevad sellest läks ka päris tundrate vahel ülepäeva vahis käies ja loodust uudistades. See − mitte uudistamine, vaid sõjaväeteenistus üldse – oli üsnagi reljeefne hakkamasaamine ja sobis nii geograafilisse kui ka mentaalsesse maastikku kui valatult. Edasi on kõik loogiline, iga järgmise korraga on lihtsam hakkama saada.

Tekst: Matti Maasikas

Foto: Toomas Prükk

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *