Antropoloogid Kadri Viires ja dr Jean-Loup Rousselot veetsid erialase töö pärast Alaskal ühe augustikuu. See oli piisavalt pikk aeg ringirändamiseks ja sealsete põlisrahvaste mitmekesise pärimuse ja tänapäevase elukorraldusega tutvumiseks.
Me armastame võrdlusi. Leidkem siis neid paralleele maakera punktide samadel laiuskraadidel ja praktiliselt päevase, st 11-tunnise ajavahega piirkondades. Nii nagu Tallinnas elab kõnepruugis „pool Eestit“, on ka Anchorage koduks pisut vähem kui poolele Alaska elanikkonnast − siin elab 301 000 inimest. Tegemist on Alaska osariigi suurima linnaga, kuid see ei ole osariigi pealinn. Anchorage asub kõigest paari laiuskraadi võrra põhja pool kui Tallinn (Anchorage 61’13N ja Tallinn 59’43N).
Kuid nii klimaatiliselt kui ka geograafiliselt on tegemist väga erinevate looduskeskkondadega, ajaloolisest taustast rääkimata. Alaska, mis ühines USA 49. osariigiks 1959. aastal, on pindalalt kõigist USA osariikidest suurim, kuid asustuse tiheduselt hõredaim – sellel hiiglaslikul territooriumil elab kokku vähem inimesi kui kogu Eestis – kõigest 738 500 asukat. Lisaks inglise keelele, mida räägib 89,7% elanikkonnast, on kasutusel veel 20 teist võrdväärseks tunnistatud põlisrahvaste või ajalooliste kogukondade keelt. Alaska on vaheldusrikas, karge ja suurejoonelise loodusega maa, mis väärib avastamist, imetlemist ja nautimist. Siinsetel põlisrahvastel on väga mitmekesine kultuuri- ja kunstipärimus, mis ei pruugi pealiskaudsele turistile avalduda.
Tänu erialasele tööle antropoloogide, kunstnike ja õppejõududena veetsime Alaskal terve augustikuu, mille käigus avanes võimalus ette võtta ka mõni põnev avastusreis seni käimata paikadesse. Alaska valged ööd olid juba muutumas kottpimedaks, nagu Eestiski augustikuus.
Wrangell-St. Eliase rahvuspark
Alustasime 90-kilomeetrist autosõitu juba varahommikul, kuid peagi selgus, et samal päeval me sihtkohta ei jõua. Tahtsime omal jõul, see tähendab et küll ameerikalikult jõulise, kuid siiski mitte 4x4 džiibiga jõuda välja McCarthysse ja Kennicotti, Wrangell-St.Eliase rahvuspargi südamesse. Kui oleksime sõiduki rendilepingu tingimustesse põhjalikult süvenenud varem – nimelt keelab see sõita kruusakattega teedel ja ütleb selgesõnaliselt, et avarii või tehniliste probleemide korral lepingujärgne kindlustus ei kehti − oleksime ehk juba eelnevalt mõelnud lennutakso (air taxi) või väikebussi (shuttle bus) teenusele.
Õnneks oli tegemist „vaid“ rehvi lõhkemisega pärast neljatunnist sõitu mööda sügavate löökaukudega ja treppi sõidetud kruusateed inimtühjal maastikul. Nagu hiljem tõdesime, tüüpiline probleem − statistiliselt seitsmel sõidukil kümnest. Esimesed paarkümmend kilomeetrit (Alaskal tuleks kiirelt unustada kilomeetrid ja orienteeruda miilidele) olid isegi paljutõotavalt asfalteeritud. Seevastu kontrastselt elamusterohked olid järgmised 60 kilomeetrit, siis hakkas rool kiiva keerama ja kostis üheselt mõistetav susin.
Läbisõidetud tee oli üksildane ja imeliselt looduskaunis, mõlemal pool kõrgumas mäed, siis haigutamas sügavad kanjonid, tippude lähedal lumelammaste valged täpikesed, madalates orgudes laiutavad soomaastikud, veesilmades pesitsevad luigepaarid, teeveeres põõsastikes toituvad põdrad, marjule suunduv karuott − võta nüüd kinni, kas grisli või pruunkaru −, üle tee kiirustav rabakanapere. Üksildase järve kaldal heinamaataolisel stardirajal lendutõusev „võsapiloot“ (bushpilot) või järve kaldal jahionni ees parkinud vesilennuk, mis andis vähestki märki inimasustusest.
Jah, aga eksistentsiaalselt oluline küsimus… kui kaugel on veel sihtkoht McCarthy? Kas seal on mingigi rehviparandus? Me ei leidnud vastust ka satelliitide vahendusel. Asendasime lõhkise rehvi pisikese varurattaga ja õige-õige aeglaselt sõitsime tagasi Chitinasse, reisi hommikusse alguspunkti. Kolletuva soomaastiku ja Copper Riveri kohale kerkis täiskuu. Chitina hotelli aknad olid juba pimedad, uksekellale keegi ei reageerinud ja nii tuli meil telkida kohalike Ahtna indiaanlaste lõheveskite vahel kiviklibusel Copper Riveri kaldal.
Järgmisel päeval McCarthysse suunduvale väikebussile kohti ei olnud ja tegime päevase väljasõidu Valdezi, maalilisse ranniku- ja sadamalinna. Teel nautisime Thompson Passi (kuru)vaateid − pealtpool ookeani tulvavaid pilvi, saime osa peaaegu sõiduteeni ulatuvast Worthingtoni liustiku ning kanjonitesse paiskuvate koskede ilust. Linna kultuurikeskuses vaatasime dokumentaalfilmi fataalsest 1964. aasta maavärinast, mis hävitas pea kogu ajaloolise linna, ning tegime mõne suumitud foto üle lahe paistvast strateegilisest Alaska Pipeline’i (Alaskat põhjast lõunasse läbiva naftajuhtme) lõppsadamast ja naftaterminalidest fjordi vastaskaldal. Arusaadavalt on see kinnine territoorium ja lähemale ei pääse.
Uus katse
Me siiski ei loobunud mõttest jõuda Wrangell- St. Eliase Rahvusparki ja istusime ülejärgmisel varahommikul päevinäinud, kuid karastunud väikebussi veelgi karastatuma bussijuhi roolimisel-giidimisel. Juht oli noor pikajuukseline ameeriklane, väljaveninud ja võidunud kampsunis, kes kolis mõni aasta tagasi Alaskale, kosis naiseks Ahtna suguharust pruudi, elas tagasihoidlikku, kuid edasipürgivat elu, kasvatades kaht segaverelist lapsukest ning osutades võimaluse korral transpordi- ja giiditeenust. Päevane väljasõit ei ole just odav lõbu, ca 100 Ameerika dollarit inimese kohta, kuid meil ei ole palju valida, aeg on otsakorral. Meiega koos sõidavad Wrangell- St. Eliase Rahvusparki avastama eakas paarike Norrast, üksik ja pealetükkivalt jutukas briti naisterahvas, sportlik mägironija Hollandist ja kolm noort huvireisijat, vist Lõuna-Koreast. Pärast kolme tundi „peaga lakke“ sõitu jõuame McCarthysse.
Ahtna indiaanlased ja nende traditsioonid
Ahtna on Athapaska indiaani põlisrahvaste suurema keeleperekonna üks alamgrupp, kes väikese, hinnanguliselt kõigest 500-liikmelise grupina on asustanud tohutult suurt, mägedest ümbritsetud isoleeritud territooriumi, mis jääb Wrangell-St. Eliase mägedest itta, Chugachi mägedest põhja ning Denali massiivist läände ja lõunasse. See on tänini jäänud väga hõreda asustusega alaks.
Peaaegu kõik Ahtna indiaanlaste külad asuvad põhjast lõunasse voolava Atna’tuu ehk Copper Riveri (Vasejõe) kaldal, mis on ajalooliselt olnud ja on ka tänapäeval peamine ühendustee Ahtna indiaanlaste asulate vahel ning elutähtis kaubanduskoridor väikeste indiaanikülade varustamisel toidu ja muu vajalikuga.
Legendi järgi olid Ahtna rahva esivanemateks kolm õde, kes tulid mööda Copper Riveri jõe deltat ülesvoolu põhjapoole maa sisemusse, kuhu nad rajasid oma asulad. Ahtna rahva sisemaa oli pikalt isoleeritud välistest kontaktidest, vastupidiselt rannikuindiaanlastele, kes käisid läbi lääne kaupmeestega ja meremeestega juba 18. sajandi keskpaigast.
Karmi kliimaga sisemaa hõlvamine väljast tulnute poolt kestis sajandeid. Karusnahakaupmehed, maadeavastajad ja õnneotsijad järgisid põlisrahvaste ajaloolisi liikumisteid ning rajasid vähehaaval sisemaale tungides paikseid asulaid, kus nad esialgu olid ka edukad, sest tulirelvade kasutamine tagas neile piisava jahisaagi, mida teiste kaupade vastu vahetada. Ahtna indiaanlaste radu kasutasid 19. sajandi alguses Vene karusnahakaupmehed ning hiljem, 1885. aastal leitnant Henry T. Alleni esimene Ameerika avastusekspeditsioon. 20. sajandi alguses asusid sisemaale maanteed rajama USA militaarinsenerid, et luua püsiv maaühendustee ranniku ja Fairbanksi kullaväljadega, mille tulemusena avati maantee autoliikluseks 1927. aastal.
Ahtnad peavad tohutut Copper Riveri valgala oma põliseks jahiterritooriumiks, kus traditsioonilisteks jahiulukiteks on põdrad, karibuud (Alaska metsikud põhjapõdrad), lumelambad ja karud, lisaks kõik väiksemad karvased ja sulelised. Küttimine on meeste pärusmaa, samas kui lõhepüük on külaelanike kollektiivne ettevõtmine, mis vältab terve hooaja aprillist septembrini. Kuigi Copper River on tuntud rikkalike kalavarude poolest, on olnud aastaid, mil väikesed isoleeritud kogukonnad ei suutnud koguda piisavalt talvevarusid ning suvel kogutu oli ammendatud juba jaanuaris. Siis algas näljaperiood, sest kütid ei varustanud kogukonda piisava värske jahisaagiga.
Tasub meenutada, et sarnases seisus oli ka Vene tsaaririigi väikesearvuline asurkond Alaskal, kes ei suutnud aasta ringi iseseisvalt toime tulla ning sõltus suuresti emamaalt saadetud abist. Kokkuvõttes viis see Vene-Ameerika müümiseni 1867. aastal.
Ahtna indiaanlaste traditsioonilised elamud
Nagu enamik poolnomaadseid hõime, kasutasid ka Ahtna indiaanlased kahte tüüpi hooajalisi ehitusi. Soojal aastaajal oli kasutusel lihtne kandiline kasetohuga kaetud onn. Selliseid kalastusonne ehitati sobivatesse kalastuskohtadesse igal aastal uuesti.
Talvel elasid Ahtna indiaanlaste perekonnad suuremates pooleldi maapealsetes elamutes (ca 4 x 10 meetrit), mis olid pealt soojustatud paksu kuusekoorekihiga. Mõne elamu juurde kuulus ka saun.
Ahtna indiaanlaste küla oli iseseisev sõltumatu üksus, mida juhis külavanem tyone, kes kuulus aristokraatsesse klassi ning kellele allusid külaelanikud ja orjad – võidetud vaenlased ja nende järeltulijad. Eraldi sotsiaalses staatuses oli ravitseja- šamaan, sotsiaalsete klasside ülene respekteeritud arvamusliider, kes oli võimeline sidet pidama üleloomulike jõududega. Ta oli ühtlasi ka tseremooniameister, kes viis läbi potlatch’e, mis on siiani indiaaniühiskonna kõige olulisem rituaalne pidustus.
Ahtna indiaanlased kasutasid jõgedel liikumiseks kasetohuga kaetud kanuusid. Suviste maismaateede puudumine kompenseeriti talvel lumeräätsade ja kelkudega. Kelguks oli ja on eest j-kujuliselt painutatud puitplankudest kelk, millel ei ole jalaseid. Kõige olulisem teadmine on sellise kelgu laadimine, kus veetav kaup tuli jagada kelgupõhjale ühtlaselt, et see jookseks sirgjooneliselt. Sellisel rännakul vedas naine kogu kaasasveetavat kraami ja mees tegeles jahiga, et toita perekonda värske jahisaagiga. Lisaks kanti kaasas raskeid loomanahast seljakotte majapidamiskraamiga.
Vasekaevandus
1900. aastate alguses, kui hullumeelne kullapalavik Alaskal Klondike’is, Nome’is ja Fairbanksis oli juba vaibumas, asusid õnneotsijad uurima uusi teenimisvõimalusi. Ühel sellisel otsingul sattusid Jack Smith ja Clarence Warner ulatuslikule rohelisele, kõrge vasesisaldusega kivimite alale Kennicotti liustiku ja McCarthy jõekese ümbruskonna mägedes. See, mis paistis eemalt vaadates rohelise rohuväljana, osutus lähemal uurimisel kõige rikkalikumaks vase leiukohaks, mis eales leitud.
Kuigi looduslik vask ei olnud ka Ahtna indiaanlastele tundmatu – seda leidus Copper Riveri kallastel −, ei osanud nad seda eriliselt töödelda. Indiaanikogukondades tunti vaske kui mitmesuguste kaunistuste, nagu ripatsite, kaela- ja käevõrude valmistamiseks sobivat materjali, mida kuumutati ja sepistati haamerdades, seejärel poleeriti liivakiviga. Komplitseeritumat vasetöötlust tundsid siiski üksikud indiaanihõimud, näiteks vase-eskimod Kanadas, kes vahetasid toormaaki teistelt hõimudelt.
Vastavastatud vaseväljadelt hakkasid esmaavastajad hobustega üle ränkraske mäestikutee maaki rannikule transportima. Kuid peagi, 1906. aastal, said kaks mõjukat investorit – J. P. Morgan ja vennad Guggenheimid − ettevõtte omanikeks ning vase kaevandamine võttis seejärel hoopis uue hoo. Tuntud raudteekonstruktor Michael J. Heney juhtimisel alustati 1908. aastal Copper Riveri Looderaudtee ehitamist, mis kulges Kennecotti vasekaevandusest 315 kilomeetrit üle mägede Cordova sadamalinna, kust maak laaditi aurulaevadele ning saadeti ümbertöötlustehasesse Washingtoni osariigis. Tänapäevalgi on kanjoneid ületavad puitkarkassile rajatud raudteesillad ja industriaalpärand omaette vaatamisväärsus. Copper Riveri Looderaudtee teenindas vasekaevandust 27 aastat, viimane rong lahkus Kennecottist Cordovasse 11. novembril 1938. aastal, mil kasumlikkuse ammendanud kaevandus päevapealt suleti.
Kennecottist Cordobasse suunduv raudtee ehitati läbi Ahtna ajaloolise asula Chitina (Chit-na), mis 20. sajandi alguses kasvas kiiresti strateegiliseks kaubanduskeskuseks, kuid tänaseks oma endise hiilguse kaotanud.
Ka Kennicotti kaevanduse vaseveski, milles sorteeriti ja sõeluti vasemaaki, on unikaalne 14-korruseline astmeline puitehitis, mis troonib imposantse industriaalmälestisena omaaegsete kaevandushoonete kohal. Tasapisi renoveeritakse kõiki kaevandushooneid industriaalpargi atraktsioonideks.
Täiendavat lugemist:
Alaska by James A. Michener, Random House, New York, esmatrükk 1988, tõlgitud enam kui 50 keelde. Hästi illustreeritud ja dokumenteeritud lood Alaska ajaloost. Lisa „Fact and Fiction“ aitab orienteeruda faktides ja loomingulistes lisandustes. Saadaval ka e-raamatuna.
The volume 6, Subarctic. Handbook of North American Indians, koostaja William C. Sturtevant, Smithsonian Institution, Washington DC. See on entsüklopeediline teaduspublikatsioon , väga põhjaliku Ahtna indiaanlaste peatükiga.
Täiendavat lugemist leiab internetist otsingusõnadega: Athapaskan, the Ahtna, the Wrangell-St.Elias NP, the mills of Kennecott jne.
Tekst ja fotod: Kadri Viires, Jean-Loup Rousselot, Wikipedia