Andres Tarand elust polaarjaamas

Andres Tarand (s. 1940) oli Antarktikas kolm nädalat vähem kui aasta. Reis Leningradist Antarktikasse algas 1968. aastal Saksamaal ehitatud uurimislaeval Zubov. Järgmine peatus oli Antarktikas Mirnõi polaarjaama all, kust lennutati ta edasi Molodjožnõi jaama. Sealt ei liikunud Tarand ära enne kui jõulude ajal 1969. Mis vahepeal toimus, sellest räägib ta lühidalt Tiit Pruulile.

tarand.jpg

Kuidas sa Antarktikasse sattusid?

Me, eestlased, saime sinna ikka seetõttu, et vaatlesime ka helkivaid ööpilvi, mis oli teatavasti Tõravere monopol. Aga ega neid seal ausalt öeldes väga hästi näha ei olnud. Mõni mees nägi, mõni ei. Oli hüpotees, et ööpilved parandavad lühilaine levi, mis teatavasti peegeldub. Kuna neid helkivaid ööpilvi on nii vähe, siis see asi ei andnud vist ikka olulist tehnilist lahendust.

Palju teid seal jaamas ületalve oli?

Palju, tavaliselt on jaamades märksa vähem inimesi, välja arvatud jänkide McMurdo, mis on puhas linn juba. Rahvast oli meil palju, sest tšetšeenid ehitasid jaama naftaterminali. Umbes pooled olidki tšetšeenidest ehitajad. Meid oli 98 meest, tegelikult elas üle talve 97, sest üks mees suri ära. Ta oli oma vanust võltsinud, oli end nooremaks teinud, et sinna saada. Oli Antarktika instituudi bosside suvilakooperatiivi kojamees. Tahtis ka hea teenistuse peale ja mangus niikaua, kuni talle ekspeditsioonis koht tehti. Süda ütles üles, pärast selgus, et mitmed olid märganud, et ta ei olnud jõudnud vastutuult käia, tuuled on seal nii tugevad, et muidugi on raske. Siis oli meil Antarktika matus, mis jättis muidugi sügava mulje. Seal pole ju kuhugi matta. Mees tuleb panna metallkasti ja siis see kast kalju külge kinni keevitada, et tuul minema ei viiks. See on tõesti trööstitu ja kõle. Venelaste suur surnuaed on Mirnõi jaama juures, Molodjožnajas oli see esimene matus.

***

Rääkisime Andresega juttu 14. jaanuaril 2016. Samal päeval oli Mari Tarandi 75. sünnipäev. Kui oma jutuga matusteni jõudsime, astus juubilar köögist elutuppa ja tsiteeris peast Juhan Smuuli 1960. aastal kirjutatud luuletust „Antarktise matused“, mis pühendatud Antarktikas hukkunud meteoroloog Oskar Kreitsakile:

Orkestrit ei ole.
Kuid mühiseb valjult
Antarktise tuisune, jäine koraal
mil Komsomoli-, kui Raadiokaljul,
mühab elutuul, tühjal ei-kellegi-maal.

Me seisame, õlgadel pea ja mure,
peakottideis, kasukais, untadeis,
ma tean, mida tähendab:
Seltsimees sureb…
Nüüd ma tean, mida sel puhul tuntakse
Antarktises.

***

Mismoodi elamistingimused välja nägid?

Minul oli kahene tuba ülemuse Dimitri Vassiljeviga. Tema oli vana poljarnik, kellel oli vööni habe. Habeme eripära oli see, et kui Dmitri ennast täis jõi, siis habe ei seisnud enam sirge, vaid läks ära vedelaks. Tal oli see häda, et kui jooma hakkas, pani järjest kolm päeva. Algul ma tegin truult tema eest tööd, aga see vaht on 12 tundi järjest, tunni-poolteist magad. See kurnab ära, kui järjest pead nii terve ööpäeva tegema. Siis ta täitis pärast ise oma vaatlustelt ära oldud päevad peast (ja isekirjutajate lintidelt) tagantjärele. Teatud piirini on see võimalik, kui inimene ikka teab seda ilma asja seal. Muidu oli südamlik mees, nagu joodikud tihti.

Märtsi alguses läks viimane laev. Sellega läksid ära ka filmimehed Andres Sööt ja Mati Kask, kes minuga samal aastal seal olid (vt intervjuud Andres Söödiga Go Reisiajakirjast nr 1, 2014).

Meie majas elas veel neli radisti, kõrvalmajas olid aeroloogid, kes lasid õhupallidega sonde üles. Suur rühm oli raketimehi. Sest esimest korda Antarktika ajaloos lasti sonde üles ka rakettidega. See oli isegi nii suur sündmus, et ma kuulasin seal BBC-d ja BBC pidas vajalikuks sellest rääkida ja arutada, et mine tea, äkki on mingid muud raketid. Antarktika leping teatavasti keelab igasuguse militaarse tegevuse teisel pool 60. laiuskaadi. Aga seal ei kavaldatud küll midagi. Ent kavaldasid küll mehed, sest nad olid välja arvutanud, et kui nad kohe oma raketid üles lasevad, siis saavad nad vähem raha. Aga kui paar kuud segadust kokku keerata, siis nad saavad rohkem. Päev Antarktise mandril maksis umbes kolm korda rohkem kui laeval viibides.

Lõpuks hakkasid raketid ikka lendama. Õhupall läheb atmosfääris kõige paremal juhul 30 kilomeetrit üles, aga rakett põrutas oma kümme kilomeetrit rohkem, viskas seal sondi alla ning see hakkas langevarjuga vajuma ja andmeid koguma.

Lisaks vene meeskonnale oli seal kaks poolakat – merebioloogid, kes püüdsid läbi jää igasuguseid mereelukaid, eelkõige väikevähilisi, need on seal toiduahela aluseks. Poolakad olid mulle poliitiliseks piksevardaks, kui hing väga täis sai. Teine maandamise variant oli päeviku kirjutamine.

Majad olid vaiade otsa ehitatud, et tuisud neid ei mataks, vaid tuul maja alt läbi puhuks. Aga kui jaam hiljem paar aastat suletud oli, siis tuiskas ikka alt kinni ja mattis majad ära. Molodjožnaja jaama külastatakse nüüd ainult suviti väikese vene grupi poolt.

Kuidas vaba aega sisutati?

Maletasime kõvasti, pidasime turniire. Piljardit ei õppinudki ma korralikult ära. Igal õhtul näidati filme, aga need olid üsna jõledad, neid ei viitsinud ma eriti vaadata.

Kas talvel on siis täiesti pime?

Ei olnud, paarikümne sammu peale ikka inimese kuju näed. Eks jaamas olid tulukesed ka. Aga ega ta muidu ka täiesti kott ei oleks, sest see on 67. laiuskraad ja päike on kuskil horisondi taga, nii et taevas ülevalt ikka mingil määral helendab. Aga tuisk on selline, et ega sa õieti midagi ei näe, ei saagi vaadata. Julgestuseks olid radade ääres ikka köied, millest kinni hoides käidi.

Milline oli kontakt suure maaga?

Ma pidin Eesti Raadiole kaastööd tegema. Kui olin neli-viis teksti ära saatnud, sain aru, et rohkem nagu pole millestki rääkida, sest midagi uut ju ei toimu. Hakkasin siis sellist luulelist teksti panema. Tekstid tulid muidugi saata vene keeles. Ja siis ilmus välja üks tsensor, kes ütles, et siin peab olema midagi šifreeritud. No mida seal šifreerida oli?

Eks meestel olid naiste pärast kõige suuremad mured, et mis teeb seal kaugel. Koduga saime suhelda raadiogrammidega. Meie dikteerisime seal radistile, kes teksti morsesse lõi. Mari sai nad siis telegraafist kätte. Umbes kolme päeva tagant saatsin sõnumeid. Mul on nad suurelt jaolt alles, üle saja olmeteksti.

Tekst: Tiit Pruuli
Fotod: erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga