1902. aastal avaldas prantsuse kirjanik Alfred Jarry romaani „Ülimees”, mille peategelane André Marcueil sõidab jalgrattal 16 000 kilomeetrit Pariisist Irkutskisse võidu aururongiga. Jalgrattur võidab, ehkki mitmed ta kaaslased teel hukkuvad. Rong oli sada aastat tagasi tehnika arengu, liikumisvõimaluste avardumise ja inimmõtte muutumise sümboliks. Nii nagu praegu on selleks tahvelarvuti ja 4G mobiilsidevõrk.
Jah, kumb on siis praegu võimsam – inimene või rong? Mida tähendab rong inimese jaoks tänases Eestis?
On inimesi, kes põhimõtteliselt rongiga ei sõida ja vett ei joo. On neid, kes valivad lennuki asemel, kui vähegi võimalik, alati rongi.
Mina sattusin rongide juurde juhuslikult, võiks isegi öelda et asjaolude sunnil, isegi vastu tahtmist, aga olen jäänud aastateks. Selles jäämises on koos emotsionaalne ja ratsionaalne alge. Rongiga sõit on seltskondlik meelelahutus, loomulik viis kohata endasuguseid liikuvaid inimesi ja hea võimalus nendega huvitav kontakt tekitada. Rongis on tambur, kus suitsu teha, restoran, kus borši luristada, ja kupee, kus kanakoiba süüa ja viina võtta.
Lisaks on nüüdisaegne rongiliiklus ka ökonoomne ja ökoloogiliselt mõistlik liikumisviis.
Eesti traagika on olnud see, et liiga kaua valitsenud liberaalradikaalne eliit ei hoolinud pikka aega ühistranspordi arengust. Sestap pole meil rongisõidutraditsioone, Elroni rongi park on halvasti komplekteeritud ja logistilised segadused kestavad ka aasta pärast opereerimise alustamist.
Kes tahab proovida sõitu kiirete ja mugavate rongidega, peab minema Saksamaale, Prantsusmaale, Hispaaniasse, Hiinasse või Jaapanisse. Seal liiguvad kommertsrongid juba üle 300 km/h. Maailmarekord küünib hetkel 581kilomeetrise tunnikiiruseni. Venemaal sõitvad Sapsanid, mis tehtud Simens AG poolt, võivad sõita kuni 250 km/h. Nendega on hetkel võimalik liikuda Moskva ja Piiteri ning Moskva ja Nižni Novgorodi vahet. Elroni ja Go Raili rongide maksimaalne kiirus Eestis on praegu 120 km/h.
Aga kui tulla tagasi algul viidatud Jarry romaani juurde, siis tegelikult oli see sümbolistlik lugu mõeldud hoiatusena liigse kiiruse, masinlikkuse ja inimlikkuse kaotamise eest. Pärast võitu auruveduri üle asub romaani peategelane ohjeldamatult seksima. „See pole mees, vaid masin,” kommenteerib teine tegelane. Kangelane, kes oli küll võitnud rongi, hukkub tolles seksimaratonis.
Perpetuum mobile’t pole olemas!
Tiit Pruuli