Raudteest ja rongidest on tehtud romantilisi laule ja luuletusi, aga eesti kunstnikke pole tavotised rongid just eriti palju vaimustanud.
Lisaks vagunitele sehkendatud grafititele tulevad ses vallas esmalt meelde mõned igavad sotsrealistlikud graafilised lehed ja maalid, kus muu tööstusmaastike kõrval figureerivad ka vedurid ja depood (nt Ilmar Ojalo triptühhon „Töötav Tallinn” 1947). Tehnilistest rajatistest on kujutatud veel raudteejaamu (Lorenz Heinrich Petersen, Märt Laarmann), viadukte (Ülo Teder). On ka mõni erand, kus see õline ja mürisev maailm on pööratud pehmemasse ja mitmetähenduslikumasse stiili (üks esimesi näiteid on Peet Areni 1930. aastail tehtud kavandid Balti jaama pannoodele). On ka mõni rohkem või vähem tore töö, mis on küll justkui raudteega seotud, aga tegelikult on siiski pigem portreed või figuraalkompositsioonid (Eduard Ole „Reisijad” 1929, Felix Randeli „Tütarlaps elektrirongis” 1961, Ado Vabbe „Rongi ootamas” 1950–1953 ja „Ooteruumis” 1944–1950, Enn Põldroosi „Teel vaksalisse” 1989).
Ene-Liis Semperil on üks video, mida on kirjeldanud kirjanik ja kriitik Arne Pilv: „…tuba, seal on inimene, ta liigub kaamera ette, nii et näha jääb vaid väike riba toaseina, ning ainult aknast seinale tulevate varjude ning heli järgi saame aru, et akna tagant sõidab mööda rong; kui rong on möödunud, liigub inimene jälle kaamera eest ära ning me näeme taas kogu tuba – mille lähedalt on vahepeal rong mööda sõitnud. Mulle näib, et see väljendab tolle vahe(ndi)kunstiloomust – mitte näidata rongi ennast, vaid olla vahe(ndi)ks, läveks, mille taga sõidab rong, tuua olukorda sisse vahendatus vaataja ja suure mürinaga mööda sõitva rongi vahel, ja selle vahendatuse kaudu rongisõitu tegelikult võimendada, kuigi näib, et rongisõitu tahetakse meie eest varjata.” Kui kunagi luuakse suur Eesti raudteemuuseum (praegu on plaan rajada selline Türile), siis võiks mõnede eesti kunstnike ronge kujutavad tööd seal aukohal troonida: Imant Suumani „Öö pilt (raudtee)” 2005, Jaan Elkeni „Tallinn. Kopli kaubajaam” 1982, Jaan Toomiku „Kuulates rongi” ja „Perroonil” 2008, Peeter Ulase „Ränd” 1972, Ludmilla Siimu „Perroon” 1971.
Eero Epner peab üheks parimaks raudteeteemaliseks tööks Tõnis Saadoja kolme akvarelli sarjast „Kodulinn Tallinn” (2008): „Raudtee on Saadoja jaoks seotud mitte maastikuga, vaid see on osake linnast. Mitte unistuste rada kuhugi tundmatusse paika, vaid platsdarm, väljak täis geomeetrilisi rauast mustreid, ühtlasi ka ajalooline kihistus linnast, sest raudtee on Tallinna jaoks nagu Paks Margareta: temasuguseid täna enam ei ehitata, ainult renoveeritakse, ning oma ajastuloolisuse tõttu seob see erinevad ajastud kokku. Nagu armid mehed näol: need armid on ajalugu, ja need armid teevadki mehe.”
Meil siiski üks eriline ja süstemaatiline raudtee-kunstnik on.
Raoul Kurvitz (1961) tuli eesti kunsti kui rong: 1986 pandi koos Urmas Muru ning Peeter Pere ja teistega alus Rühm T-le. Anti vilet ja lasti auru, võimatu oli mitte tähele panna. Kurvitz on multidistsiplinaarne kunstnik, ta on maalinud, teinud performance’id, videokunsti, tekste, helisid. Lisaks sünteesinud nimetatuid kokku ja nimetanud neid saadusi „totaalseteks installatsioonideks”.
Raoul on suureformaadilisi rongimaale teinud alates 1987. aastast, kokku on neid töid tänaseks 25–30. Mõni kunstiteadlane võiks millalgi nende eri aegadel tehtud rongipiltide põhjal teha lausa Kurvitza stiililiste muutumiste ja arengute analüüsi. Urmas Muru pakub välja veel ühe Kurvitza rongipiltide analüüsivõimaluse: „Rongimaalid on kokkupuutepunkt Raouli maalija- ja muusikukarjääri vahel. Rongimaalide motiivi kordumine aitab nendel teostel sarnaselt muusikalise refrääniga oma mõju püsistada, kui teoreetiliselt läheneda. Aga lihtne on paralleele tõmmata vanakooli rongirataste müra ja Raouli löökpillimängimise vahele.”
2013. aastal Kumus toimunud isiknäitusel tegi Kurvitz Tallinna-Haapsalu raudteelt üles võetud liipritest mahulise rajatise „Veel rongidest” (More about trains). Ja last but not least: Led Zeppelini parafraseerides on Raoul hüüatanud, et „The Rong Remains The Same”.