Välisreiside arv on viimaste aastate jooksul taas tõusuteel, reisitakse üha aktiivsemalt nii omal käel kui ka reisikorraldajate abiga.
Suurt populaarsust koguvad eksootilised ja seiklusreisid, mis on tavapärasele pakettreisile huvitavaks vahelduseks. Näiteks mägimatkad, rafting, jalgratta- ja purjetamisreisid, džiibisafari tundmatutel radadel jmt. Kui varem ostis seikluslikuma reisi pigem noor adrenaliinijanune turist, siis nüüdseks on eksootikareisid igas vanuses ja taustaga inimeste pärusmaa. Viimane trend tundubki olevat pigem reisil seikluste otsimine ja enda proovilepanek.
Reisikindlustuse kahjujuhtumite valguses on nii mõnigi eksootilisem reis osutunud meie klientidele siiski korralikuks katsumuseks. Erilisemate reisielamuste saamise soov on tunduvalt suurenenud, seega on sagenenud ka tõsised haigestumised ja traumad. Tavapäraselt on näiteks rattareiside sagedasemad kahjud liiklusõnnetused või lihtsad kukkumised, mille tagajärjel on käed-jalad kriimustatud ja halvimal juhul ka mõned murtud luud. Samuti on mitmed reisijaid tuttavad suusamägedel saadud luumurdudega. Eraldi juhtumid on aga mägimatkajaid saatvad ohud, sest näiliselt väga leebe harrastuse tagajärjed võivad olla vähese teadlikkuse ja ettevalmistuse tõttu arvatust tõsisemad.
Ehkki näiteks Seesami ohtliku harrastuse kindlustuskaitse tagab kaitse kuni 5000 meetri kõrgusele matkamisel ja paljud ei oska mägedes väga suurt ohtu näha, on meie praktikas tõusnud just mäehaiguse esinemissagedus. Asukohariikide seast on enim esile kerkinud Nepal ja selle lähiriigid. Kui vaadata reisikorraldajate populaarsemaid mägimatkade sihtkohti, siis enim ringreise toimub just Peruusse ja Nepali. Reisid hõlmavad endas üldjuhul mäkke tõusmist pea 5000 meetri kõrgusele või isegi kõrgemale.
Mida kujutab endast mäehaigus?
Mäehaigus (accute mountain sickness ehk AMS) tähendab otsesõnu kõrgusest tulenevat haigestumist. Kehv enesetunne võib avalduda piirkondades, kus kõrgus merepinnast on üle 2500 meetri. Esimesed kerged sümptomid on nõrkus, peavalu, pearinglus, iiveldus või oksendamine, hingeldamine ja häiritud uni. Halvimatel juhtudel inimene ei mõista, mis on kehva enesetunde põhjuseks ja kui eelnevad teadmised puuduvad, siis ei oska ka sellele tähelepanu pöörata. Kindlasti soovitan selliste sümptomite esinemisel pidada nõu oma giidiga. Ka Eesti arstide soovitused matkajatele on tõusta rahulikult omas tempos, juua piisavalt vett (3–5 liitrit päevas), süüa süsivesikurohket toitu (rasvane toit on kõrgustes organismile raskelt seeditav), puhata ja magada piisavalt. Ei maksa ennast liiga tagant suruda ja iga hinna eest üles rühkida. Saatuslikumad juhtumid on lõppenud surmaga, mille põhjuseks kopsu- või ajuturse.
2014. aasta jooksul on mäehaiguse tõttu helikopteriga mäelt alla toodud nii mõnigi Seesami klient, kelle lugu pärast kohest haiglaravi lõppes õnneks tervenemisega. Keskmine kahjusumma isiku kohta on olnud ca 8000 eurot või rohkem.
Ehkki mägimatkamine ei kvalifitseeru harrastusena väga ohtlike alade hulka, tuleb silmas pidada mõningaid olulisi nüansse, et reisil oma elu ja tervist hoida:
• Enne reisile minekut uuri reisikorraldajalt, millal, kuhu ja kui kõrgele mäkke ronitakse.
• Vajaduse korral pea nõu mäespetsialistiga, otsi infot internetist ja küsi soovitusi paremaks toimetulekuks.
• Reisil olles hinda oma füüsilisi võimeid adekvaatselt. Kui tunned, et ei jaksa teistega samas tempos püsida, uuri giidilt, kas on võimalik baaslaagrisse jääda või rahulikult ise aeglasemalt edasi liikuda.
• Joo kindlasti vett, tarbi süsivesikuterohket toitu. Arvesta, et temperatuuri ja koormuse tõusuga võib päevane energiavajadus tõusta 6000 kilokalorini.
• Puhka piisavalt ja ära tarbi alkoholi.
• Kasuta kõrge UV-faktoriga päikesekreemi ja silmade kaitseks päikeseprille.