Raudteede tulek maailmakaardile vallandas terve hulga arenguprotsesse, mis muutsid tsivilisatsiooni eluolu põhjalikult. On raske öelda, millist eluvaldkonda raudtee ei mõjutanud. Tihti satutakse eufooriasse uuest ja modernsest, unustades ära, millest kõik sai kunagi alguse. Muuseumid, muuseumraudteed, üritused raudteedel... Raudteeajaloolane Mehis Helme vaatleb, kuidas väärtuslikku ajaloopärandit mujal maailmas säilitatakse.
Soome
Soome kui Vene tsaariimpeeriumi üks osa, sai raudtee 19. sajandil. Seega on seal eksisteerinud pikaaegsed raudteetraditsioonid ja see peegeldub ka arvestatavas raudteemuuseumite hulgas. Peatuksin suurematel ja märkimisväärsematel objektidel. Vanim neist on Soome raudteemuuseum, mis asutati juba 1898. aastal Helsingis. 1971. aastal viidi muuseum üle Hyvinkääle endise Hyvinkää–Hanko eraraudtee administratiivhoonetesse ja depoosse. Aastatega on muuseumi ekspositsioon kasvanud mitu korda ja sealt võib leida nii eksklusiivseid vedureid kui ka unikaalseid vaguneid. Viimaste hulka kuulub kindlasti Vene tsaari rongikoosseis, mille soomlased said sõjasaagiks Viiburi vallutamisel teise ilmasõja aegu. Võib kindlalt öelda, et Soome raudteede peamuuseum on üheks musternäidiseks omalaadsete hulgas ja seda tasub vaatama minna kindlasti. Muuseum on avatud aasta ringi ja korraldab ka aururongisõite Hanko raudteeliinil ning mujalgi.
Üheks vaatamisväärsuseks on veel kindlasti Kesk-Soomes asuv Haapamäe veduripark, mis loodi 1980. aastate lõpus Soome riigiraudtee (VR) vedurite reservi alusel. Disainerid on sõna otseses mõttes ühendanud seal traditsioonilise pargi komponendid vanade vedurite ja muu raudteetehnikaga ning põiminud sinna vahele aiaraudtee ning muud atraktsioonid lastele. Veduripargikompleksi kuulub ka vana ringdepoo, millest on saanud veeremi restaureerimistöökoda. Ka Haapamäel korraldatakse aururongisõite.
Kui kaks eelnimetatud raudteeajaloo vaatamisväärsust olid loodud Soome riigi ja VR initsiatiivil ning rahastusel, siis ühe väga arvestatava vaatamisväärsusega on toime tulnud ka Soome raudteede entusiastid. Nende jõupingutusel rajati 1898. aastal avatud Forssa–Humppila kitsarööpmelisele eraraudteele muuseumraudtee. Entusiastid alustasid juba 1968. aastal sel liinil aururongidega lõbusõitude korraldamist. Aja jooksul kahanes raudtee majanduslik otstarve nullini ja suurem osa liinist võeti üles. Muuseumraudtee tarvis jäi vaid 6,4 kilomeetri pikkune raudteelõik Minkiö ja Jokioineni vahel. 1978. aastal alustas Jokioisten Museorauatie OY sellel lõigul taas muuseumrongide liiklusega. VR-i, teedeministeeriumi ja kohalike sponsorite abiga loodi muuseumraudtee keskus Minkiöle. Riigi rahalisel toetusel taastati kaheksa kilomeetrit raudteed Minkiö ja Humppila vahel 1994. aastal, ehitati uued hooned, restaureeriti mitu auruvedurit ja hulk reisivaguneid.
Tänapäeval sõidab suvisel ajal igal pühapäeval Minkiöst kahes suunas auru jõul veetav muuseumrong. Minkiöl asuvates hallides võib näha huvitavaid kitsarööpmelise raudtee eksponaate. Jaamu ja rongi teenindav personal kannab vanas stiilis mundreid, kõik toimingud sel raudteel teostatakse identselt kunagi toiminud raudtee omadega. Kõik see kokku moodustab ühe ajaloolise teatraalse ja unustamatu vaatemängu, mida tasub läbi elada. Jokioineni muuseumraudtee rööpmelaius on muuseas täpselt sama mis meil Lavassaares asuval muuseumraudteel ja see raudtee on olnud ka meie entusiastidele eeskujuks Lavassaare muuseumi loomisel. Paraku pole meie ühiskonna jahe suhtumine raudtee ajaloosse võimaldanud samade tulemusteni jõuda.
Jokioineni muuseumraudtee keskus Minkiöl jääb ca 130 kilomeetrit Helsinkist Pori suunas ja on avatud juunist augustini.
Venemaa
Venemaa suurtes avarustes leidub hulganisti raudteemuuseumeid, kuid mina pööraksin tähelepanu lähematele. Mitte kaugel, Peterburis, on neid koguni kaks. Südalinnas, Sadovaja 50, asub Venemaa raudteede keskmuuseum. Hoone, milles muuseum, asub ühes kompleksis Peterburi raudteeinstituudiga. Analoogselt Soome raudteemuuseumiga asutati see muuseum 19. sajandi lõpus ja on sellest ajast paiknenud samas hoones. Mitmele korrusele paigutatud ekspositsioon hõlmab kõike raudteega seonduvat alates veeremi, sildade ja hoonete makettidest, lõpetades mitmesuguste tehniliste vidinatega. Muuseumi giidid räägivad huvitavaid jutte ekspositsioonis paiknevate museaalide kohta. See on koht, kuhu tasub ekskursioonile minna. Kahjuks ei ole selles muuseumis eksponeeritud päris veeremit, aga selle kompenseerib kindla peale teine muuseum, mis asub momendil veel Varssavi vaksalis, kohas, kuhu saabusid kunagi ka rongid Tallinnast. Ametlikult nimetatakse seda vabaõhumuuseumit Oktoobri Raudtee Muuseumiks. Endistest jaamateedest on saanud eksponeeritava veeremi teed ja perroonidest liikumisteed külastajatele. Kogu jaam on ümbritsetud aiaga ja sissepääs asub vaksalihoone poolses küljes. Selles muuseumis on välja pandud tõelised rariteedid, unikaalse veeremi eksemplarid. Seal võib näha ülivanu auruvedureid, mitmesuguseid veeremi katseeksemplare, esimest diisel- ja elektrivedurit ning ka militaarveeremit, näiteks nagu 12" raudteesuurtükki ning rongi ballistilise raketi stardiseadeldisega. Kahjuks on linna arengukavad seatud nii, et see muuseum peab varsti kolima mujale ja uueks kohaks on planeeritud lähedal asuv Balti vaksal. Millal kolimine täpselt toimub, on raske öelda, seetõttu soovitan huvilistel külastus lähiajal ette võtta. Mõlemad muuseumid on avatud aasta ringi.
Jaroslavi oblastis Pereslavl-Zalesski linna lähistel Talitsõ külas asub 1990. aastal asutatud kitsarööpmelise raudtee muuseum. See on rajatud endise Pereslavli turbaveoraudtee ühele lõigule. Muuseumi tegevus tugineb põhiliselt vabatahtlike tööle. Muuseum asub looduslikult kaunis kohas. Ekspositsioonis on unikaalsed auruvedurid ja vagunid, millest osa on restaureeritud ka töökorda ning on turismirongides kasutusel. Ekspositsioonis leidub ka terve hulk dresiine ja muud raudteetehnikat. See on ainus arvestatav kitsarööpmelise raudtee muuseum Venemaal, paraku ligipääs sellele on ehk veidi keeruline. Moskvast saab Pereslavli bussiga üpris pika loksumise peale ning siis tuleb kohaliku transpordiga juba edasi Talitsõsse sõita, aga sellele vaatamata külastajaid seal ikka käib. Muuseum on avatud üksnes suvel.
Läti
Päris pikka aega polnud Lätis arvestatavat raudteemuuseumit. 1982. aastal avati raudteeajaloo mitteametlik muuseumike Jelgavas. Lõunanaabrid jõudsid tõsiselt võetava raudteemuuseumini 1994. aastal. Läti raudteede ajaloomuuseum rajati Riiga riigiraudtee rahastusel. Asukohaks on Uzvaras bulvārī 2a. Muuseum koosneb välis- ja siseekspositsioonist, rariteetsemad veeremiüksused on säilitatud sees. Aga ka väljas võib näha huvitavaid vedureid ja vaguneid. Pisikesest muuseumist Jelgavas sai Riia muuseumi filiaal. Riias asuv peamuuseum on avatud aasta ringi.
Üheks huvitavaks vaatamisväärsuseks on Gulbene–Aluksne kitsarööpmeline raudtee, mida säilitatakse kui ajaloomälestist. Kunagi sai see raudtee alguse Valgast (1903), kuid Nõukogude ajal võeti Valga–Mõniste–Ape vaheline raudtee üles ning sellele järgnes ka Ape ja Aluksne vahelise raudtee sulgemine. Viimane osa raudteest jäi alles, kuna ümbruskonnas puudusid korralikud teed ja muu ühistranspordiühendus. Peale selle suudeti raudtee ka kaitse alla võtta. Aastate vältel siiski kaubaliiklus raudteelt kadus ja reisiliiklus kahanes minimaalseni, kuid riigi tellimisel see siiski toimub igapäevaselt senini. Raudteel võib näha liikumas nii vanemat, 1950. aastatest pärit veeremit, kusjuures diiselvedurid TU2 on endised Eesti Raudtee vedurid, ning ka 1970.–1980. aastatest pärit veeremit. Pööraksin veel tähelepanu sellele, et koostöös Lavassaare raudteemuuseumiga on Gulbenes restaureeritud kaks selle muuseumi auruvedurit, millest viimast võib näha Lätis ka sõitmas. Veelgi enam, grupid saavad tellida aururongiga sobival ajal sõidu koos kõige muu juurde kuuluvaga. Loodus, mida Põhja- Lätis asuv raudtee läbib, on sarnane meie Lõuna- ja Kagu-Eestiga.
Juba Nõukogude ajal loodi Ventspilsis rannakülade eluolu kajastav muuseum. Sinna rajati ka ringraudtee, millel sõitis esimese ilmasõja aegne Saksa väliraudteerong, kuna selle sõja ajal loodi Kuramaale sakslaste poolt suur 600 mm laiune väliraudteede võrk. Aastate möödudes jäi veerem majandusliku kitsikuse tõttu seisma ja raudtee tassiti osaliselt laiali. Uued võimalused tänu Euroopa Liidu abile võimaldasid restaureerida ajaloolise veeremi, ehitada uue raudtee ja kunagiste raudteehoonete täpsed koopiad. Nüüdsel ajal on seal töökorras kaks pisikest aururongi, mis suvisel ajal seal ka rõõmsalt ringi tossutavad. Raudtee on rajatud looduslikult kaunisse rannaäärsesse parkmetsa ja seda tasub kindlasti külastada.
Leedu
Pikka aega polnud ka Leedus tõsiselt võetavat raudteemuuseumit. Raudteede üldajalooga võib tutvuda Vilniuses paiknevas muuseumis. Väike kitsarööpmelise raudtee muuseum on selle sajandi alul loodud ka Anykščiaisse ning üks pisike keldrimuuseum asub veel Šiauliai jaamas. Leedus aga toimis omal ajal suur kitsarööpmelise raudtee võrk, mille ajalugu ulatub 19. sajandi lõppu ning millel on otsene seos ka Eestiga, kuna raudteevõrk kuulus firmale, mis ehitas esimese juurdeveoraudtee ka Eestis. Tänaseks on Leedu juurdeveoraudteest säilinud lõik Panevėžys–Rubikiai, kuid tavapärast avalikku veoteenust sellel enam ei pakuta. Raudtee on muudetud turismiraudteeks, millel tehakse tellimusreise ja kultuuriprogramme, kuna raudtee lähikonnas on ka palju muid vaatamisväärsusi.
Raudtee keskus asub Panevėžysis endises depoos. Ajalooentusiastid on sinna koondanud säilitamiseks ka mitmesugust veeremit ning hiljuti avati eurorahaga ehitatud üsna muljetavaldav jaama varikatus. Veerem on pärit 1950.–1980. aastatest. Märkimist väärib, et osa diiselvedureid on pärit meie kitsarööpmeliselt raudteelt, mis sattusid sinna pärast raudtee sulgemist Eestis, sealhulgas kunagise sotsialistliku töö kangelase Rupert Kaigi vedur, mis on töökorras ja veab turismironge. Säilinud on ka üks auruvedur, mis on plaanis tulevikus restaureerida. Raudteeliinil asuvad tsaariaegsed raudteejaamad on iseenesest juba vaatamisväärsused ning osa neist on ka juba korrastatud. Looduslikult kaunimad kohad asuvad selle raudtee ümbruses Anykščiai ja Rubikiai vahel, kus raudtee lookleb kõrgete mäeküngaste vahel. Tellimusreise tehakse seal valdavalt kevadelsügisel.
Poola
Poolas on raudteede ajaloo säilitamine prioriteetsel kohal, mistõttu kohti, kus säilitatakse ja kasutatakse ajaloolist veeremit, on palju. Peatuksin põgusalt vaid kahel neist. Poola raudteede peamuuseum asub Varssavis endises peavaksalis (Warszawa Główna). Ekspositsioon on jaotatud kaheks: sise- ja välisekspositsiooniks. Siseekspositsioonis on traditsiooniline väljapanek fotode, dokumentide, esemete ja makettide näol, sealhulgas ohtrasti auruvedurite mudeleid. Välisekspositsioonis on vedurid-vagunid ning isegi üks soomusrong. Auruveduritest on märkimist väärt kindlasti endine Läti raudtee vedur seeriast Tk, millel vaid üks veotelg ning mis viimase sõja käigus oli Poola sattunud. Ligipääs muuseumile on hea, saab nii linnalähirongidega kui ka muu ühistranspordiga. Muuseum on avatud aasta ringi.
Varssavist 60 kilomeetri kaugusele jääb Sochaczewi linn, kus asetseb teine suursugune raudteemuuseum. See muuseum avati 1984. aastal kitsarööpmelise raudtee jaamas, mille ajalugu ulatub 1922. aastasse. Liikluse lõppedes ehitati raudteejaama ümber betoonaed ning jaamateedest said ekspositsiooniteed, jaamahoonest aga siseekspositsiooni ja administratiivhoone. Depood kasutatakse töötava veeremi hooldamiseks ning restaureerimata veeremi hoidmiseks. Muuseumisse on üle riigi kokku veetud suurel hulgal erineva rööpmelaiusega kitsarööpmelist veeremit, kuid domineerivaks on siiski 750 mm laiuse tee veerem. Seal võib näha väga rariteetseid auruvedureid, mille analoogid on töötanud ka Eestis. Suvel kindlatel päevadel sõidavad ka auruveduriga muuseumrongid muuseumi ja Tułowice vahel. Ekspositsiooni osa on avatud aasta ringi. Pärale saab linnalähirongiga Varssavist või autoga Berliini poole välja sõites.
Slovakkia
Kesk-Slovakkias, Breznost lõuna pool, asub väga ilusal mägisel alal Čiernohronski endine kitsarööpmeline metsaveoraudtee, mis on piirkonna üks turismimagneteid. Tegu on Slovakkia ühe huvitavama ja kaunima muuseumraudteega, mille keskus asub Čierny Balogis. Metsaveoraudtee avati 1909. aastal, muuseumraudteena hakati seda kasutama alates 1992. aastast. Algupärane hoonestus ja ümbritsevad metsaga kaetud mäed annavad kohale ja raudteele unustamatu ilu. Čierny Balogisse on kokku kogutud ka hulga ajaloolist veeremit nii auruvedurite kui ka mootorvagunite ja muu näol. Igal üksikul ühikul on juures tõeline ajalooline hõng, aura, sest seal pole midagi tänapäevast. Seda ääretut ilu saab nautida ka jaamahoone kõrval asuvast vabaõhukohvikust. Suvisel ajal sõidavad iga päev regulaarselt muuseumrongid Hronecisse ja tagasi vaheldumisi auru- ja mootorveoga. Aeg-ajalt kasutatakse ka muud unikaalset veeremit, aga nende sõiduaegu peab vaatama muuseumraudtee ürituste kalendrist. Slovakkiat külastades soovitan Čierny Balogis kindlasti ära käia.
Šveits
Nii Šveitsis kui ka naaberriigis Austrias hoitakse raudteede ajaloo traditsioone kõrgel. Peale spetsialiseerunud ajalooasutuste ja turismiraudteede võib näha vanu unikaalseid ronge sõitmas pea igal avalikul raudteel. Seekord pööran tähelepanu kolmele vaatamisväärsusele Šveitsis. Mitte kaugel Itaalia piirist asub Furka mäekurus (Alpid) Oberwaldi–Gletschi–Realpi mägiraudtee, mis avati liikluseks 20. sajandi esimesel kümnendil. Kasutusel olid aururongid. Raudtee eripäraks oli veel see, et rööbaste vahel täpselt keskel oli hammaslatt- siin, et rongid saaksid sõita mööda järsemaid tõuse ja langusi. Vedurid olid ka varustatud vastavalt täiendava jõuseadmega, mis vedas mööda hammaslatti jooksvat hammasratast. Peale raudtee elektrifitseerimist müüdi auruvedurid Vietnamisse ja ühel hetkel leiti, et odavam on ehitada 15 kilomeetri pikkune tunnel Oberwaldi ja Realpi vahel kui sõidutada ronge üle 2000 meetri kõrguste mägede.
Tunneli avamise hetkeks olid aga raudteeentusiastid asutanud turismiraudtee ühingu Furka Dampfbahn-Bergsrecke, mis asus 1985. aastal haldama vana fantastilise mägimaastiku keskel olevat raudteeliini. Vietnamist osteti välja ja toodi tagasi paar juba halvas seisukorras olevat auruvedurit ning restaureeriti need. Ka vana vagunipark korrastati. Esialgu võeti kasutusele raudteeliin Gletschi ja Realpi vahel, kuna Gletschist veidi Oberwaldi poole oli maalihe ära viinud osa raudteest ja selle alustammist.
Raudteest sai üsna kiiresti võimas turismimagnet, kuna sealt on võimalik saada tõeline alpiraudtee elamus ning nautida rongist lahkumata Kõrg-Alpide loodust. Tänaseks on taastatud ka teine osa raudteest Oberwaldini, kusjuures sellele lõigule jääb unikaalne vaatamisväärsus, spiraaltunnel. Turismiraudtee töötab suvel-sügisel, kuna talvel on piirkond laviiniohtlik. Gletschis ja selle lähistel on mitu elegantset mägihotelli, kus võib peatuda ning peale mägiraudtee tutvuda ka Gletschi liustikuga või õigemini sellega, mis kliima soojenemise tagajärjel sellest järele on jäänud. Liustik on jätnud mäekivimisse sügavad ja selged jäljed, mille põhjal saab hinnata liustiku kunagisi mõõtmeid.
Liikudes Furkast üle lumiste mäetippude lääne-loode suunal, jõuame Brienzi järveni, mille põhjakaldal asuvad mäed on juba veidi madalamad. Nii mõnedki mäetipud neist on turistide meelispaigaks, nende seas ka Rothorn, kust avaneb vaade lõuna suunas lumiste tippudega Alpi ahelikule. Rothorni tippu 2244 meetri kõrguseni rajati Brienzist mägiraudtee (7,6 km) 1892. aastal. Sestsaadik on see raudtee olnud kasutuses tõusude ja mõõnadega tänaseni. Ka tänapäeval sõidavad sellel algupärased auruvedurid ning nende kõrval ka nüüdisajal ehitatud auruvedurid ja paar diiselveduritki. Rongiliiklus on raudteel väga tihe ja tänu avarale mägivaatele on raudtee ja sellel sõitvad rongid hästi jälgitavad. Rothornil saavad kokku mitme maakonna piirid ning nende ühinemiskoht on märgitud vastava obeliskiga. Turiste aga meelitab sinna mägihotell ja restoran, kust avaneb 360º ulatuses võimas vaatepilt. Restorani välisterrassilt saab sööki ja jooki nautides täiega nautida vaadet Alpidele (muidugi ilusa ilmaga). Brienzi–Rothorni raudtee pakub isegi õhtust reisipaketti Rothornile koos meeldiva õhtusöögiga − ilusa ilmaga tasub see isegi topelt ära, sest alla sõidetakse rongiga juba pimedas ja see on omaette vaatepilt. Rothorn on ka paraglaideriharrastajate lemmikpaik. Paar sammu mäenõlvast alla astuda ja oledki juba õhus. Mõõduka tasu eest saab iga soovija „õhutaksot” kasutades mäetipust alla orgu liuelda. Nii et peale rongisõdu elamuse on seal võimalik kogeda ka midagi ekstreemsemat ja ehk ka huvipakkuvat.
Mitte kaugel Lausanne’ist Genfi (Lemani) järve lähedal tegutseb Blonay–Chamby muuseumraudtee. Piirkonnale on iseloomulikud suured viinamarjaistandused, mis asetsevad mäenõlvadel. Nende nõlvade vahel lookleb meetrilaiune raudtee mägedesse Chambysse, kus asub märkimisväärse veeremikoguga muuseum. Raudtee pikkus on kolm kilomeetrit ja muuseum rajati Chambysse juba 1968. aastal. Muuseumisse on kogutud üle Šveitsi 1000 mm laiusega raudtee veeremit, kuid seda on toodud ka mujalt. Näha saab erinevaid auruvedureid ja isegi töökorras aurutrammi, aga ka rariteetseks muutunud elektrironge, tramme või vedureid. Valdav osa veeremist on töökorras ja muuseumraudteel kasutusel. Üheks vaatamisväärsuseks on kindlasti sel raudteel kividest ja kõverusega raudteeviadukt. Raudtee ja muuseum töötavad kevadel-sügisel ning sellel korraldatakse igal aastal etendusi ja festivale.
Suurbritannia
Suurbritanniat peetakse sageli aururaudteede sünnimaaks, ehkki venelased väidavad, et esimese auruveduri ehitasid nemad. Igatahes on raudteed Briti saartel olnud mitu sajandit au sees ning nende ajaloosse suhtutakse ülima tähelepanuga. Seetõttu on sealne raudteemuuseumite kogus hirmuäratav. Kõige huvipakkuvamad muuseumid Inglismaal on Darlingtonis ja Yorkis. Samuti võib sisse kiigata Londonis asuvasse tehnikamuuseumisse. Aga seekord põikame hoopiski Walesi maakonda, mis on tuntud oma turismiraudteede poolest (Little trains of Wales). Ja tõepoolest, Walesi võib pidada kitsarööpmeliste raudteede paradiisiks, sest neid on seal nagu seeni pärast vihma.
Üheks märkimisväärseks turismiraudteeks Walesis on Welshpooli–Llanfairi aururaudtee. See tegutseb alates 1963. aastast, täpsemalt juba 1896. aastal avatud eraraudtee lõigul. Raudtee keskus asub Llanfairis, kuhu on koondatud märkimisväärsel hulgal ka ajaloolist veeremit. Peale algupärase veeremi võib seal näha vedureid Aafrikast ja Austriast. Oli ka vedur Soomest Jokioineni muuseumraudteelt, aga see on nüüdseks tagastatud soomlastele. Raudtee Welshpooli kulgeb loogeldes Walesile iseloomulikul mägisel maastikul ja lambafarmide vahel, ületades ka mitut jõge. Raudteed ümbritsev loodus on ilus ja pilkupüüdev. Welshpoolis on peale raudtee vaatamisväärsuseks ka iidne loss. Ja muidugi on vana arhitektuuri nautijatele nii Welshpool kui Llanfair väärt avastamiskohaks.
Järgmine objekt, mida võiks külastada, on Ffestiniogi aururaudtee. See algab mereäärsest Porthmadogist ning suundub kõrgele mägedesse Blaenau Ffestiniogi. Raudtee on väga kitsas, kõigest 597 mm ning pikkuseks on ca 21 kilomeetrit. Osa raudteetrassist on ehitatud uude kohta veehoidla rajamise tõttu ja rongiga sõites on näha, kuidas vana raudteetrass vee alla kaob. Algupärane raudtee oli ehitatud 19. sajandi teisel poolel kivimaterjali veoks. Turismiraudteeks muutus see 1970. aastatel. Veduripark on sel turismiraudteel muljet avaldav. Kasutuses on algupärane Fairlie-süsteemi auruvedur, aga ka selle jooniste põhjal täiesti uuena valmistatud identne auruvedur. Peale selle sõidavad mitmed teised auruvedurid. Porthmadogis on veel huvi ja silmailu pakkuv depoo, jaamahoonest saab turist mitmeid olulisi teenuseid, alates korralikust einest. Turiste teenindatakse ka rongis söögi ja joogiga. Igatahes on see raudtee sedavõrd populaarne koht, et mittetulunduslikult süsteemilt on ammu mindud üle kasumlikule äritegevusele.
Brecon Mountaini 603 mm laiusega turismiraudtee rajati kunagise Breconi– Merthyri normaallaiusega suletud raudtee põhjapoolsele osale. Raudtee alguspunkt on Pantis, kuhu ehitati ka uus depoohoone. Turismiraudtee alustas tegevust 1998. aastal. 1999. aastal oli seal kasutusel kaks auruvedurit, millest üks oli toodud Lõuna-Aafrikast ja teine Ida-Saksamaalt. Tänaseks on veduripark tunduvalt täienenud mitmelt poolt toodud veduritega ning kahte auruvedurit ehitatakse kohalikus töökojas vanade jooniste järgi uuesti. Viie kilomeetri pikkune turismiraudtee on hea võimalus külastada kohalikku Brecon Beaconsi rahvusparki. Rong teeb pikema peatuse maalilise järve kaldal, kus reisijatel on võimalik einestada. Kel on Walesisse asja, võiks kindlasti seda raudteed külastada.
Lõpetuseks
Euroopas on palju riike, mis on raudteemuuseumite poolest minu jaoks veel avastamata, nagu Tšehhi, Ungari, Rumeenia, endine Jugoslaavia, Bulgaaria, Prantsusmaa, Hispaania ning muidugi Saksamaa, mis on tõeline raudteede Meka. Saksamaal oleks palju, mida vaadata, sest paljud raudteed töötavad endiselt auru jõul, nende hulgas raudtee Hartzi mägedes, „Molliks” kutsutav raudtee Mecklenburgi ja Kühlungsborni vahel või Rügeni saar, kus peale raudtee on ka muid ajaloolisi vaatamisväärsusi. Nürnbergis asub Saksa raudteede peamuuseum, mida tuleks kindlasti külastada igal raudteeajaloo huvilisel. Peale selle on täiesti avastamata veel Aasia, Aafrika ja Ameerika raudteeajaloo objektid.