Kes peaks raiuma ukse AASIASSE?

Augusti keskel Paides toimunud Arvamusfestival tõi paljude esinejate seas kokku ka Aasia poole vaatavad ja tegutsevad inimesed. Eestis on Aasiast palju räägitud, kokku on pandud ka Aasia strateegia. Aasias elavate, õppivate ja äri ajavate eestlaste arv muudkui suureneb. Võib öelda, et samm-sammult settivad kompetents, teadmised ja eri asutuste koostöö on võimaldanud panna kokku üha tugevama Aasiasse hüppamist soodustava platvormi. Ometi tuleb küsida, kes peaks Aasiasse ukse raiuma? Lihtne vastus on, et ukse Aasiasse peaksid raiuma kõik, kes vähegi on Aasiaga seotud.

Saatkond vs. ärimehed

Üks paljuräägitud küsimus on olnud see, kas esimesena peaksid Aasias olema kohal saatkonnad või ärimehed? Kui Euroopa ühises majandusruumis võivad tõepoolest olla esimesena kohal ärimehed, siis Aasias peavad esimesena olema kohal saatkonnad. Eesti on nautinud taasiseseisvust lühikest aega, suhtlus Aasiaga on olnud suhteliselt põgus ning paljude riikidega ei ole mitmeid raamlepinguidki, mis lubaksid kaubandust üldse edendada. Näiteks selleks, et Eesti saaks eksportida Hiinasse linnuliha-, piima- ja loomalihatooteid, peavad eelnevalt olema sõlmitud raamlepingud, kus Hiina poolel on kindel ülevaade kasvatajatest, sööda päritolust, tapamajadest, hügieenikontrollist, transportimisest, tõuaretusest, ekspordiriikide nimekirjast jne. Ilma sellise infota ei luba Hiina pool tooteid Hiinasse sisse tuua. Et selliste lepingute sõlmimine läheks võimalikult kiiresti (mis Hiina puhul on aga suhteline), on vaja saatkonnapoolset tööd.

Mis aga veelgi olulisem, tänu pidevale kohalolekule on saatkonnal võimalus osaleda Hiina asutuste poolt korraldatavatel briifingutel, kus antakse ülevaade uutest seadusemuudatustest, mille alusel mingi valdkonna kaubandus toimub. Samamoodi kutsutakse neid Aasia impordi seminaridele ja konverentsidele. Selline info jõuab kõige operatiivsemalt kohale just saatkonda ega kao lihtsalt ametlike teadaannete virnade vahele. Seega, saatkonnal on olemas ülevaade, millistes valdkondades ning milliste õigusaktide alusel saab üldse äri ajada.

Väikese Eesti võimalused on piiratud ning seepärast on kombeks olnud avada n-ö ühemehesaatkondi. Pea kümme aastat tagasi ütles mulle üks Eesti suursaadik alamehitatust kommenteerides tabavalt, et kui maailmas on 193 riiki ning suurriikide pealinnas on neist 100–120 esindus ja kui kõik kutsuvad riiklikke pühasid tähistama, on selleks vaja spetsiaalselt üht inimest. Teine inimene tegeleb saatkonna jooksvate küsimustega, väljastab viisasid ning on ametis mitmes riigis esindamisega. Asjalikeks kohtumisteks on aga vaja juba kolmandat inimest. Küsimus seega, kas Eestil on võimekust avada lisaks Hiinale, Indiale, Jaapanile ja Kasahstanile saatkonnad veel Lõuna-Koreas, Indoneesias, Tais ja Ar-Riyādis? Või vähemalt suurendada praeguste saatkondade töötajate arvu?

Nüüd, kui saatkond on avanud ukse, peab sellest väljaminevat teed hakkama raiuma ettevõtja. Ekspordi õnnestumise jaoks on vaja inimesi, kellel on oskused ja teadmised Aasia turul tegutsemiseks − räägime keelest.

Aasia keeled vs. inglise keel

Teine väga palju räägitud küsimus on, kas inglise keelest piisab Aasiaga äri ajamisest. Vastus on jah ja ei. Tendents on, et need, kes ei oska mõnda Aasia keelt, ütlevad, et keeleoskus pole oluline, ning need, kes oskavad, peavad keeleoskust vältimatuks. Eestlastele vahest kõige arusaadavam näide on, et ilma vene keelt oskamata keegi üldse ei mõtlegi Venemaale äri ajama minemisest. Ometi eeldatakse, et Aasias saab inglise keelega hakkama.

Fakt on aga see, et kui Eestis tekib üha rohkem juurde keeleoskuse ja tegeliku pikaaegse Aasia-kogemusega eestlasi, valitakse „ukseraiujateks” kahtlemata just need. Siit tulebki jõuda selleni, et Eestil oleks koostöös kas EL-i institutsioonide või otse Aasia partneritega võimalus saata Aasiasse mitte ainult keeleõppijaid, vaid ka koos keeleõppega asuda mõnes ettevõttes aastaks praktikale. Keeleoskus on pelgalt esimene samm, teine samm on arusaamine ja päris oskus Aasias suhelda, läbirääkimistelaua taga istuda ning mõista vastaspoole kalkulatsioone. Just teine samm on ukse avamisel määrava tähtsusega ning siin ilma keelt oskamata suurt midagi ära ei tee. Kui näiteks hiinlased tulevad Euroopasse äri ajama, õpivad nad tundma ka kultuuri ning täpselt samamoodi peavad Aasiasse minevad eestlased õppima kohalikku kultuuri. Isiklik praktika on näidanud, et näiteks Hiinasse tulevad eestlased rikuvad pidevalt käitumisreegleid ega mõista hiinlaste käitumist ja sõnade tagamaad, kuid hiinlastel on kombeks otseseid märkusi mitte teha. Küll aga saadakse aru, et tegemist on n-ö uute tulijatega.

Eestlasi peetakse üldiselt väga lihtsa arusaamaga ja kohati naiivseteks läbirääkijateks. Mida kauem on aga Aasia kohalolu, keeleoskust ja käitumise mõistmist, seda paksemaks muutub nahk ning tähelepanu keskendub sõnade asemel taustale. Neid oskusi peab rakendama.

Koostöö vs. isenokitsemine

Aasia-kogemusega eestlaste tekkimisel peavad nad leidma rakenduse. Eestis on sellise kogemustega inimesi vaikselt juba tekkimas, vajadus nende järele on justkui samuti olemas, kuid ometi ei kipu üksteise teed ristuma. Juba mõnda aega käib vaidlus Tallinna Ülikooli Aasia õppetooli ja Eesti välisministeeriumi vahel selle üle, kas ja kuidas saaks Tallinna Ülikooli teadmised viia kokku välisministeeriumi vajadustega. Hetkel tunduvad kaks asutust hingavat eri rütmis, kuigi ponnistusi koostööks on tehtud üha rohkem.

Arvamusfestivali osalejate omavahelises jutuajamises selgus, et olemas on magistrikraadi tasemeline uus õppekava, mille kohaselt võiksid magistrandid asuda mõneks ajaks praktikale Aasiaga seotud ettevõtetesse. Nii saaksid üliõpilased parema ülevaate, milliseid oskusi ja teadmisi on Eesti ettevõtetel Aasiaga suhtlemisel vaja ning kuidas suhtlus Aasiaga igapäevaselt tegelikult käib. Samasugust loogikat saaks kasutada ka välisministeeriumi puhul, kuhu Aasiaga seotud magistrandid saaksid praktikale minna. Selline süsteem toimib näiteks Norras.

Siin jõuame ringiga tagasi riigipoolsele toetusele Aasiasse minnes − räägime rahast. Hea küll, meil on Aasia suunal olemas võimekad inimesed, kuid rahva rikkuse kogumiseks tuleb nad saata erasektorisse. Olles ise suhelnud mitme Aasia ukse avamisest mõtleva Eesti ettevõttega, saan öelda, kui oluline on riigipoolne toetus. Näiteks kasutavad väga paljud ettevõtted erinevaid EAS-i toetusi, et osaleda messidel, korraldada seminare või ringsõite. Samamoodi on lubatud vastvalminud Eesti saatkonnahoones Pekingis korraldada Eestit ja Eesti ettevõtteid tutvustavaid üritusi ja vastuvõtte. Varem Eestil sellist võimalust ei olnud ning tuli üürida eraldi ruumid. Võib öelda, et selline mikrotasandile ulatuv toetus, kus eri institutsioonid aitavad kõigi oma võimalustega, on just see, mida piiratud ressurssidega Eesti riik tegema peab. Ehk siis Aasia uksi saavad avada aidata kõik, kes on kuidagi Aasiaga seotud. Kahtlemata, riigi abi ja otsese toetuseta käib paljude Eesti ettevõtete Aasia turule sisenemine üle jõu.

Kui Eestis lükati käima nn Aasia-suunaline ekspordibuldooser, selgus, et Eestis ei ole buldooseriks hakkavatele nõudmistele vastavaid inimesi. Eesti eesmärgiks peakski olema jõuda välja staadiumini, kus sellised võimekad inimesed on olemas ning väliskaubandust aitavad edendada kohalikke olusid ja keeli tundvad inimesed − nii nagu see on juba näiteks Norra väliskaubandust abistav Innovasjon Norge.

Nišš vs. mass

Palju on räägitud ka sellest, kas Aasiasse peaksid minema suured tegijad või väikesed. Rahaliselt on suurel tegijal mõistagi paremad võimalused Hiinas oma esindust avada. Samas tuleb suurel tegijal arvestada, et suurtele turgudele, nagu Hiina, on terve maailm kokku jooksnud. Siinkohal aitab konkurentsi pakkuda hinna ja kvaliteedi suhe, mis annab eelise kallimate Lääne toodete ees ning halvema kvaliteediga Kolmanda Maailma kaupade ees.

Samas aga ei tohi unustada nišitoodete võimalusi, mis Eesti väiksust arvestades on samuti oluline toetust vajav suund. Üks hea näide nišitootest on Eesti mesi. Hiina on maailma suurim meetootja, kuid oma puhta ja loodusliku keskkonnaga suudab Eesti oma mett väga edukalt Hiinas müüa. Samuti olgu nimetatud Normas toodetavad turvavööd ja nende komponendid, mille kvaliteeti hiinlased väga hindavad.

Kes raiuvad tee?

Eestil on vaja üha rohkem Aasia-kogemustega inimesi, kel on oskusi ja teadmisi, kuidas uste avamine ja suhete hoidmine käib. Esimene samm selles ahelas on küll keeleoskus, kuid üksnes sellega midagi ära ei tee. Peab tekkima kriitiline mass neid, kel lisaks kogemus ettevõtluse vallas ning kes valdavad keeli tõepoolest vabalt. Eesti ettevõtjad ei oota inimesi, kes on aasta või kaks Aasia keeli õppinud ning orienteeruvad vaid lihtsas igapäevavestluses. Vaja on rohkem ning selle teadmisega peakski Aasia õpinguid alustanud üliõpilased oma tulevikku suunduma − olgu selleks praktika mõnes Eesti ettevõttes või välisministeeriumis, kuid parima variandina praktika Aasias. Ootuste ja lootuste ristumiseks ongi vaja koostööd eri asutuste vahel ning senised märgid näitavad õiges suunas minemist. Vältimatu nurgapost Aasiasse sisenemisel on aga saatkondade töö kombineerituna EAS-i toetustega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga