MOOTORRATTAL Euroopa katuse jalamile

Kümme riiki mootorrattal läbi sõita ei ole naisterahva jaoks just kõige tavapärasem reisimisviis. Kersti Gorstov kirjeldab oma teist pikemat motomatka läbi kümne Euroopa riigi, kõrghetkedeks Provence’i väikelinnad, Mont Ventoux ja Mont Blanci mäeahelik.

Üks asi on mulle motomatkates selgeks saanud – ükskõik kui kaua see ka ei kesta, ikka jääb väheks.

Kui eelnev matk Nordkapi kestis olude sunnil nädala jagu, siis tänavune reis Prantsusmaale kaks ja pool nädalat. Selle ajaga jõudsime läbi sõita kümme riiki: Rootsi, Taani, Saksamaa, Luksemburg, Prantsusmaa, Monaco Vürstiriik, Šveits, Poola, Leedu, Läti. Aga oleks võinud veel põigata Belgiasse, miks mitte ka Hollandisse. Monaco kandis näitasid sildid meelitavalt Itaalia poole: Direct to Italy. „Yes!” hõiskas süda. „ No!” manitses terve mõistus. Nii võib teele jäädagi. Kusagile tuleb tõmmata piir. Raske südamega, kuid lootuses kunagi neid maid siiski mootorrattal külastada. On, millest unistada ja mille poole püüelda.

Tänavuse motomatka kõrghetkedeks võib pidada Provence’i imeliste väikelinnade vahel tiirutamist, Prantsuse Riviera piirkonnas asuvate suurlinnade väisamist, mootorrattal Mont Ventoux’ otsa ronimist, tsikliga Mont Blanci mäeahelikus ringi kondamist ning Euroopa üheks ägedamaks mototeeks peetud Napoleon Route’i läbimist.

Paduvihmast läbimärjaks

Meeldejääv oli ka kolmel esimesel sõidupäeval kestnud paduvihm, mis jõudis kogu varustuse seljas juba päeva esimeses pooles kenasti läbi leotada. Seetõttu tegime reisi alguses umbes iga 50 kilomeetri järel tanklapeatusi, et kuuma teed juues sooja saada ning üla- ja alajäsemetega taas sinasõprust teha. Hiljem tagasiteel Poola liiklusummikutes lauspäikeses seistes oli väga keeruline meelde tuletada, et mis tunne see nüüd oligi? Ja kas see kõik ikka juhtus samal motomatkal? Päike grillis mõnuga musta värvi sõiduriietesse pakitud kehasid ning viimanegi hingatav õhuraas lasi kinnise kiivrivisiiri tagant jalga.

Veelgi uskumatum kogu loo juures on aga asjaolu, et selle aasta motomatk algas päeval, mil õues sadas laia lund. Kalender näitas maikuu 5. päeva. Kiikasin aknast murelikult väljas valitsevat kena jõuluilma ja pakkisin asju.

Nagu ikka, käis asjade pakkimine viimasel minutil ja nagu ikka, ei tahtnud moon kahte tsikli sabale kinnitatavasse kotti ära mahtuda. Etteruttavalt – sama probleemi ees seisin iga matkapäeva hommikul.

Nuta või naera – need kotid küll kinni ei lähe, mõtlesin meeleheitlikult asju kokku pressides. Oliver, kelle kaasavõetud varustus kaheks ja pooleks nädalaks koosnes peamiselt ühest T-särgist, selle murega kordagi kokku ei puutunud. Lisaks muudele asjadele pidin kind-las-ti kaasa võtma ka ühe kleidi ja seeliku ja kaks jopet, üks õhem ja teine paksem – ikkagi lumisest Eestist lähistroopilise Vahemere äärde! Sooja kliimasse jõudes tuli kottidesse ära mahutada veel sõiduriiete soojad ja veekindlad kihid.

Kokku kahmatud varustus osutus mu tsiklile koguni saatuslikuks. Kuna kotid olid pilgeni täis, siis tuli matka käigus ostetud kraam – näiteks vesi, mis on kuumaga hädavajalik, toppida matkakotti tsikli saba küljes kinni hoidvate kummide vahele. Sedaviisi surudes andis mu ratas lõpuks alla ja vajus külili. Õnneks tundusid kõik olulised vidinad – piduriheebel, suunatuli, gaasirutska, peegel − terved olema. Kui asjad tunduvad natuke liiga head, et olla tõsi, siis nii see tavaliselt ka on. Tagasiteel Saksa maal selgus, et küljepeegel tahab siiski tsikli küljest vargsi ära irduda. Õnneks tuli appi vana hea mäkaiveri-lahendus ja veidi hiljem üks eriti abivalmis kohalik baiker David, kes koguni oma kätega mu rattale uued peeglid installeeris.

Nagu juba kuidagi välja kujunenud, juhtuvad sellised suuremat sorti äpardused ikka matka kõige kaugemas punktis. Sedakorda siis Vahemere-äärses väikelinnas Menton, otse Itaalia piiri läheduses. Vahejuhtum võttis käed väheke värisema. Peamiselt küll kõvasti allapoole nulli vajunud veresuhkrust, aga ka mõningasest egolaksust ja hirmust, et tsikkel enam käima ei lähegi.

Vähem on parem

Siit õppetund – kaalu ikka väga hoolikalt, mida motomatkale kaasa võtad. Näiteks aseta kõik riided enne kokkupakkimist kenasti üksteise kõrvale ritta, mitte ajapuudusel järjest üksteise peale kotti. Siis jäta pooled välja. Nii lihtne see ongi! Järgmine kord on mul absoluutselt parim kavatsus seda nippi kasutada. Ausõna. Võib-olla.

No ja lõppude lõpuks on alati kinni läinud ka kõige lootusetumana näinud kott. Kotid koos – laeva! Taas alustasime motomatka laevareisiga Stockholmi, et võtta suund läbi Rootsi, Taani, Luksemburgi ja Saksamaa alla Prantsusmaa poole. Esmasteks orientiirideks Dijon ja Lyon, et pärast seda suunduda juba Provence’i meeldivamate tegevuste juurde, kui on kiirteedel kihutamine. Mis on muidugi ka omamoodi tore − saab ennast välja elada ja normaalse kiirusega sõita.

Teekonnal Lõuna-Prantsusmaale, ja muidugi tagasi ka, olid meie uuteks asendamatuteks abimeesteks kaks asja: telefoni laaditud navigatsioonitarkvara ja sidesüsteem ehk intercom. Laevas paaritatud suhtlemisseadmetega olid varustatud mõistagi mõlema kiivrid, naviga sõitis Oliver. Viimasega küll alates Lübeckist, kuhu jõudsime teise sõidupäeva lõuna paiku.

Lübeckis jõudis hästi selgelt kohale, et ilma navita ei saa see reis enam jätkuda. Kui Nordkapi ja tagasi saab ilma sõita pingevabalt, sest teekond kulgeb peamiselt põldude, lagedate väljade või metsamassiivide vahel, siis suurlinnadega on keerulisem. Või mis keerulisem – võimatu! Või mis võimatu – eks ükskord saab ikka kuidagi edasi liigutud ning soovitud kohta välja ka, aga milline ajakadu ja närvidemäng sellega kaasneb!

Ekslesime Lübeckis päris mitu tundi meile kohapeal soovitatud majutusasutust otsides. Mõtlesime linnaga pisut lähemalt tutvuda ja selleks asjad esmalt ööbimispaika maha tõsta. Hommikul optimistlikult alanud plaan teostus alles umbes kella kaheksa paiku õhtul.

Kõige valusamaks, aga ühtlasi meeldejäävamaks navi puudumise tõttu saadud kogemuseks oli valesti valitud väljasõit Kopenhaagenist, kuhu saabusime esimese sõidupäeva õhtul ning mille jätsime selja taha enne järgmise päeva kukke ja koitu. Pidime hoidma tsiklininad Rødbyhavni poole, et sõita praamiga Taanist Saksamaale – põhimõtteliselt nagu Virtsust Kuivastusse, isegi praam on sarnane, sõiduaeg ka −, kuid panime valesti.

Vale väljasõit tähendas tagasipööret Kopenhaageni poole ja seda hommikuse tipptunni ajal. Vaatepilt oli õõvastav. Selleks ajaks olime jõudnud maha sõita umbes 30 kilomeetrit. Iga meeter pealinna poole tagasi oli kaetud autodega. Kahes reas. Peamiselt nood seisid, kuid aeg-ajalt toimus siiski ka mõningane liikumine. Kiirusega 5 km/h. Täiuslikuks ekstreemiks muutis selle lõigu läbimise nagu oavarrest kallav vihm. Autojuht saab ummikus istudes näiteks ajalehte lugeda (ei soovita!) ja kohvi libistada (eriti mugav automaatkäigukastiga!). Mootorrattur libistab samal ajal esimese käiguga sidurit, ise külmunud ja läbi vettinud, muuhulgas muidugi ka siduri-piduriheeblitega ja gaasirutskaga žongleerivad kindad. Nähtavus on sealjuures olematu, sest visiir läheb vihmase ja jaheda ilmaga aeglaselt sõites uduseks. Kui juhtud olema prillikandja, nagu näiteks Oliver, siis tõmbuvad uduseks nii visiir kui ka prillid. Ausalt – ma ei kadestanud meid tol mälestusväärsel tunnil mitte üks raas. Kopenhaageni ummikust pääsedes sõitsime edasi piltlikult öeldes käsikaudu, sest meid ümbritses tihkest vihmast hall müür.

Vihmaga on meil tõesti erakordselt vedanud. Nordkapi matkal kogesime vaid ühte vihmavaba päeva. Sel matkal siis, nagu mainitud, sadas sisuliselt lakkamatut paduvihma kolmel esimesel sõidupäeval. Oleks mul kas või pool sellest visadusest, mis neil vihmapilvekestel seal Rootsi, Taani ja Saksamaa kohal, siis suudaksin saavutada veel vähemalt kolm korda rohkem nii tööalaselt kui ka eraelus. Seetõttu mäletan Rootsist, Taanist ja ka tükikesest Saksamaast peamiselt kolme asja: 1) vihmast halli värvi õhku, mis kohati uskumatu kiirusega edasi liikudes ajas ringi 2) suuri tuulegeneraatoreid, mis seisid 3) keset erkkollaseid rapsipõlde. Taanist on meeles ka armsad õitsevad õunapuud.

Vihmast päikesesse

Oma sünnipäeva eelõhtul, 8. mail (3. sõidupäev) tilkusime öömaja otsides Dortmundi vanalinnas ringi nagu kaks tulnukat. Navi oli meid sinna juhatanud, rohkem ei teadnud me midagi. Usaldasime masinat. Kolm päeva kiirteedel trotsitud vihm oli muutnud apaatseks. Isegi kiivreid ei tahtnud peast võtta. Siis oleks vihm kohe juhust kasutades täis ladistanud veel ainsa kuiva koha − pealae. Linn oli inimtühi, hämardus. Mõnikord juhtub, et veab just kõige ootamatumal hetkel. Nii ka tol õhtul. Öömaja seisis korraga meie ees. Tingisime hinna poole võrra alla ja kolisime sisse. Plaan B puudus ja õnneks ei läinud tarvis kah. Kordus sama protseduur, mis eelmisel õhtul – kogu tuba sai riideid täis laotatud. Neid jagus igale poole, ka koridori peal asuvasse duširuumi, sest kogu varustus oli aluspesuni märg. Minu vihmakindla pealisjope teibitud taskusse oli omale pesa teinud väike veelomp.

Vihma kõige suurem töövõit oli minu intercom-seadmega ühele poole saamine. Ja seda kõigest pooleteise päevaga! Eriti võttes arvesse asjaolu, et säherdune seadeldis on nimelt ilmastikukindel. Oliveri oma avaldas edukalt vastupanu ja tuli heitlusest vihmaga välja võitjana.

Minu oma läks asendamisele, küll alles neljandal sõidupäeval Aachenis, kuhu tegime selleks otstarbeks eraldi väikse põike. Internet ütles, et just seal on pood, kus müüakse vajaliku brändi seadet ning ei valetanud seda tehes sugugi.

Siinkohal väike hoiatus − Saksamaal, aga kindlasti ka teistes välisriikides esimest korda motopoodi sattunud väikeriigi (nais)tsiklist võib langeda kergesse šokki. Millised mastaabid ja milline valik! Jah, seda kõike on mul kindlasti tarvis! Kohe ja korraga. Parim viis kiusatuse vältimiseks on kõigi nende lõputute stangedega ja riiulitega lihtsalt silmsidet vältida. Mul isiklikult see siiski lõpuni ei õnnestunud.

Taas tagasi sidesse saamine oli imeline. Nagu oleks esimest korda kuuljaks saanud või midagi sellist. Oleksin tahtnud suurest õnnest lihtsalt pikalt ja põhjalikult naeru lagistada, kui Oliver Aacehni motopoe juurest startides ütles mulle kõrva, et ma täpselt ei tea, kuhu poole me praegu liikuma hakkame, sest navi mõtleb alles. Tol hetkel tundus, et see on nüüd küll kõige toredam asi, mida ma iial kuulnud olen. Kuna ühtlasi oli minu sünnipäev, siis jäi mul üle iseendale vaid palju õnne soovida! Hakkasime lihtsalt otsast liikuma.

Ilma intercom’ita käib kahe tsiklisti omavaheline suhtlus nimelt peamiselt üksteisele mitte eriti arusaadavas viipekeeles, mis annab rohkesti ruumi tõlgendusteks ja seda kõike sõidu ajal tundmatus kohas. Millegi olulisema kokkuleppimiseks või arutamiseks tuleb peatuda. Ja naviga ees sõitjat hoolikalt silmas pidada, et mitte üksteist silmist kaotada. Mida ka muidugi juhtus ja mitte üks kord, aga siis juba enam mitte sidesüsteemi tõttu.

Tegelikult oli mul oma sünnipäevaks üks suur soov – palusin kas või ühte vihmavaba päeva. Soov võeti universumis kenasti vastu ja väljastati ridamisi päikselisi päevi, mis õigupoolest kestsid kuni reisi lõpuni. See oli üks helde kingitus, mida ma hindasin kõrgelt.

Järgmise ehk viienda sõidupäeva hommikupoolikul sisenesime Luksemburgi kaudu Prantsusmaale, Lorraine’i piirkonda. Olime jõudnud sihtriiki. Päike paitas. Vasakul ja paremal laiusid viinamarjaväljad – minu suured lemmikud. Nende keskele on ilmtingimata istutatud mõni château, silmatorkavalt toretsev või siis tagasihoidlikum, aga kõik omale lahkelt külla kutsumas.

Ja nagu enamik muinasjutte, lõpeb ka minu lugu kohal, kust tegelikult kõik kaunis alles alguse sai. Siit edasi Vahemere poole algas matka see osa, mida soovitan kõigil isiklikult läbi teha. Eelkõige muidugi mootorrattal, kus oled ümbrisevale kõigi meeltega valla.

 

Soovitused reisiks Provence’i

• Säästlikuks reisimiseks ööbi telgiga kämpingus. Maksab 6–9 eurot inimene (1 telk, 2 inimest). Maitseasi muidugi, kuid hotellide eelbroneeringutega pole matka kulgu mõtet piirama hakata.

• Kämpingud suletakse Saksamaal juba kell 6–7 õhtul, Taanis ja Prantsusmaal kell 8, nii et väga pikkade sõidupäevadega arvestada ei saa.

• Kämpingu ukse taha jäädes – oo jaa, need suletakse reeglina väga täpselt, välja arvatud Saksamaal – arvesta 2–3 tärni hotellis ööbimise peale ca 40 eurot inimese eest.

• Reisi üheks meeldivamaks üllatuseks oli Bordeaux’ piirkonnas asuv väike nukulinn Tournus. Veinimüük lõpeb siin tanklates kell 6. Aga pole hullu – avatud on mitmed mõnusad kohvikud.

• Filmikunsti sünnilinn Lyon on kindlasti väärt meie väisatud paarist tunnist enamat.

• Provence’is külasta kindlasti imekauneid väikelinnu, millest meeldejäävaimad on La Barroux, L’Isle-sur-la-Sorgue, Roussillon ja Gordes.

• Tee läbi Tour de France’i etapp Mont Ventoux’le. 1911 meetri kõrguselt avaneb ülendav vaade, taamal Alpid. Tipus on võimalik sõita lumega kaetud nõlvade vahel. Vali tõusuks tuulevaikne ilm.

• Prantsuse Riviera pärleid – St Tropez, Nice, Cannes, Grasse, Monaco − külastades arvesta umbes päevaga linna kohta. Linnadesse sisse- ja väljasõit on ajamahukas ning parkimiskohti leida keeruline. Unustamatult romantiline piirkond türkiissinise ranniku ja kõrguvate palmidega!

• Monacos uudista kuulsat F1 ringrada ning nuusuta raha ja glamuuri hõngu Casino de Monte Carlo ees. Või sees. Parkimine ainult Ferraridele! Või hüva, Bentleyd käivad kah.

• Sõida läbi Grasse’i ja Grenoble’i vahel kulgev Napoleon Route. Seda ajaloolist marsruuti loetakse Euroopa üheks ägedamaks tsikliteeks. Teel peatu armsas väikelinnas Castellane. Kõik ühel teljel liikujad teevad nii.

• Grenoble’ist Mont Blanci mäeahelikku on juba kiviga visata. Ära jäta vahele võimalust tõusta tsikliga Euroopa katuse jalamile. Aukartust äratavad vaated ja kordumatu kogemus!

• Jaga pikem motomatk transiitmaadeks ja kohtadeks, kus tahad rahulikumalt ringi vaadata. Siis tee süda kõvaks − kohti ja linnu, mida tahaksid veel külastada, on vasakul ja paremal. Mõne meeldiva erandi võib omale ju sellegipoolest lubada.

• Prantsusmaa kiirteed on tasulised. Pista nende tarbeks taskusse väheke sularaha, sest pangakaart ei pruugi aidata. Teistes riikides tasulisi teid ei kohanud.

• Kuigi liiklus on eri riikides omamoodi hull, siis on neis ka oma teatavat korrapära. Prantsusmaal arvesta vasakult ja paremalt nõeluvate rolleritega, Poolas tohutute ummikutega.

• Motomatkaja ei ole tegelikult kunagi kusagil päris üksi. Mootorratturid tervitavad ühtviisi rõõmsalt nii Monacos kui ka Poolas, nagu ikka. Kui hätta satud, siis aidatakse.

• Iga motomatkaja peamine eesmärk on koju tagasi jõuda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga