Mullikatega, aidaa!

Üks kena neiu. Üks viienda põlve arst. Üks filmi- ja üks teatrinäitleja. Üks astronoom. Mis neid kõiki ühendab? Nõukogude ajal olid nad saaturid ehk loomavedajad. Samasse seltskonda kuulus ka kirjanik Olev Remsu, kes nüüd enda kogemused üles soojendab.

Nõukogude ajal oli ka apoliitilist absurdi. NLKP Keskkomitees sündinud apoliitikat. Sest ilma selle vägeva asutuse otsuseta ei sündinud midagi tollel hiigellahmakal, isegi hiir ei julgenud krõbistada ja pilv taevas sõuda. Ja ühel kenal päeval võetigi seal kõrgel vastu otsus, et seal kaugel-kaugel tuleb hakata tõhustama loomakasvatust. Tõhustama oli propaganda üks lemmiknämmutusi. Ent kuidas seda teha, kui juba oma pool sajandit ei olnud seal kogemusi? Või polnud kunagi olnud. Pilgud pöörati Eesti poole, las veavad need tublid kolhoosnikud-sovhoosnikud loomad kohale. Meie parteiärikad haistsid tulu. Tundus raha lõhna. Aga ka ilma selleta tulnuks otsus ellu viia. Ainsa ropsuga tekkis Eestis kolm Tõuloomade Varumise Kontorit. Tartu oma Vaba tänaval Karlova ja Ropka piiril, Tallinna oma Luigel (paarkümmend kilomeetrit linnast väljas Raudalu ehk Viljandi maanteel) ning Tapa oma Kadrinas. Ja nii hakkasidki kolhoosid-sovhoosid sinna ja tänna vedama oma lihtkarja.

Tõuloomade kirja läks iga viimne pudulojus, sest mis on ENSV-st, see on väärt tõugu. Pullid, kuldid, oinad ja täkud pandi armutööle, kari muudkui sigis, vasikad-mullikad, põrsad, uted ja varsad tiriti vagunitesse, ja aidaa! Tulu tuli, Moskva maksis kõik kinni. Kolhoosid-sovhoosid ei jaksanud koguni nõnda palju anda, kui suur kodumaa nõudis. Et partei otsust täita, anti võimalus lisakopika teenimiseks ka eraisikuile. Nendegi tõprad loeti kõik tõutõbrasteks, sest muud vedada ei tohtinud. Ja nii täitusid Tartu ja Kopli kaubajaamades ning Tapal sajad ja sajad vagunitäied, itta ja lõuna poole veeresid kümned ja kümned rongid paarikümne aasta jooksul. Rõhutan – ei olnud stalinistlikku rekvereerimist, olid juba Kossõgini (läbikukkunud) majandusreformide ajad, Eesti põllumajandusele oli see äri kasulik, ehkki mitte briljantpuhas. Aga noisse kaugetesse punktidesse veetud kari oli kindlasti paremate tõuomadustega kui sealsed pudulojused, nõnda et Usbeki või Kabardiini-Balkaaria põllumehe pilgu järgi oli tegemist ikkagi tõuloomadega. Ja neile langes kogu see sõra- ja kabjavägi sülle tasuta. Ja kes see kingitud hobuse suud uurib? Seda enam, et kingitud karjal lasti hea maitsta, kohapeal minu teada mingit karjakasvatust arendama ei hakatud. Uurisin otspunktides, et mida te selle ammuva, määgiva, hirnuva ja röhkiva varandusega peale hakkate, ning kuulsin ikka vastuseks – talve see kari üle ei elaks, pole lautu-sigalaid-talle, nõnda et etem on kohe tapamajja viia. Lõpnud loomaront ei kõlba ju süüa.

Ja kas leidub sihukest gurmaani, kes eristaks tõu- ja lihtloomašašlõki mekki? Nõnda et Eesti poolelt küll kerge sohk, kuid kes seda märkas? Ja Nõukogude majandus seisneski ainult sulitsemises, muidu see oma savijalgadel püsti ei seisnud.

Nali naljaks, ent mina tahaksin kord lugeda täpseid statistikanumbreid, kui palju loomi üldse välja veeti, missugustesse punktidesse ning kui palju meie kolhoosid-sovhoosid-lihtpõrmulised sellega teenisid.

Saaturi hüved

Oli elukutselisi saatureid. Niisugune oli loomavedaja ametlik nimi. Oli olemas koguni saaturi tunnistus, mis andis teatud õigusi raudteel, võisid osta vaksalis pileti ka siis, kui need olid ammu välja müüdud. Ja ilma sabas seismata! Professionaalid küütisid aasta läbi. Saaturite põhimassi moodustas ikka juhuelement: eluheidikud ja hipitsejad, viimaste hulgas seiklejad, tudengid ja boheemlased. Meie vedasime ainult suvel. Oli ka krimkasid, kes olid tätoveeringute järgi kohe ära tunda. Oli äritsejaid, kes lõid kokku võrdlemisi suurt raha. Nõnda et kirjumast kirjum seltskond. Kui läksid esimest korda, siis lasti sul nädal-paar stardikohas rühmeldada, loomi sööta, lautu puhastada, heina tassida, vaadati üle, mis loom sa oled, kas kõlbad loomavedajaks.

Tegelikult oli inimestest tihti puudus, nõnda et tippvajaduse ajal said sõitu ka ilma, et sind oleks enne järele proovitud. Ma tean juhuseid, kus loomaveokontori juhataja käis Tartus aadresside järgi tuttavaid saatureid kodudest kutsumas. Koputas uksele ja ütles – tule-tule, saad kohe täna teele! Leidus inimesi, kes olid spetsialiseerunud ainult pealelaadimisele. Ise nad sõidus ei käinud, kuid tirisid sul loomad vagunisse, tassisid heinad ning muu koli sisse. Sugugi mitte jumalamuidu, võtsid oma töö eest kümme-kakskümmend ruublit.

Kindel spetsialiseerumine

Mina vedasin ainult mullikaid. Inimesel olgu kindel eriala, siis teeb ta oma tööd hästi! Veeti ka lehmi (siis olid saatureiks lüpsinaised), hobuseid-varssu, pulle, sigu, harva koguni lambaid. Ma olen näinud, kuidas pull ühes peatusjaamas rööbaste vahel kappas ja möirgas. Oli teine rabelenud end köidikuist lahti ja hüpanud vagunist välja. Kõik hinged püüdlevad vabaduse poole, mitte ainult inimesed. Viimaste esindaja, seltsimees militsionäär, pidi looma oma relvast maha laskma, kuna see tuiskas juba inimestele mõeldud vaksalisse. Küll paugutas enne, kui pihta sai. Samuti olen näinud, kuidas vagunis perutav hobune lööb oma kabja läbi vaguni küljeseina. Ka see loom teenis kuuli, sest inimesed ei saanud seda jalga kuidagi tagasi sisse surutud, raplev suksu murdis säärekondi.

Tavaliselt koosnes loomaešelon kahest kuni neljast-viiest vagunist, kuid ma olen ise näinud 50-vagunilist giganti. Ja välja läks see Tartust. Meie teed ristusid täiesti juhuslikult Buis, ühes Kostroma oblasti sõlmjaamas. Oi, kui palju oli seal tuttavat rahvast! See kirjamees, see laulja, see näitleja, see see, kõik natuke või rohkemgi kui natuke tuntud nimed. Puhas kohtumisrõõm! Ma juba ütlesin, et mul ei ole täpset statistikat, kuid mulle tundub, et näitlejaid oli boheemsaaturite hulgas kõige rohkem.

Seismist oli rohkem kui veeremist. Sõlmjaamades haagiti koosseisud lahti, moodustati uued vaguniteread ning see võttis aega. Vähemalt mituteist tundi, mõnikord isegi paar päeva. Kui olid julge, ei kartnud, et rong vahepeal minema sõidab (või et keegi su vagunit tühjaks ei varasta), siis võisid kohalikus linnas tiiru teha. Eriti pikad peatused olid alati Bologojes, raudteekeskuses Moskva ja toonase Leningradi vahel, nõnda et mina tunnen seda armetut kolgast nagu peopesa. Vahel (nagu nüüd kirjutades) tabab mind nostalgialaks, tunnen, et peaks minema vaatama, kas kõik on ikka vanamoodi, nõnda nagu „minu ajal”.

Vagunisse mahtus neliteist mullikat, kõrge kuhi risttahukakujulisi heinapalle, kaks veetünni, lisaks veel muudki varustust – hang, kirves, taskulamp, ämbrid. Kontor andis kaasa töökitli, kindad ja kalossidki. Kui sa olid vastustundeline, söötsid-jootsid loomi kaks-kolm korda päevas ning hoidsid vaguni puhta, jätkus sul tööd kõige rohkem pooleteiseks-kaheks tunniks päevas, ülejäänud aja istusid vaguniuksel, kõlgutasid jalgu ning nautisid loodust, tundsid mõnu alistatud kaugustest. Või vedelesid heintel ning lugesid edasi kodus pooleli jäänud raamatut. Sõnnik tuli vagunist heita sõidu ajal rööbaste kõrvale. Asulate vahelistes kohtades! Mina olen korra tabanud perroonil valvel seisnud ja kollast lubasaua käes püsti hoidnud jaamakorrapidaja punast mütsi. Olgu siin enesepuhastuse korras üles tunnistatud, et see ei juhtunud kogemata. Nooruses sai ikka pulli tehtud küll, seda isegi mullikaid vedades. Kauge korrapidaja, palun sult vabandust!

Mõnest kohast, näiteks Usbeki küladest läbi veeredes tabas vagunit kivirahe – poisikesed ei sallinud võõraid.

Oli sihiks Ukraina või Moldaavia, kestis sõit umbes nädala. Kui Kaukaasia-kant, siis üheksa-kümme päeva, sama kaua vurasid vagunid Põhja-Kasahstani. Kesk-Aasiasse kulges teekond juba kolm-neli nädalat. Kõrbet või steppi läbides küttis plekist katuse all vaguniõhu teinekord jõletult palavaks, siis piinlesid koos oma sarvelistega. Loomad olid kuumaga jälle loiumad ja rahulikumad, ainult jõid kõvasti. Vaeva oli nendega vähem kui jaheda ilmaga.

Mina vedasin kokku 18 korda, viimane raks koguni suure loomaveoautoga, siis läks teekond Udmurdimaale. Nõukogude Liit lagunes juba ning raudtee streikis. Ma tean üht inimest, kes vedas 33 korda. See on varalahkunud Tartu soojaettevõtja Tiit Veeberi ema Salme Veber. Vahest just selle tõttu on kangele memmele antud nii pikk iga, üle saja aasta? Kolmkümmend kolm peaks olema rekord või on vähemalt üsna rekordilähedane saavutus. Seda enam, et Salme Veber vedas ainult oma puhkuse ajal, tema ei olnud professionaal, kes aasta läbi sõidus käis.

Kasumlik äri

Paljud saaturid ajasid äri. Võtsid kaasa asju, mis Venemaal olid hinnas, ning müüsid seda peatusjaamades. Kohalikud teadsid – kui saabub loomaešelon, peab minema defkat ostma. Hästi läksid kaubaks lasterõivad, sukkpüksid, kosmeetika. Eriti minev tavaar olid kilekotid. Nende eest, mis Eestis maksid paarkümmend kopikat, sai kolm kuni viis rubla. Mida uhkem pilt või kiri, seda kallim! Ja kotil ei tohtinud olla ainukest venekeelset sõna, muidu ei võetud. Tartu Kammivabriku toodetelt eemaldati atsetooni abil märkus Cделано в СССР ja kott läks nagu soe sai. Bisnesmenidel oli kaasas neid sadu. Rublad jooksid jõgedena. Mäletan juhust, kui üks kott toodi müüjale tagasi – sellel oli reetev märge kogemata kustutamata jäänud, ostja oli selle hiljem avastanud. Ja ei kõlvanud! Taheti välismaist.

Leidus neidki, kes tegid rahaks ka varumiskontori poolt kaasa antud varustuse – tünnid, viglad, ämbrid, kirve, raudnaelad, nöörid. Müüdi maha isegi loomadele mõeldud hein ja jõusööt. Viimast kutsuti toona üksmeelselt kombikormiks ning teatud ajahetkest alates seda enam mullikate vedajaile kaasa ei antud – niikuinii ei lähe sihtotstarbeliselt.

Ma ei taha endale õlale patsutada (kuigi ma ju seda teen!), ent minu jaoks oli see värk kuidagi madal ning mina ei parseldanud.

Mis vedas mind loomi vedama? Ei hakka salgama ega teesklema. See oli kauguste kutse, rännukihk. Ja teisele kohale paneksin ma raha. Maksti kõvasti. Kui olid üksinda vagunis, teenisid üle 20 rubla päevas. Meenutan – stipp ülikoolis oli 35 rubla kuus. Vedasin ka vabakutselise-boheemlaspõlveaegadel, siis ei saanudki ma mujalt palka. Kui viimaks koju tagasi jõudsid, ootas sind kontoris 300–400 rubla, kusjuures enne väljasõitu oli antud avanssigi, seda sihtkoha kaugusest sõltuvalt kas mõnikümmend või sadakond ruublit.

Minu jaoks algas asi seal, kus teistele lõppes. Nimelt mahalaadimisjaamas. Sealt oli ligem pääseda Siberisse ja põhja, isegi Vene Arktikasse. Loomavedu kasutasin ma seikluste stardijoone kaugele ettenihutamiseks. Nõnda said kauged kohad läbi vänderatud.

Paljud sõidukaaslased on ikka ja jälle elavana silme ees. Üks kena neiu. Üks viienda põlve arst. Üks filmi- ja üks teatrinäitleja. Üks astronoom. Ja paljud teised. Tänan teid hea seltskonna eest!

Igal ajastul on oma kordumatud eripärad. Loomavedamine niisugusel kujul ei tule enam eales tagasi. Ma usun, et asi on väärt üht stendi nii Eesti Põllumajandusmuuseumis kui ka Eesti Rahva Muuseumis.    

 

 

15-aastane üksi laias maailmas

Nõukaaegse lapsena kuulsin vanematelt palju põnevaid lugusid olnu kohta. Isa vestis talu ja metsade kohta, ema aga sellest, kuidas ta isaga loomi käis vedamas. Mõnda aega mõistagi ma täpselt aru ei saanud, mis see loomavedu on. Kui aga hakkasin küsimusi esitama, olin ma paar kuud hiljem juba rongiratastel.

Tänapäeval kõlab see pisut kummaliselt, aga tollal, kui reisimisvõimalused olid olematud, oli see kõva sõna. Need sarvilised sõbrad ei olnud sugugi rõõmsad, et neid kuskile veetakse. Kes on oma elus veisega kokku puutunud, teab, et kui too ikka pea pikka ajab, siis võid sina tahta mida iganes, aga paigast ta ei liigu. Esimest korda nägin n-ö proffidest loomaajajaid, kes kerisid pudulojuse saba ümber käsivarre ja nõnda loomale valu tekitades sundisid nad autosse.

Aga viimaks saime nad vagunisse. Seanahast päitsed pandi pähe ja nendega seina külge. Visside vahele paigutasime erakordse koguse heinapalle. See heinapüramiid oli meie koduks järgmised 13 päeva. Sõitsime Põhja-Kaukaasiasse, sihtpunkt oli vist Mineralanie Vodi. Reis läks edukalt, suvi oli veel ees. See vabadusetunne, mis lehmapoisina hinge läks, ei andnud asu. Nõnda ma läksin, ilma ema hoolitseva juuresolekuta, uuele reisile. Ma olin üksi, vagunis aga pidi olema kaks saatjat. Õnneks laekus Tallinnast perekond, isa-ema ja minuvanune tütar. Nii me siis saimegi neljakesi kaks vagunit. Pereisa regas sisse minu vagunisse, aga mõistagi oli ta enamik aega oma perega koos kõrvalvagunis. Sestap võiks selle reisi nimetada nii: 15-aastasena üksi laias ilmas.

Jõudsime viimaks Armeeniasse, ma ei mäleta enam sihtpunkti nime. Sealne veterinaar tuli meid vastu võtma ja küsis: kakoje segodnja tšislo (’milline on täna kuupäev’)? Põhjamaiste otsekoheste inimestena teatasime, et täna on 10. august. Armeenlane vaatas meid mõtlikult ja teatas: „ Jerevan, Sevan” ja ilmselt palju muudki. Alles siis hakkas meie põhjamaine pea lõikama, et meile tehti ettepanek. Küsisin: skolko tšislo budet (’kui palju kuupäev maksab’), vastus oli: 10 rubla. Meid oli vist 3 vagunit, panime igaüks kümneka ja saime kohalelaekumise ajaks 15. kuupäeva. Kuna tagasisõidupiletid maksti kinni, siis ei saanud me enne ära sõita ja sel moel me suvitasimegi 10 rutsi päevas Sevani ääres. Kõiki neid mälestusi ei ole siin võimalik kirjeldada.

Aga järgmisel aastal tuli uus suvi ja minu esimene käik oli vanematelt luba küsimata loomaveokontorisse. Võtsin kaasa ka oma hea klassivenna, kes omakorda kaasas ühe näitleja ja ühe vilespillipuhuja, vanamuusiku. Tegime Kosel taas mitu päeva tööd ja siis saime oma: seekord sead.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga