Risto Laur. ISLANDIL. KOHALOLEK JA RÄNDAMINE.

Facebukoloogiliste mõtiskluste 2. raamat

Heiastused Islandilt

Islandile kolinud muusik Risto Laur on kirjutanud järje oma mullu ilmunud raamatule, kus tema mõtisklused olid pooleks kaunite fotodega saareriigi loodusest. Sedapuhku on ta fotodest loobunud (värvilised hiidfotod on kärbunud väikesteks stiliseeritud ruudukujulisteks kujunditeks) ja pannud rõhu tekstile.

Tulemuseks on ligi 300 lehekülge stiilipuhast heietamist maast ja ilmast Facebooki postituste laadis, sekka mõni lugu, mis Go Reisiajakirjas või mujal ilmunud. Kes sellest raamatust tavalist reisikirjandust või – hoidku Odin – Islandi käsiraamatut otsib, peab pettuma. Sellest on asi kaugel. Tegu on autori mõtisklustega, etüüdidega, maailma ja inimeste peegeldamisega, mida ta oleks ilmselt teinud, ükskõik kuhu ta oleks ka kolinud.

Kuid ega Island siis kah peegeldumata jää! Peegeldub ikka – selles, kuidas ta oma elust rääkides kirjeldab öö jooksul tekkinud lumehangesid, mis teda välisuksest välja ei lase, tuisku, mis varjab nähtavuse autost meetri kaugusel (Jah, täitsa tõsi, olen isegi kogenud!), Islandi kahte aastaaega (Kevad ja sügis on nagu puudu!), islandlasi – enamasti muusikakooli õpilasi, muusikuid või esinemiste ehk „keikkade” tellijaid. See kajastub kirumises, kui kallis kõik on, kui vastik on islandi toit, eriti lammas, või kui laisad on õpilased ja kui aeglaselt asjad liiguvad (Tõsi ta on, Islandi motokski peetakse ütlust, et kõik saab ise korda – „Þetta reddast”…). Kohati tundub, et ega talle suurt midagi seal ei meeldigi, ning eks ütleb ta ju isegi, et põhiline on papp, ent arvestades autori kirjutamisstiili, peab seda võtma puuda soolaga. Ju ikka meeldib, aga kiruda meeldib ka.

Risto stiil on irooniline, ent samas muhe, sõnakasutus võib olla räme (persed ja zajoobid lendavad), aga huvitavatest kujunditest elama pandud. FBs on see laikide kogumiseks vajalik, aga töötab kenasti ka raamatus. Sellegipoolest, arvestades raamatu (Islandiga seotud) pealkirja, võinuks sellest nii mõndagi, eriti heietusi Eesti päevapoliitikast, FBsse jättagi. Ei paista see Eesti värk kauge Islandi mäe otsast nii teistmoodi ühti.

Põnevad on autori sürreaalsed mõtisklused (keset Islandi laavavälja võib sürr tunne tekkida küll), näiteks fantaasiapilt luurekontorisse tuigerdavast siilikostüümis EerikNiiles Krossist. Lemmikuks on aga muinaspõhja mütoloogia paroodilises võtmes kirjeldus odini ja lolli trolli heitlusest (pealkirjaga „Skazka”) ehk teemantide (mitte)eksisteerimisest Islandil, mis lõppeb sõnadega: „Selline see elu meil siin juba kord on, kus iial ei või teada, millal muinasjutt tegelikkuseks saab…” See käib ilmselt nii Islandi, autori kui ka selle raamatu kohta.

Boonusena saab lugeja põhjaliku ülevaate ühe väliseestlase kolmeköitelisest teosest, mida ta pärast seda raamatut ise enam lugema ei pea. Risto materdab selle maapõhja (au talle, et suutis selle läbi lugeda), imestades, kuidas tänapäeval kõike trükitakse. Trükitakse, Risto, trükitakse, isegi FBd! Ja võib ka hästi välja kukkuda.

Igatahes lugeja, kes läheneb Risto Lauri raamatule sellisena, nagu ta on – humoorikate FBmõtiskluste kogumikule, mis ei pajata Islandist, vaid on seal sündinud –, pettuma ei pea.

Askur Alas
tõlkija ja giid, Islandi elanik 1991–1994

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga