Aga rongid siin enam ei peatu…

Lugu sellest, kuidas maailma üks ilusamatest raudteejaamadest Aafrikas ootab paremaid päevi. Rein Sikk käis Mosambiigis ja kirjeldab, milline näeb välja endine kuulus raudteesõlm nüüd.

Sa oled end just läbi murdnud Mosambiigi pealinna kaubatänavatest, kus kauplused nutavad ostjaid taga, aga nende ees sebib, pakub kaupa ja kuulab lakkamatut Aafrika hiphoppi must mass rahvast. Iga ostja kohta leidub kakskümmend müüjat. Enamik müüb vaipadel, kolmandik on isetehtud lettide taga, umbes pooled lihtsalt püstijalu, kaubad kere ümber ja pihus.

Linn, milles elanikke eri andmeil 1,2 kuni 2,2 miljonit, on hiigelsuur laadalaadne moodustis, mida troonivad koledad karpmajad ja ilmestavad punanostalgilised tänavanimed: Lenini, Karl Marxi, Mao Tse Tungi, Kim Il Sungi omad.

Ja korraga oled mustava massi maha jätnud ja jõudnud mõnesaja sammu järel praktiliselt inimtühjale platsile, silme ees kerkimas kõrgete kaarte armaada ja kõrgetipuline jaamahoone palmide all. Vaid mõni üksik puuviljamüüja ehitise ees, mis pärineb perest, kuhu kuuluvad nii Victoria terminal Londonis kui ka põhjanaabrite Helsingi imposantne raudteejaam. Kõik nad kuulutavad sajanditagust edulugu raudruunadest, mis vallutavad maailma, raudteedest, mis teevad kaugused kättesaadavaks.

Siitki, Maputo keskraudteejaamast viisid uhked rongid Pretooriasse ja Kaplinna Lõuna-Aafrikas, teisal raudtee otsas olid Mosambiigi kaevandused ja kullamaardlad. Raudtee allakäik Mosambiigis algas Portugali kolonialistide minemapeksmise ja iseseisvuse saavutamisega 1975. aastal.

Järgnenud 15 aastat kodusõda tõi kaose kõikjale, rääkimata raudteest.

Tänane pilt, eriti kui sisened kõrgete kaarte alt inimtühjade perroonide veerele, on justkui Aafrika analoog multifilmist „Peetrikese unenägu”. Siiski-siiski, astudes Haapsalu-laadsel, aga mitu korda pikema ja uhkema katusega perroonil, hakkavad siin-seal silma üksikud inimesed. Valged turistid vaatamas ja ahhetamas. Nende kõrval suletud jaamahoone uksed, restoran, mis vahetevahel võib oma uksed ka avada, nii kostab mööda vihisev kohalik giid.

Sürreaalsust süvendavad kohaliku kunstniku Pekiwa taiesed, mis valmistatud vanadest ustest ja paatidest, mis näivad justkui kogemata kombel perrooni veerde unustatud olevat. Ja elavad siinses vaikelus oma elu. Roostetanud raudteevagunid kirjadega „Nokia – connecting people” on justkui osa samast, ebareaalsest vaatemängust.

Päevas käib Maputo kesklinna siiski üks rong Lõuna-Aafrikast, ei enam. Tolle reisi teeb eriti ekstravagantseks see, et piiri ületamisel peavad reisijad oma kohvrid-kodinad selga võtma ja paar kilomeetrit ühest raudteeliinist teiseni jalgsi astuma.

Ülejäänud raudteetransport − kohalike andmeil läbib miljonilinna päevas kogunisti kakskümmend reisi- ja kaubarongi − on suunatud keskusest kaugemale, rahvast pungil linnaäärtesse.

Küsimuses, kes on 1910. aastal valminud imelise Maputo keskraudteejaama autor, jäävad allikad eri meeltele. Nii kohalikes, harva kohatavates brošüürides kui ka veebiteatmikes püsib enim levinud väitena, et jaamahoone arhitekt on Gustave Eiffel. Jah, seesama mees, kelle 1898. aastal Pariisis valminud torn oli enam kui kolm kümnendit maailma kõrgeim ehitis. Kui võrrelda Maputo ja Eiffeli loodud Budapesti jaamahoone disaini, on need üsnagi sarnased.

Teised allikad väidavad aga, et Maputos on tegemist küll Eiffeli stiiliga, aga mitte sugugi eales Mosambiiki jõudnud Eiffeli loominguga. Arhitektidena mainitakse hoopis mehi nimedega Alfredo Augusto Lisboa de Lima, Mario Veiga ja Ferreira da Costa. Nii või teisiti, ilusad legendid teevad ka kohti ilusamaks.

Siis jätad unistuse helesinisest vagunist seljataha ja astud pooltühjale väljakule Maputo tähtsaimat transpordivahendit chapa’t ootama. Tegemist on tavaliselt üheksa-kümnekohaliste mikrobussidega, mis on istmete lisamise teel ehitatud ümber 16-kohaliseks. Tipptundidel mahutatakse sinna sisse kogunisti 24 inimkeha, mis üksteise otsas lamavad, vingerdavad, sebivad, aga jäävad kõige selle käigus uskumatult sõbralikuks. Kui juhtub ime, võib valge inimene – mulungu − saada koha juhi kõrvale, kus ühel toolil peab hakkama saama kaks inimest. Aga sohvril ju hea näidata – vaat kes minu chapa’s sõidab, valge mees, ei ronigi tavapärasesse džiipi, oskab austada lihtrahva transporti. Rongijaam kui ilmutus teisest ilmast jääb seljataha maha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga