Varanasi kirjad 6. Kui elevant on kõrva peale astunud

Lii Undi viimane kiri meie ajakirjale on inspireeriv – kuidas õppida õigesti laulma, kuidas lauldakse Indias ja Eestis ning milles on põhiline erinevus.

Ongi aasta läbi saamas, see on minu viimane kiri Teile. Rõõmuga jätan Teiega hüvasti kohas, millest ma pole kunagi unistanud, ent mille kõrval kahvatuvad kõik unistused. India kõrgkultuuri tipus.

Banaras Hindu University on Mahatma Gandhi idee põhjal loodud rahvuslik ülikool, mis rajati vastukaaluks inglise haridusele ja seda kogu India rahva isikliku raha eest. See on tänaseni väga prestiižne ja ma kogen, kuidas selles ülikoolis õppimine tõstab mu mainet kohalike silmis.

See tõstab mainet ka mu enda silmis, sest õpin koos Põhja-India andekamate noorte lauljatega ja mind juhendavad BHU professorid, oma ala absoluutsed tipud. See on erakordselt inspireeriv, aga ka kohutavalt hirmutav. Kas ma näen und?

Nüüd, kui esimesed eksamid seljataga, võib vahekokkuvõtte teha. Vabandusi leiab alati. Viis aastat tagasi arvasin, et mu häälematerjal pole piisavalt hea. Selgus, et viga oli tehnikas. Ma laulsin ooperistiilis kokkupigistatud kõriga ja selle vabastamisega nägi mu õpetaja ränka vaeva. Teiseks selgus, et mu kuulmine pole piisavalt hea, et shrutisid ehk mikronoote tabada. Kuulmise parandamisele kulus kaks aastat täielikku pühendumist. Ma ei saa enam öelda, et jumal on mulle kaasa andnud kehva stardipaketi. Ent ikkagi jälitab mind eesti laululaste suurim hirm − elevant, kes astub kõrva peale.

Valesti laulmine on Eestis demoniseeritud. Deemonid teevad koletut kahju. Kõrva peale astuv elevant hävitab laste laulurõõmu ja rikub laulu ära. Just hirm valesti laulda tekitab turbulentsi, mis paneb noodid vibama.

Ärge kunagi öelge lapsele, et ta laulab „kõvasti ja valesti”. Keegi ei laula valesti, kõik noodid on õiged ja head. Lapsele tuleb seletada, et ta püüaks etteantud noote tabada, mitte ei joriseks omasoodu, mõtted mujal hulkumas. Hajameelsus on esimene ja kergesti kõrvaldatav viisipidamatuse põhjus. Kui laps saab aru eesmärgist, milleks on nootide täpne tabamine, siis muutub laulmine seikluseks, mis on sama köitev kui Angry Birds − kas saan pihta või mitte? Ei saanud, pole hullu, proovin veel kord.

Kõvasti ja valesti

Eilne laulueksam oli väga raske. Me pidime esitama täiemõõdulise khayali, tuubil täis improvisatsioone. Minu jaoks oli see esimene kord suurteosega välja tulla. Esimest korda Indias oldud aja jooksul liikus mõte maalt põgenemisele. Ent mul polnud kuhugi minna. Silme ees vilksatas vaid seismine töötukassa sabas, konkureerimine abirahast vabastatud santidega tööturul, noorema keskea põlgus vanema keskea, eriti vanemate naiste suhtes... Aitäh, Eesti! Ainult tänu Sulle võtsin julguse kokku ja läksin eksamile.

Eksamiruumist väljudes nägin ukse taga kaht meie kursuse poissi. „Meile meeldis sinu laulmine,” ütles üks ja teine noogutas soojalt. Ma ei uskunud neid. Olin paari keerulise improvisatsiooni ajal laulnud mustalt ja ehkki mul oli võimalus end teisel korral parandada, lõi alateadvusest välja lapsepõlves kogetud piinav häbi ja süütunne valesti laulmise pärast. Hirm on ligitõmbav − mida kardad, seda ka saad. Ma panin paar korda ka rütmiga mööda, aga selle andestasin kohe, sest rütmi pärast pole mind kunagi häbistatud. Ärge öelge lapsele, et talle on elevant kõrva peale astunud. See needus kestab elu lõpuni ja rikub kõik ära.

Valesti laulmine on kõrvadega seotud ainult nii palju, et vahel inimene ei oska oma häält kuulda. Sisekõrva heli erineb sellest helist, mis suust välja tuleb. Lapse tähelepanu tuleb juhtida välisele helile. Lindistamine annab selleks väga hea võimaluse. Ära ütle lapsele, et ta ei pea viisi. Lindista tema laulu ja anna talle seda kuulda, lauldes ise õiget viisi tasakesi taustaks.

Kuulmise paranemine iseenesest ei hävita kõrvale astunud elevanti. Kuulmise paranedes paraneb ka nõudmine helide puhtusele ja möödapanekud lähevad lihtsalt teise dimensiooni. Algkooli lauluõpetaja jaoks pead sa hästi viisi, aga ülikooli professor raputab pead. Ometigi võeti mind vastu. Kindlasti polnud põhjus selles, et miljardi hulgas ei leidunud piisavalt absoluutse kuulmisega isikuid, kes tahaksid õppida eliitülikoolis.

Alguses oli sõna

Laulmine on mehaaniline vana kooli ala. Vibratsioon peab läbima mateeria, et heli kuuldavale tuleks. Laulmise vibratsioon saab oma laksu häälepaeltes ja nõuab lauljalt eelkõige mehaanilist osavust. Kui noodid on häälepaeltes sisse töötatud, on laulmine lihtne. Lauluoskus on nagu lugemisoskus, mõni õpib kiiresti, teine aeglasemalt. Kunagi arvati, et kirjatarkus on vaid eliidi privileeg ja pööbel ei ole võimeline seda omandama. Praegu on Eestis kirjaoskus 100 protsenti ja eeldatakse, et laps õpib lugema juba enne kooli. Laulmisega peaks olema samamoodi. Läänes kasutatakse ainult 12 nooti, iga mats saab need selgeks, kui tahab. Kui esimeses klassis avastad, et su laps ei pea viisi, siis oled lapsevanemana juba hiljaks jäänud. Meie kursuse kõige parem laulja alustas õpinguid kaheaastaselt, enamus viieaastaselt. Need, kes alustasid teismelisena, on nootidega juba hädas. See ei tee neist automaatselt kehvemaid lauljaid, aga nad peavad rohkem harjutama ja suutma esinemishirmuga toime tulla.

Viisipidamise hõlbustamiseks on Indias leiutatud keelpill tanpura, millest on ka elektrooniline isemängiv variant. Seal on ainult kaks nooti, aga ta loob virtuaalse heli redeli, mis sisaldab kõiki noote latentsel kujul. India klassikalises muusikas käib mäng shrutidega, mis tähendab seda, et noodi täpse tabamise asemel peab vahel võtma pisut kõrvalt, mida läänes peetakse mustaks alaks. Tanpura loob vibratsioonivälja, mis vastab sinu püüdlustele.

Pange oma laps varakult muusikat õppima. Muusika ergastab aju ja arendab matemaatilist mõtlemist. Laulmine avab hinge, avardab südant ja kopse. Ärge erutuge, kui laps viisi ei pea. Leidke tema jaoks hea kuulmisega õpetaja ja ärge nõudke kiiret tulemust. Kuni huvi püsib, on kõik võimalik. Innustage teda.

Ma tuleksin ise eesti lastele viisipidamist õpetama, aga kardan, et kaotan oma spetsiaalse kuulmise. Indias on kerge valgustuda, ent tavaliselt läheb see maalt lahkudes üle. Vanasti võeti metsikusse läände sõites tünn Gangese vett kaasa, et puhastada end võõra hukutava mõju eest. Ega praegugi pole olukord paremaks läinud.

„Kui me ei kohtu, jää terveks, Maria!” laulis Vello Orumets minu lapsepõlves. „Meid lahku viia võib igavene öö.” Mulle meeldis tema dramaatiline esitus ja kui kilomeetri raadiuses mitte kedagi näha polnud, siis panin ka täiest torust: „Mis ka ei juhtuks, pea meeles, Maria, all sinu südant me poja süda lööb.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga