... liikusin hääletult mööda pargialleed, kui kass või tammetõru, aga äkki kui tiivutu lind enese tiivutusest tiivustatuna ... saatust trotsivalt maadligi lennates (selles mõttes, et mul ei olnud tiibu) ja seejärel lähimale kännule maandudes. Tunnetan puud. Tunnetan ürgset karjet omaenese harkis jalge all. Miks? miks? miks?, hüüan ma ... Müstika?
Jah, armsad lugejad, kuidas tundus? Verbaalonanismi kõrgeim level. Rida hurmavalt lummavaid sõnu, mis üheaegselt nii kaunid kui ka tühjad, näiliselt põhjatutes sügavustes seilavad, aga samas oma sisutuses ja mõttetuses rabavad. Ja uinutavad. Miks ma üleüldse sellise imeliku teksti oma loo algusesse kirjutasin? Aga selleks, et proovida järele aimata Kärt Hellerma stiili raamatus „Islandi kiri”. Kirjutasin kogu proloogi ühe hingetõmbega. Raamatuga paraku nii kergelt ei läinud. Kuigi tekst käesoleva teose lehekülgedel oli suhteliselt hõre, kulus ühe lehekülje läbipuurimiseks teinekord üle kümne minuti. Ja taolisi lehekülgi sigines päris aukartustäratav hulk, sest kogu raamat koosneski suuresti just säärasest kaootilisest ja laialivalguvast leksikast. Teksti ei jaksa kuigi pikalt jälgida ja siis avastadki ühel hetkel, et ohoo, juba 56 lehekülge loetud, aga ... millal ma selle portsu kõik läbi jõudsin lugeda? Ahsoo, huvitav ... aga, tähendab, millest seal siis juttu oli? Vaat ei teagi. Hämmastav, eks.
Mis nüüd minusse puutub, siis mina ei ole muidugi mitte mingi kirjanduskriitik. Mina olen siinses kontekstis justnimelt see lihtne lugeja, kes kassas oma eurod lagedale koukis ning heas usus enesele kõne all oleva raamatu soetas. Elukutselt olen ma jazzmuusik ja teadupärast koosneb jazz vägagi erinevatest suundadest. Algust tehti ülemöödunud sajandi ragtime’iga ning edasi muutus stiil üha komplitseeritumaks, kuni ühel hetkel saabus siia ilma bebop. Kui siiani võeti jazzmuusikat kui meelipaitavat nähtust, siis bebop tegi paljud murelikuks. Sihtrühm kahanes oluliselt ning kunstlikult keeruliseks aetud helikeel tekitas paljudes pigem tuska. Bebop’i peamisteks iseloomuomadusteks kujunesid kole viis, vale bass ja hüsteeriline meeleolu. Edasi arenes jazz õnneks taas meloodilisemas suunas ning Bill Evans oli see, kes taaselustas 1960ndatel isegi impressionismi kui kauneima ja nukraima värvidesümbioosi. Kõik läks justkui ülesmäge, kui juhtus midagi kohutavat. Nagu välk selgest taevast tekkis stiil, mil nimeks ... sel polnudki tegelikult mingit nime. Inimesed hakkasid seda hellitlevalt hüüdma free style’iks. Kui ma free stylejazzi kuulan, siis ma ei saa vahel sellestki aru, et kas need inimesed, kes seal laval parasjagu musitseerivad, on üleüldse kunagi pillimängu õppinud. Pianist nokib surmtõsise näoga klaveri sisemuses olevaid keeli, kontrabassimehel on käes supikulp, millega ta rütmiväliselt vastu kõlakasti taob ning trummar hoiab kahte keppi kõrgel pea kohal ning kriiskab ennastunustavalt.
Muidugi on see kunst. Paraku on aga peamine erinevus taolise kunsti ja (vabandage mind) päris kunsti vahel see, et kui päriskunstnik suudab enese sees tekkinud tundmusi sääraselt väljendada, et see kõik ka rahvani kandub, siis pseudokunstnik seda teha ei suuda. Pseudokunstniku mõtted ja hingevärelused jäävad tema sisemusse peitu. Või vangi. No ja siis sa istudki ühel säärasel kontserdil ning kuulad ja kannatad. Hambad ristis vahid kella ja üritad mõelda vaid häid mõtteid. Varsti saad aru, et pole sellestki abi. Siis tõmbad juhtme seinast välja, lased lainetel end kanda, lootuses, et lained sind kuhugi roika otsa ei kanna.
Kontserdiga on nii ja raamatuga naa. Raamatu lugemise võid sa loogiliselt võttes iga hetk katkestada. Kõik on tore, aga ... minu puhul ei saa loogiliselt võtta. Kui olen kord juba mingit raamatut alustanud, pean ma selle ka ilmtingimata lõpuni lugema. Teisiti ma ei saa. olen ori. Veel üks võrdlus eespool mainitet muusikamaailmaga. Kui siis keset säärast, sinu jaoks sihitut muusikat peaks ühtäkki kõlama lihtne akord − no näiteks primitiivne kolmkõla domisol −, siis sa võpatad, ahmid paar korda õhku ja justkui kirgastud. Justkui oleksid pärast higist põllu peal müttamist jaheda duši alla sattunud. Vot niiviisi mõjub see tavaline, konsonantsidest koosnev helidekobar, mis su hinge sel hetkel oma pihkude vahele võtab, sellele pai teeb ja haiget saanud kohale õrnalt peale puhub.
Kärt Hellerma raamatus „Islandi kiri” esineb täpselt samu efekte. Pärast ülikeerukaid ja tont teab mida tähendavaid peatükke saabub lihtne olustikukirjeldus. Mitu lehekülge järjest. Sa loed ja naudid ja vererõhk langeb ja südamelöögid ühtlustuvad ning ... kas tõesti sama inimene? Kas tõesti seesama kirjanik, kes alles soovis su ajusid puntrasse väänata, on nüüd otsustanud täiesti lambist sinuga inimkeeli kõnelema hakata? Jah, tõepoolest − imeline mõelda, kui palju värve, kui palju salasoppe on ses võimsa loodusega kõrvuti eksisteerivas lihtsas ja väikeses inimeses ning siinkohal olekski vast paslik öelda aamen, kui ma mitte kiusatust ei tunneks käimasoleva loo lõpetuseks tsiteerida üht raamatu mõjuvaimat kirjakohta, üht Kärt Hellerma mõtet, millest ma küll mitte mõhkugi aru ei saanud, aga mis minu meelest kuidagi lahedalt kõlas:
„ ... tundsin selgelt, kuidas inimesed on oma kõrgema kuju, lõpmatus energiaookeanis avalduva piirideta olemuse või, miks mitte, valgusmeres sulpsu lööva hiiglakala tihenenud varjud.”
(Anno Domini, lk 93)