Raudse eesriide taga üles kasvanud lapsena ei osanud ma 1980ndatel ette kujutadagi, et ühel päeval eesriie langeb ning eri riikide külastamine − ükskõik kui kaugete ja eksootiliste − seisab vaid vaba aja ja raha olemasolu taga. Wanderlust oli aga tugev ja minul aitas seda leevendada kaks tugitoolireisimise vormi. Esiteks lappasin Salme Masso legendaarset raamatut „Rahvaste toite”, ajades näpuga järge, et mida ikka Aafrikas või LadinaAmeerikas süüakse ja mis kooke Austraalias armastatakse. Teiseks oli mul uhke mündikogu, mu kaugsõidulaevadel meremehena töötanud isa toodud müntidest. Uurisin põhjalikult mündialbumis olevaid Sierra Leone, Jaapani ja Ühendkuningriikide metallrahasid ja kujutasin mänguhoos ette, et olen ka ise neis kaugeis paigus nende müntidega kauplemas.
Nüüd on ajad õnneks teistsugused − soovi ja võimaluste korral saab reisile minna igaüks. Ent tegelikult on tore ka oma mugava kodu rüpes diivanil istudes ja kruusist teed lürbates uurida, et mida siis maailma eri nurkades magusanälja kustutamiseks nauditakse või mida kindlasti peaks järgmise reisi ajal kohalikest kohvikutest või toidupoodidest üles otsima.
Regio üllitatud „Maiasmoka atlas” on suunatud eelkõige väiksematele lugejatele. Retseptiraamat see kindlasti pole, sest retsepte on raamatus vaid käputäis, aga abiks maiusteja magustoidumaailmas orienteerumisel on raamat kindlasti. Nagu raamatu tagakaanel kirjutatakse: „See on üks lõbus ja magus raamat.” Nii ongi. Kokku „rännatakse” raamatus läbi 52 riigi. Maailmas on riike muidugi märksa rohkem, ent kõik raamatusse ei mahu. Ülekaalus on Euroopa riigid − meie enda mandrilt on tähelepanuta jäänud vaid Rumeenia ja Moldova, samuti paar endise Jugoslaavia territooriumil asuvat riiki. Aasia peatükis on juttu üheksa riigi maiustustest, Aafrika ja LõunaAmeerika peatükid on veidi tagasihoidlikumad, rääkides vastavalt neljast ja kolmest riigist. Meie Eestile on pühendatud aga lausa kaheksa lehekülge ning lisaks traditsioonilistele maiustele (martsipanikujukesed ja Kalevi kommid) on Eesti peatükis käsitletud ka uuemaid maiustusi: „La Muu” ökojäätised, Taarapõllu talu marjakrõpsud, JoniJoni käsitöökommid jm. Kas õigustatult, näeme alles aastate pärast.
Igas peatükis on juttu selle maa tähtsaimatest maiustustest ja magustoitudest. Peatükid ongi erinevad − mõnede riikide puhul on rohkem juttu sealsetest kompvekkidest ja väikemaiustest, teistes pigem magustoitudest. Tundub, et autorid on kodutööd korralikult teinud ja kõige olulisemad maiustusedmagustoidud igas peatükis kirja pannud. Ise oleksin Ungari peatükis ära maininud Gundel’i ja Austria omas Kaiserschmarren’i pannkoogid, Hispaanias ei saa üle ega ümber churrossaiakestest, mida kuuma šokolaadi või kakao sisse kastetakse. Itaalia peatükis on juttu TicTac’idest, aga tähelepanuta jäänud gelato, panna cotta, canolli, panettone. Aga üldiselt võib „Maiasmoka atlase” abil tugitoolis või köögilaua taga rännata küll.
Atlas on Regio teiste atlastega sarnases formaadis ja tuttavat kollast värvi; riigid on atlasele kohaselt järjestatud esmalt maailmajagude järgi ja siis rahvusvaheliselt tunnustatud riikide lühikoodide järgi − nii leiate Eesti (EST) kenasti Hispaania (ESP) ja Soome (FIN) vahelt.
Igati tore kingitus magusasõpradele ja reisihuvilistele.